Saatus: Elan hästi, sest raha on mulle armastusest tähtsam

17.01.2021 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Kriitilisel ajal on oluline olla majanduslikult kindlustatud. Kõik muu, kaasa arvatud armastus ja head suhted sõltuvad sellest.

Mis neis saatuselugudes on – aina mingid armastused ja kannatused, justnagu selles elu seisnekski! Sellepärast siis olingi nõus rääkima, mis minu meelest on hoopis tähtsam. Ja see on raha, ainult raha – tegelikult pole armastuski midagi muud kui raha. Minul nimelt on raha, ja ma olen uhke, et olen osanud seda saada.
Mu naabrinaine ütleb siis, kui oleme järjekordselt tükk aega kõiksugu elamiseasjadest rääkinud (ja tema, nagu ikka, peaaegu vihale läinud), et ma olla haige, et põen mingit keerulise nimega haigust, mille pisikuks on raha. Minu meelest on tema haige, vähemalt nupust nikastanud! Sest mis siis veel, eriti praegu, määraks rohkem kui raha?! Saad viiruse, kaotad töö, paneb firma uksed kinni... Millest sa siis elaksid, kui rahapisikut pole külge saanud?

Küsimus on majandamises
Aastat viisteist tagasi, kui mehele läksin, oli mul ka võib-olla mingi armastus, ja rahast teistmoodi arusaamine, aga aru tuli kiiresti pähe. Kuna ma ühtegi kooli pärast keskkooli ei lõpetanud, siis läksin lihtsalt tööle ühte vabrikusse, kus tutvusin oma tulevase mehega. Palk oli muidugi niru, sellepärast läksingi mehele. Kui sündis tütar, jäin koju. Ma ei mäleta, mis ma siis täpselt mõtlesin, aga nüüd, kolmekümne viieselt, olles sestsaadik enam mitte üheski asutuses mitte päevagi töötanud, jääb üle ainult ennast kiita: miks ma oleksin pidanud jälle tööle minema, kui selleks polnud mingit vajadust?! Ma lihtsalt taipasin, kuidas rahaga ümber käia.
Mu keevitajast mees sai varsti heasse firmasse tööle, hakkas aina rohkem raha teenima, ja teeb tänini ka tellimustöid. Pealegi on ta mul korralik – joob haruharva, ei suitseta, kõik oma palgad ja lisateenistused toob minu kui majandaja kätte. Tütrele ei kulunud esimestel aastatel kuigi palju, sellepärast vahetasime juba varsti mööbli välja, alguses šikima, siis veel kallima vastu – muidugi minu juhendamisel, sest mu mees ei taipa niisugustest asjadest ­midagi.
Aastatega asju aina kogunes, nii et need korterisse enam ära ei mahtunud. Esimene asi, mille välja viskasin, oli tütrele lollist peast valmis ostetud kirjutuslaud. Suurel raamaturiiulil polnud ka enam otstarvet, sest kooli minnes oli ainult õpikutele ruumi vaja. Ämmast jäänud juturaamatud viskasin ka välja, sest meie perekonnas ei loe keegi. Et tütar sellega liialdama ei kipuks, sellel hoidsin ise silma peal juba siis, kui ta lasteaias käis.
Kümne aasta jooksul vahetasime seitse autot. Oleme ostnud kogu kodutehnika, mis iganes kuskil reklaamitud, kuni polnudki enam millegi peale raha kulutada. Praegu on meil kõik mõeldav ja mõeldamatu olemas – kaks autot, kaks arvutit, maastikuratas... Minu riide- ja jalanõudekapid on nagu kaubamajade laod! Mul isiklikult on olemas kõik kalleim ja moodsaim, kuigi tarvis läheb midagi harva – kus mul siis ikka nii väga käia on? Sellepärast pole mul juba aastaid tulnud ka kosmeetika peale niisama hea kui mitte midagi raisata...

Rahaga saab kõike
Mehele minnes panin toidu­tegemisele rõhku: majas oli alailma küpsetamise hõngu, iga jumala päev    vaaritasin, tegin mingeid keerulisi praade. Aga nüüd pole selleks enam vajadust. Milleks aega ja jõudu raisata, kui kõike on valmilt ja odavalt saada?!
Lõunaks ostan mehele ja tütrele viinereid või pelmeene, rakvere kotlette, ja kord nädalas käivad nad kahekesi mu ämma juures söömas – jälle kokkuhoid!
Ämm rõõmustab – lasen tal ju terve päeva pojale ja poja­tütrele midagi keeta-küpsetada! Ka meeldib ämmale, et ma ei sunni tema poega pliidi juures seisma. (Ta oskab väga hästi süüa teha, aga ta raiskaks selle peale kolm korda rohkem kui mina!) Käigu selle asemel parem kalal, tütrega rattaga sõitmas, jne – saan neist mõlemast puhata, ja seda enam ­oleme kõik rahul.
Ükskord küsis naabrinna, et mis ma selle kokkuhoitud rahaga õieti teen. Ma ei saanud päris aru – mis ma sellega siis nii väga tegema peaksin? Ega ma sellepärast kokku hoia, et raha tuulde loopida! Mitte midagi ei tee – las seisab, teeb hea, kindla tunde. Igatahes ei lähe mina Toompeale karjuma, et andke seda ja teist. Minul pole valitsusega mingit asja, ma pole valimas kah iialgi käinud – ma tean ise, kuidas elada.
Kuidas ma üldse kulutan? No igatahes ei käi ma mingites Stockmannides, või kui, siis üliharva, nagu siis, kui oli vaja keskkooli kümne aasta lõpetamise kohtumisele minna. Mehele ja tütrele ostan kaltsu­poodidest – ma tean, kus asuvad Tallinna kõige odavamad. Või siis turgudelt, kust leiad alati kõike, mida vaja.

Kokku hoida saab igati
See naabrinnast sõbranna imestab, miks mina kunagi, kas või tütre pärast, mõnda raamatut ei osta, kui mul vaba raha ju on. Imelik naine – enesel pole õiget mööblitki, ainult tonnide kaupa raamatuid, riiulil, mille sõbrad telliskividest ja ehituselt varastatud laudadest ehitasid... Milleks raamatuid üldse vaja on?! Kuigi – on neid ju minulgi, ainult hoopis viisakamal viisil. Näiteks korralikkude pruunikate kaantega ENE-d, mis ma krooniajal ühe joodiku käest ostsin, viis krooni tükk. Kõik ilusti ühekõrgused, ilusal kallil riiulil. Sinna juurde veel mõned juturaamatud – ma ei tea, mis nad on, aga kui üks naaber, kes hiljuti ära kolis, tahtis neid mingisse raamatupoodi müüa, lubas ta mul mõned niisama mälestuseks oma äranägemisel välja valida.
Ikka seesama naabrinna küsis ükskord, kas ma ei tunne puudust sellest, et meil mehega polegi nagu sõpruskonda, kes regulaarselt külas käiks. See paneb ainult pead vangutama: nojah, sellepärast neil noorematel tänapäeval raha ei olegi, et korraldavad labrakaid lihtsalt selleks, et mingi kamp saaks sinu kulu ja kirjadega kõhu täis süüa ja end käpuli juua... Tänan väga, otsigu lolle oma aiast! Minult ei saa midagi nõuda, sest mina pole kellelegi külla kippunud!
Sugulasedki saavad aru ja enam ei kutsu, sest iga vähegi mõtlev inimene teab, et see on mõttetu rahakulu. Muidu ju võiks möödaminnes sisse astuda, aga enamikul on lapsed – vähemalt mingi kommikott peaks kaasas olema... Milleks?

Mida arvab mees
Mis tal arvata on – kodu on ideaalses korras, söök laual, laps puhas, naine kodus?! Ma pole märganud, et ta siit minema sammuda tahaks. Maja muttidele valmistab küll lusti lõksutada, et tal on armukesed, et ta otsib mujalt võimalusi normaalseks (!) eluks... Las räägivad, mis mul sest!
Jah, kui ma ta esimese armukese avastasin, ajas see küll verest välja. Aga, jumalale tänu, sain varsti aru, et see pole mingi katastroof. Ma tean, et tal on praegugi armukesi, ja rohkem kui üks, aga peaasi, et palga toob minu kätte, muu mind ei huvita.
Viimasel ajal olen mõelnud naabrinna vihjete üle, et äkki läheb ükskord päriselt kellegi teise juurde. Ja tulnud järeldusele, et kui, siis mis sest?! Mul raha on, ja katsugu ainult seda minu käest kätte saada! Nii palju ma seadustest tean, et kõik on kooselu kestel soetatud varandus. Ja kui saan sellest ka ainult poole, siis  sellest aitab mulle küll, sest ainult mina tean, kui suur on kogusumma! Eks siis edasi paista...
Samas mõtlen, et eks meeski ju teab, et lahutamine teda rikkamaks ei tee. Mina tal tiiba ripsutada ja teiste naistega suhelda ei keela, miks peaks tema tahtma mind maha jätta? Kuni on minuga, on ta elu alati turvaline ja korras. Millest puudu jääb, otsigu väljast, ainult ärgu armukeste peale raha raisaku!
Naabrinna naerab vahest, et jätan end ise elust ilma... Mina sellest küll aru ei saa, aga ei taha talle otse näkku ka öelda, et ta ise on kiiksuga. Väike palk, ainult ühetoaline korter, töö mingite muuseumiseinte vahel, ja alailma sõbrad, öömajalised, hädalised... Isegi maja muttide pärast muretseb.
Ma ei taipa poliitikast mitte midagi, aga turumajandusest saan niipalju aru küll, et just tema­suguste pärast ei lähegi meil elu edasi!

Maibriti jutu pani kirja
Dolores Tamm

Vaadatud 1647 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Toloores Tõru

Kui on liigset raha, andke Bondoora või Eriali kätte. Ja aidaa ! Aitäh sm. Kuuzmaa reklaama eest !

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi