Saatus: Ema ja isa keelasid mu armastuse

01.11.2020 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
5
Foto:

Olen oma vanemate ranguse ja minu ellu sekkumise pärast nii nutnud kui ka vihastanud. Aga praegu ütlen, et olen neile lausa tänulik.

Kui mitte just kõik noored tüdrukud, siis vähemalt mina ja enamik mu sõbrannadest on selles, mis tunnetesse puutub, toiminud alati nii nagu ise õigeks peavad, mitte kellegi keelitusi või õpetusi kuulda võtmata. Mina olin kohe ekstra-põik­päine, ja nimelt tänu sellele, et nii kaua, kui ennast üldse mäletan, kontrollisid vanemad iga mu sammu. Keskkooli lõpu­klassides, kui hakkasin juba poistega käima, läks asi päris hulluks – pidin neile kõik üksipulgi ära rääkima, kus ja kellega käisin, mida tegin, ja kõiki oma sõpru ja sõbrannasid neile näha tooma. Ja nüüd tahan ­rääkida, milleni see viis.
Tegelikult olin sellesse poissi armunud juba kümnendas klassis, siis, kui tema kaheteistkümnendas käis. Aga olime temaga ainult pealiskaudselt tuttavad ja tema ei teinud minust väljagi. Koolis oli tal skandaalne kuulsus, see tähendab – õpside silmis. Õppis hädavaevu kolmedele, aga oli kõva spordimees, ja kuigi mitte nii väga ilus, tüdrukute ihalusobjekt kõigil pidudel ja klubides. Nüüd sellele tagasi mõeldes saan aru, et see, mis köitis, oli temast õhkuv harva­esinev seksikus.

Salakohtumised “musta lambaga”
Noh, ta lõpetas keskkooli ära ja ei läinud kusagile edasi õppima – ju poleks sissegi saanud. Oma jutu järgi oli ta kaasosaline mingis arvutiäris ja käis igal pool arvuteid parandamas ja seadistamas – juba kooli ajal oli ta selle poolest kah boss, et tundis arvuteid nagu oma püksi­taskut. Kui mina olin lõpuks kaheteistkümnendas, hakkasime temaga siin-seal sagedamini kokku juhtuma, mis tõstis mu muidugi nagu seitsmendasse taevasse. Aga loomulikult said vanemad kohe jälile, et temaga kohtun – õpetajate kaudu, nagu nad tunnistasid. Nimelt olla nood hoiatanud, et nad käsiksid mul selle poisiga ettevaatlikum olla, kuna tal olla juba politseigagi tegemist olnud. Ja niisama loomulikult käis mu üsna mõjuvõimas paps sealgi asja uurimas, kus tuli välja, et tõsi jah – olla küll olnud mingi arusaamatus seoses arvutite maaletoomisega. Kuigi see oli juba lahendatud, jäi asjaosaline mu vanemate silmis ikkagi mustaks lambaks, kellega mul ­suhtlemine ära ­keelati.
Mina muidugi ei jätnud – kohtusin temaga ikka, ja aina sagedamini, kuna lõpuks jõudsin oma unistuste tippu: kuigi ta seda mulle veel sõnaselgelt polnud öelnud, oli selge, et temagi on minusse armunud. Mäletan tänini meie esimest suudlust, mis pani mind sõna otseses mõttes õnnest hüppama. Jooksin sellest kohe sõbrannale jutustama, ja mul on selgesti silme ees, kuis ma Kadriorus ringi kõndides oma lühikeses nahkseelikus tõepoolest aina hüplesin. See klassiõest sõbranna oli ise ka kunagi temasse armunud olnud, aga nüüd selle juba ammu unustanud. Ta aitas mul plaane teha, kuidas oma kokkusaamisi selle patuoinaga vanemate eest paremini varjata, aga hoiatas muidugi ise ka, et ma oma armastusega igaks juhuks otsekohe liiga kaugele ei ­läheks.

Õnn kasvab taevani
Edasi läks kõik aina paremini. Suvel, kui kool oli läbi, saime peaaegu iga päev kokku, ilma et mu vanematel sellest aimugi oleks olnud. Mõtlesin pingsalt, kuidas ükskord ise neile selgeks teha, kui ilus armastus see on, ja et neil pole sellest poisist midagi halba vaja karta, sest ta hoidis mind nagu kullatükki. Ma ise olin oma armastusest nagu arust ära. Mäletan, kuis ühel õhtul otsustasin talle ­ootamatult külla minna, sest teadsin, et tema vanemad olid juba mõnda aega suvilas. Kuna tema oli mulle korduvalt mõista andnud, et seksini läheme alles siis, kui mina tahan, siis leidsin, et nüüd on tõesti aeg seda tahta. Kui liftis sellest mõtlesin, mis meie vahel täna juhtuma peab, oli mu süda peaaegu ­rinnust välja hüppamas.
Rõõmsast üllatusest üleni särades tegi ta ukse mulle pärani lahti, kusjuures mina suutsin vaevu hingates vaid igaks juhuks küsida, ega tal tõesti ikka kedagi kodus ole. Tema vastas jätkuva rõõmsa avalusega: on küll, ema just tuli! Kui selle peale kohe taganema lõin, tuli välja, et see oli nali. Ja need tunnid, mis me siis koos veetsime, olid lihtsalt super – mis sellest ikka pikemalt rääkida. Tundsin end temaga hästi nii hinge kui ka keha tasandil. Meil oli hea koos olla, jätkus, millest rääkida, naerma ajasid samad asjad ning füüsiline lähedus temaga tegi mu nii õnnelikuks, et see ei mahu sõnadesse äragi.
Ööseks ei saanud ma tema juurde ju jääda, – mida mu vanemad öelnud oleks! – aga selleks ajaks, kui minema asutasin, hakkas paksu vihma sadama. Ja teate, mis ta siis tegi! Mässis mu oma pikks tolmumantlisse, võttis sülle ja kandis läbi paari kvartali oma sõbra juurde, kellelt võttis auto (tal enesel polnud!), et mind koju viia. Keelitasin, et ta mu maha paneks, sest oli ju jumala valge aeg, aga tema ei pannud. Ja kuigi inimesi vihmas vähe liikvel oli, on mul hästi meeles, kuidas ühe vene vanapaari mees meist mööda minnes mainis: vot õige mees – nii tee eluaeg!

Välk lööb sisse
Äike mu vanemate näol lõi sisse augusti lõpus. Ma ei tea, kust ja mida täpselt nad olid teada saanud, aga mind seati kui kohtulaua ette, kus isa teatas kõuehäälel, et ma ei lähe pedasse (kuhu olin juba sisse saanud), vaid Tartusse. Sinna üüriti mulle sedamaid korralik korter, mis, nagu välja tuli, oli igasugu nuuskimismehhanisme täis topitud, telefonil muidugi “spioon” peal, jne. Kuigi tõstsin esmakordselt elus põhjalikult mässu (lubasin nad kohtusse kaevata ahistamise pärast, nendega suhted katkestada jne.), ei aidanud midagi – tuli alluda.
Kuidas mu vanemad nii palju kõikvõimalikest nuhktark­varadest teavad, on mulle mõistatus. IT-huvilisemad sõbrad on leidnud vastavaid rakendusi nii mu arvutist kui ka mobiilist. Need võimaldavad vanematel teada, kus ma käin, kellega räägin ja kellega chatin või sõnumeid ja kirju vahetan. Pangakonto kontrollist ei hakka rääkimagi, aga selle põhjus on muidugi ka asjaolu, et suurem osa mulle vajalikust rahast ­tuleb siiski vanemate eelarvest.
Septembri esimesel nädalal saime Tartus korraks siiski jälle kokku. Ta tuli teatama, et peab paariks nädalaks äri pärast Saksamaale minema, ja kinnitas, et pärast seda mõtleme koos midagi välja. Arutasime ka seda varianti, et ehk võtta koos ette suisa välismaale putkamine – ehk paneb see mu vanematele aru pähe. Põnevad tulevikulootused tegid meie lahkumise kergemini talutavaks, ja siis oli ta läinud.
Nagu välja tuli – hoopis kauemaks kui kaheks nädalaks. Alguses veel helistasin talle ja sain teada, et kõik on tal seal üle ootuste hästi läinud, aga siis ta telefon enam ei vastanud. Kui kolmaski nädal möödus, ilma et temast midagi kuulda oleksin saanud, kasvas mu ahastus taevani. Pärast paari kuud kaotasin lootuse. Olles läbi proovinud kõik kanalid, mis mul info hankimiseks iganes olid, ei saanud ma teada muud kui et keegi polnud teda pärast Berliini-sõitmist näinud ega ­temaga kontaktis olnud.

Aeg ravib haavad ja annab arutust
Tasapisi tulin järeldusele, et ju ta siis otsustas oma elu piiri taga ilma minuta sisse seada, sestap pole mul ka mõtet end vägivaldselt peale suruda. Valust sai solvumus, solvumusest pikkamööda ükskõiksus – kui nii, siis olgu sellega lõpp. Hakkasin Tartuga ära harjuma, rohkem tudengielust osa võtma ja väljas käima. Sain tuttavaks mitme meeldiva poisiga, kuni ühega ka lähemad suhted tekkisid. Lõpuks võisin täie hingerahuga möönda, et selles mõttes oli vanematel omal ajal õigus: kui silmad lahti teeksin, vast näeksin, et maailmas on palju paremaid poisse kui see “suli”. Ja nagu jõuluks välja tuli, ka ilma jutumärkideta.
Nimelt sain talvevaheajal sõpradelt kuulda, et tegelikult oli mu suur armastus Saksamaale pagenud sellepärast, et tal siin politsei mingi musta äri pärast jälle kannul oli. Siis oli ta Berliinis vahele jäänud mingi häkerdamise pärast ja lõpuks pangaautomaadi ­lahtimuukimise eest arreteeritud. Kohus määras talle neli aastat türmi, kus ta siis tänini ka viibib.
Nagu välja tuleb, jääb üle vaid vanematele tänu avaldada, et nad mind hoiatasid ja sellest poisist iga hinna eest lahku püüdsid ajada. Ju dikteeris nende elutarkus ja armastus, et kipun valele teele. Nii et mõnikord maksab vanemaid ikkagi uskuda. Mõeldagi ei taha, kui oleksin selle poisiga kokku jäänud ja peaksid teda nüüd kusagilt vangimajast koju ootama...

Hanna jutu pani kirja
Dolores Tamm



Vaadatud 1248 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Loomade Kaitse

Ühel Ida Virumaa tipp poliitikul lõhuti armusuhe kitsekestega. Aeg on seadustada abielu loomadega. Ka loomad vajavad inimõigusi.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi