Saatus: Elus on kõik ainult enesemüümine...

26.09.2021 21:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
4
Foto:

Nimed selles loos on mõistagi väljamõeldud, aga sündmused tõesed, ja arvan, et nood väärivad pihtimist. Peaasjalikult sellepärast, et õpetada enesest nooremaid naisi juba varakult mõistusega elama.

Olen 28-aastane naine, arvan ka, et ilus. Mul on kahe-aastane tütar, keda kasvatan... suhteliselt üksi. Ja ütlen kohe alguses, et olen sellega väga rahul. Vähemalt seni olen küll veendunud, et ma ei tahaks kunagi päriselt mehele minna või mõne nn elukaaslasega päevast päeva ühe katuse all elada. Saab ka teistviisi, ja on palju parem.

Iseseisva elu algus
Mu ema on juba staažikas alkohoolik, kellega ma pole enam aastaid suhelnud, ja vaevalt seda veel kunagi tegema hakkan. Ma ei taha temast midagi teada. Isast pole ma iial niikuinii midagi kuulnud. Juba teismelisena jooksin korduvalt kodust ära – küll sõprade, küll sugulaste juurde. Ema pärast ei läinud ma mehele armastatud inimesele, sest viimase vanemad tundsid mu ema ja olid  kategooriliselt meie abielu vastu. Kuigi mina olin täiskarsklane ja siis veel üsna süütuke.
Edasi leidsin ikkagi töövõimalusi, sain sisse kõrgkooli, ja ringlesin seltskonnas teatud eduga. Õppisin sõlmima tutvusi väärikate meestega, sest see andis võimalusi hankida raha talutava riietuse ja söögi jaoks. Ning oli kosutavaks toiduks eneseusule – ema polnud mulle ju kunagi lihtsalt niisama, mu enese tarbeks, raha andnud.
Kõrgkooli ma ära ei lõpetanud, aga tutvuste kaudu sain mõne aja pärast hea töökoha erafirmas. Juba teise nädala lõpus ahvatles šeff mind seksile, kaudselt vallandamisega ähvardades. Ega ma vastu pannudki – mulle olid nii töö kui palk võrdselt hädavajalikud. Sestpeale hakkas šeff mind toetama küllalt oluliste summadega ning lubas elada talle kuuluvas, hetkel tühjas korteris. Enamgi veel – ta ei keelanud mul seal oma muude austajatega suhtlemist, kuigi hetkel esialgu neid praktiliselt polnudki.
Töö juures tegid kõik näo, nagu ei teaks, mis kehtib. Mina ei mõelnud, mis edasi saab, aga lahendus tuli ootamatult – firma läks lihtsalt pankrotti, likvideerus, ja mul tuli otsida uut tööd. Aga see polnud kerge. Võib-olla käis mingi kumu, aga – tarvitses mul kuskil kellegagi jõuda lubaduseni töölepingu sõlmimiseks, kui juba märkasin tulevase šefi hoiakust, mis sellega hakkab kaasnema. Aga nad olid vanad või kohutavalt ebasümpaatsed, sestap loobusin, ja otsustasin, et on kõige targem siirduda provintsilinnast pealinna.

Esimesed sammud pealinnas
Saabusin rahata, kogu “varandus” ainsas suures spordikotis. Aga õnneks oli mul mitmeid visiitkaarte põgusatelt austajatelt, kes olid mulle need pigem viisakusest jätnud. Jalgealuse rajamiseks tuli neid kasutada. Te kindlasti ei usu, et püüdsin ausalt tööd otsida. Mitmekordsete katsete tulemuseks oli ikkagi see, et jäin nn eskorditeenistuja tasemele, ööklubide seltsidaami ja... no mõistate küll, kelleks veel. Kui mässu tõstsin, söötsid mu “bossid” ju aegajalt ka nn ristiinimese töövõimalusi ette, aga mina kui tegelikult ainult keskharidusega, vähimategi oskusteta provintsikaunitar, pealegi tagaseljakumuga, ei läinud kusagil läbi. Teisalt – olin juba harjunud elustiili teatud tasemega, millest allapoole poleks suutnud enam laskuda. Ja siis tutvusin Edgariga, kelle kontor asus praktiliselt selle minu sõbranna, kelle juures elasin, maja kõrval.
Ta on läti päritolu, aga siin sündinud ja läbilõhki maarjamaine mees. Väitis end olevat minusse armunud esimesest pilgust, kui mind nägi. Juba kuu aja pärast üüris mulle korteri. Siis ma ju ei teadnud, et ta oli abielus, sest ta külastas mind praktiliselt iga päev. Kui kauem ära oli, siis ärireisidel. Kolme kuu pärast sain ehmatusega teada, et olen rase.

Edusammud teatud tagamaadega
Aga Edgar rõõmustas siiralt ja vannutas, et “me sünnitame!” Olin nõus, aga seadsin nagu naljatamisi tingimuseks, et ta ostab minu ja tulevase lapse nimele veelgi suurema korteri, vormistab selle igati seaduslikult. Ta oli kõhklemata nõus! Ja alles siis, kui meie lapse sünnini oli jäänud paar kuud, sain andmeid sellest, et tal on seaduslik naine ja pea kooliealine laps!
Järgnevad paar nädalat katsusin mõtetes siiralt pihta saada –mida õigupoolest  tunnen ja kuidas peaksin edasi toimima. Aga ei möödunud kuudki, kui ta juba nelja-toalise korteri ostis ja minu-nimelise orderi mulle pihku pistis. Siis andsin talle ilma sissejuhatuseta teada, et olen kursis tema perekonnaeluga.
Mingit shakespearlikku etendust ei järgnenud. Ta ei salanud midagi, selgitas, et ei pidanud vajalikuks mulle midagi oma eraelust rääkida, sest ei pärinud ka minu oma järele; et meil on hea koos olla, et last (nagu ma nüüd isegi mõistan!) ei saa ta esialgu oma nimele kirjutada, aga tõotab tagada meile maksimaalse heaolu, jne. Tema senise käitumise põhjal polnud mul alust selles kahelda. Nõnda meie (!) siis sünnitasimegi tütre, kolisime mu uude luksuskorterisse, ja kuna mu tööle­minek lähiajal välistatud oli, elasin nagu n-ö luksuslind. Kuni ühel ilusal päeval, kui tütar oli paarikuune ja mina temaga parajasti kahekesi kodus, tuli ootamatu külaline – Edgari naine Victoria, nagu ta end tutvustas.

Rivaali asemel sõbrannaks
Ma ei ütleks, et paanikasse läksin – see oli lihtsalt ebameeldiv üllatus, ja muidugi kerge hirm, et mis siis nüüd saab. Esimese paari minuti jooksul mõistsin, et meist kummastki pole, tänu jumalale, kriiskajast hüsteerikut ega teisele küüntega näkkukargajat. Sestap meie lihtsalt istusime sõbralikult (!!!) maha. Tõin lauale värske kohvi ja veini, ning me hakkasime rääkima. Väärib märkimist, et ainult esimese paarikümne minuti jooksul käis jutt nagu üle kivide ja kändude – järkjärgult avastasime, et oleme üsna ühteviisi ellusuhtumisega naised.
Victoria jutustas, et ei abiellunud Edgariga millegi muu kui tema ettevõtlikkuse ja poisikesepõlvest (nad olid ühes koolis käinud) silmatorkava karjäärihimu pärast; et Edgar on tundetu isa, aga selline, kes lihtsalt maine pärast kindlustab lapsele materiaalselt kõik, mis võimalik, pealegi – mees on peaaegu et täiskarsklane. Minust teadis Victoria ammugi, aga ta polnud Edgarile selle pärast etteheiteid teinud. Ütles, et talle pole seks enam pea üldse tähtis ja armukade polevat ta kunagi olnud. Sest nagu mind minu oma, rahuldas teda tema elustiil. Lõpetuseks kinnitas ta, et nüüdseks seda enam, sest näeb minus sugulashinge ja usutavasti oma tulevast sõbrannat.
Kui ta läks, istusin päris tükk aega nagu lolliks lööduna. Ühest küljest ajas naerma, teisalt katsusin järele mõelda, mis see kõik siis nüüd peaks tähendama. Ja ootasin põnevusega, millal Edgar tuleb, kas ta teab sellest visiidist, mida ütleb...
Teadis küll, aga suhtus sellesse niisama nagu oleks käinud kirjakandja. Pigem oli tal silmnähtavalt hea meel, et asjad on rahumeelselt paika pandud. Ja sestsaadik ongi kõik korras. Aeg-ajalt on Edgar nüüd ka öiti minu juures, aeg-ajalt kohtume Victoriaga.
Aga hiljuti on hakanud ilmnema märke, et Edgari äriasjad enam nii libedalt ei lähe, et olla isegi pankroti või mingi sahkerdamise ilmsikstuleku oht. Sellele on muidugi vastik mõelda, aga tegelikult – mis mul karta on? Korter mul on, kõik eluks vajalik ka, ja... ma ei tea, mis Victoria teeks, aga kui mina Edgarist ilma jään, otsin järgmise. Ah armastus? Oh, mis te nüüd... Armastus jäi teismelisepõlve, nüüd on tähtis õigesti elada osata. Ja mina arvan, et oskan.

Naimi jutu pani kirja
Elizabeth Kroon



Vaadatud 1199 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
sealt saad

kuldset vihma

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi