Saatus: Ema pani mu mehele, ema ka lahutas

26.12.2021 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Ma olin kaua üksik, et mitte öelda – vanatüdruk. Kui olin 28aastane, tutvustas ema mulle ühte oma tuttava tuttavat, kellest sai mu mees.

Ema kasvatas mind üksinda, ja kõige eest, mis ta aegade jooksul minu heaks teinud oli ja on, olen talle lõpmata tänulik. Et nii hilja mehele läksin, oli üks­jagu mõistagi kasvatuse vili, mille kohta pole mul midagi halba öelda. Põhimõttel: kõigepealt haridus ja selgusele jõudmine eneses, oma võimete ja unistuste objektiivne tasakaalustamine, edasipüüdlikkus jne, mille analüüs lõpuks aitab sul sisustada oma elu nii, nagu suudad ja väärid.

Ikka arukuse vaimus
Peale 20ndat eluaastat, mitme kooli ajal, oli mul loomulikult nn armulugusid. Ilus esimene armastus, mida siiamaani hardusega meenutan, siis mees, kellega abiellumast loobusin, tunnistanud, et ei saa ju mehele minna pelgalt sellepärast, et mitte üksikuks jääda. Ja siis lõpuks see ema  tuttava tuttav...
Minu ja ema vanusevahe on ainult 19 aastat, ema on alati olnud minust palju aktiivsem suhtleja ja n-ö elus osaleja. Olin alati aldis tutvuma tema suhtlusringkonnaga. Selles on läbi aegade olnud vähe neid, kes poleks mulle meeldinud, sest seda möönan tänini, et ema on täiesti tasemel – väga nooruslik, heasoovlik, avatud jne. Kui ta mulle mu (toona ju veel teadmatut) tulevast tutvustas, ei omistanud ma sellele mingit erilist tähelepanu – ema oli mulle ennegi igasuguseid mehi tutvustanud, noori ja vanu, kellega rohkem või vähem edaspidigi suhtlesin.
Paljud räägivad sellest, et kui oma õigega esmakordselt kokku puutud, siis käib mingi plõks või särts või ma ei tea mis. Minus seda küll ei käinud – lihtsalt meeldiv inimene, minuga ühel aastal sündinud, huvitav vestluskaaslane, delikaatne. Pärast esmakohtumist ei otsinud tema minuga mingit kontakti, minul omalt poolt poleks seda pähegi tulnud. Siis hakkas aga ema aina sagedamini lavastama olukordi, milles kokku puutusime. Ja mulle õhinal rääkima, kui tasemel see mees ikka on ja kas ma ei leia, et just tema oleks mulle õige mees.
Alguses tegi see mulle nalja, katsusin selle mehe seltskonnas olla allakriipsutatult jahe, et mitte jätta muljet, nagu hellitaksin tema suhtes mingeid lootusi. Aga möönan, et ajapikku hakkas ta mulle aina rohkem meeldima, kuigi armumisest oli asi kaugel. Kui seda ka emale tunnistasin, kahekordistas ta oma osavust meie „juhuslike“ kohtumiste korraldamiseks, kuni otseütlemisteni, et see mees on mu ainuõige šanss. Mu süda polnud sellega päris nõus, aga loogiliselt andsin talle õiguse.

Ema rõõm oli ehe, kui teatasime abilumisest
Kuna mehel oli vaid üürituba, oli enesestmõistetav, et ta hakkab elama meie kolmetoalises korteris. Tingimused rääkisime aegsasti kolmekesi paika – keegi kedagi ei ahista, keegi kedagi ei sega, kuidas kommunaalmakse maksame jne. Kõik oli selge, kõik olid rahul.
Läksime paari, ja oma mehesse armusin üha enam. Ta oli tõepoolest leplikkus ja vastu­tulelikkus ise. Rahalisi probleeme polnud ei meil temaga ega emal – muudkui ela ja rõõmusta. Aga juba paari kuu möödudes tuli ilmsiks, et ühiselu probleemiks võib saada ka tingimusteta vastutulelikkus.
Keegi meist ei öelnud kellelegi iial midagi etteheitvat, valitses täielik kodurahu.
Aga ajapikku hakkas esmalt mulle, siis ka mehele vastu see, kuis ema meie eest „hoolitses“. Oma tuba me mõistagi ei lukustanud, ja igal õhtul sinna naastes oli see ikka hommikusest teistmoodi. Kui jätsime voodi nagu jätsime, oli see akuraat korda tehtud, paberid-eskiisid jne (unustasin öelda, et olime mehega mõlemad kunstiharidusega ja sellega end ka elatasime) laotud korralikesse riitadesse, nii et pidime taga otsima, kus miski on.
Oma toitumisküsimustesse me ema ei pühendanud, aga õhtul oli temal ikka valmis mingi roog, mille vitamiinirikkust ja tervislikkust ta rõhutas ja jumalakeeli sööma keelitas, kuigi kinnitasime, et oleme juba söönud. Kui talle aeg-ajalt lisakulude eest maksta tahtsime, keeldus ta kategooriliselt – tema ju puhtalt heast südamest. Kindlasti nii see ka oli...

Aga edasi läks asi pentsikumaks
Ema paigutas vannitoas ümber meie hügieeni- ja kosmeetikavahendid – ikka eesmärgil, et need meile käepärasemad oleksid. Kui meie mehega ei tahtnud õhtul midagi peale kruusi tee või kohvi, oli emal valmis salat, mis ainult head und ja tervist toob... Mu palvetele mitte üle hoolitseda ja meid mitte tähelegi panna, vastas ta, et pean oma mehe eest paremini hoolitsema.
Kui mees mulle ühel päeval ette pani, et üks ta sõpradest läheb kaheks aastaks välismaale ja pakub meile võimalust elada tema majas, olin hoobilt nõus.
Sellest kuulda saades oli ema esialgu šokis, aga tõotas – kui see on meie otsus, ta toetab seda, ja aitab meid ka edaspidi, kuis iganes suudab. Ma tänasin, jättes otse välja ütlemata, et just see on viimane, mida vajame. Soovitasin, et elagu nüüd ometi oma elu – küll ma abi palun, kui hätta jään.
Kui ema meile esimest korda külla tuli, uuris kõik põhjalikult üle, kuivõrd, mida ja millise tasu eest me siin kasutada võime, kas majapidamistehnika on  korras, ohutu jne. Mu mehe selgitustega jäi ta piisavalt rahule.
Ema ettepanekule, et annaksime ka talle maja tagavara­võtmed, polnud me  vastu. Külaskäikude tingimuste suhtes leppisime ausalt kokku. Ja paar järgmist kuud oli kõik okei. Helistasime, käisime aeg-ajalt vastastikku külas, ja nagu ikka – ei kelleltki kellegi aadressil ühtegi paha sõna. Aga siis hakkas pihta.  
Näiteks leidsin õhtul külmutuskapist lisaprodukte, vahel pliidilt päris sooja söögi, ja ema südamliku kirjakese lootusega, et ta meid rõõmustab. Kui see nagu tavaliseks elukorralduseks sai ja minu keelitamised ema suhtumist ei mõjutanud, teatas mu mees esmakordselt: kui mina ämma hoolitsusele piiri ei pane, ei suuda tema sellist „pidevalt luubi all elamist“ enam taluda. Möönsin, et ta nõudmine on õigustatud.

Ema andis oma parima
Rääkisin emaga, seekord lausa nõudsin, et ta meile teatamata meie elamises ei käiks. Ta solvus järjekordselt (tema ju, nagu ikka, heast südamest!), ja paar kuud ei suhelnud me üldse, meil ta ei käinud. Siis... ühel õhtul koju tulles leidsin köögilaualt ema kirja: vaadaku ma ainult – tema loodab, et nüüd oleme leppinud, sest tema andis oma parima!
See seisnes selles, et meie elamises polnud enam n-ö kivi kivi peal! Mööbel oli ümber paigutatud, ema selgitusega, et nii on ratsionaalsem. Kogu meie tööalane (no olgu!) pahn, korralikes virnades, kardinad vahetatud (ema kingitus!), külmutuskapp heast-paremast tulvil. Nutsin köögis, kui mees koju tuli. Vaatas kõik üle ja palus: lubagu ma tal täna mujal ööbida...
Kaks kuud hiljem läksime lahku, igati tsiviliseeritult.
Enne seda tunnistas mees, et tal on viimasel kahel kuul olnud suhe teise naisega – sellega, kes on nüüdseks ta teine naine. Oleme temaga tuttavad, ta meeldib mulle väga.
Eksmehega kohtume vahel, kas töisel pinnal (koostöö on meil senini ideaalne), istume kuskil natuke, räägime maailmas ja Eestis toimuvast, või vaikime. Tema naine on neist kohtumistest alati teadlik, ja minevikust ei räägi me mitte kunagi, ei kahekesi ega kolmekesi.

Jäingi mehest ilma...
Mina üürin korterit ühe tudengipõlve sõbrannaga. Mul on kõik hästi – on töö, sõbrad, on aeg-ajalt isegi midagi, mida võiks armuintriigideks nimetada, aga mu elu on elatud. Emaga kohtun harva – pole kummagi poolset vajadust. Mina tema üle kohut ei mõista, sest kuis ma ka ei meenutaks, kumbki meist pole kummalegi öelnud ühtegi paha sõna, nagu ka tema endisele väimehele, või vastupidi.
Ühistelt tuttavatelt ja sugulastelt olen kuulnud, et emal on minust kahju: otsis (!) mulle hea mehe, aga mina ei osanud teda „kinni hoida“.
Siit siis selgitus, miks ma selle loo rääkisin. Inimesed, eriti noored (mina olin  oma loo alguses ju piisavalt täiskasvanu) – olge valvsad! Kui arvate, et olete oma armastuse leidnud, olge meelekindlad! Ööbige telgis, silla all, tehke kõige mustemaid töid, aga kehtestage kategooriline tabu armsate vanemate hoolitsusele!
Vanemad – kui saabub aeg, andke oma lapsed vabaks! Las eksivad, las nälgivad, las saavad peksa! Nad pole teie omandid, vaid iseseisvad (ise vastutavad) inimesed! Loomariik õpetab-kasvatab oma järglasi teatud aja ja laseb neil siis minna. Inimloomad, tehke seda teiegi – nii nende kui enese edukuse/elujõulisuse kui hingeõnnistuse nimel!

Luisa jutu pani kirja
Dolores Tamm



Vaadatud 1052 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ivan tross

Ila

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi