Saatus: Enda eest pole võimalik põgeneda

Joomasõbra meelest on Kaarel tehtud mees. Lõi koduukse kinni, jättis naise ja poja maha. Aga kas Kaarel ise tunneb ka nii...?

Päev möödus, nagu poleks see alanudki. Lähenevas õhtuhämaruses võis aimata mingit seletamatut salapära ja samal ajal ka tühjust. Tühjust kusagile teadmatusse paiskuvast ning kaduvast ajast. Vaatad eilsele päevale tagasi ja näed seal vaid meeleheidet. Kuidas edasi elada, ja mis kõige tähtsam – miks?
Kaarel heitis pilgu kellale, mis aeglaselt ja samas nii kiiresti aega mõõtis. See oli kellelegi rõõmu ja kellelegi valu aeg, leidmiste ja kaotamise aeg. Kuhu ta küll nii rutakalt tormab? Jah, paraku see meie maine elu niimoodi sihitult ekseldes möödubki.

Naine teadku oma kohta
Mees istus köögis ja suitsetas. Miks köögis? Aga miks mitte?! Poissmehe eluviisil olid omad eelised. Keegi ei näe ja seega pole kedagi, kes sind hukka mõistaks. Praegusel hetkel oleks Kadri juba ammu kisendanud: „Miks sa jälle siin suitsetad? Tänavale ei võinud minna või? Oled kogu köögi täis tossutanud! Kuidas ma siin nüüd süüa teen, kui hingata pole õhuraasugi?!“
Naise vihase näo meenutamine pani Kaarli talle isegi trääsa näitama. Kahju, et ta seda ei näe. Tegelikult on suurepärane üksi olla. Kuhu tahad – lähed, tahad kellegagi koos olla – oled. Ei puuri keegi käsipuuriga su ajudes ega pirise nagu porikärbes kõrva ääres. Naine peaks oma kohta teadma – see on köögis ja voodis. Eriti tabavalt oskas Kaarli meelest seda mõtet väljendada naabrimees Tambet, kes nende ühiste „jutuajamiste“ käigus tihti soomlaste vanasõna tsiteeris: „Naise koht on rusika ja pliidi vahel.”
Sigaret oli juba lõpuni hõõgunud. Üha enam end üles küttes, sõimas Kaarel mõtetes oma eksnaist ja needis kogu naissugu. „On ikka raisad! Ja siis veel imestavad, et mehed joovad. Selliste pärast nad joovadki, vähe sellest – mõned haaravad ka köie järele! Sain vähemalt õigel ajal ta juurest liduma!“
Äkki hakkas keegi ebaviisakalt uksele prõmmima ja lingiga kolistama.
„Mida põrgut? Kes on?“  röögatas Kaarel ja lõi ukse hooga pärani lahti. Lävel seisis naabrimees Tambet, kes oleks ootamatust ukseavamisest peaaegu selili lennanud.
„Ah, see oled sina! Eks astu edasi, kui juba siin oled. Loodan, et sa üksi ei tulnud? On sul ikka  kõige suurem sõber kaasas ka?“
„Ikka temaga!“ sõnas naabrimees rõõmsameelselt ja astus tuppa.

Koos on paha... ja üksi kah
Kaarel tõmbas peopesaga üle mitte just esimeses värskuses lauavakstu ja ronis siis peadpidi külmkappi, et selle sisu takseerida.
„Jah, siin on hõredaks jäänud... Nii et, vennas, ära pane pahaks. Palgapäev on alles homme. Aga juua tahaks juba täna!“
Muheledes omaenese nalja üle, asus Kaarel leiba röstima ja hommikusöögist järele jäänud ungari pekitükki lõikama. Ta hakkis peki peeneks, segas selle küüslaugu ja vähese majoneesiga ning asetas oma kulinaarse saavutuse rahuloleva näoga köögilauale.
„Sakumm missugune! Noh, kas teeme väikese tiripitski?“ küsis ta naabrimehelt rõõmsal ilmel.
„Kas sul on kätega midagi lahti? Eks vala välja, mis sa ootad!“ käsutas Tambet.
Mehed jäid kiiresti vinti ja asusid filosofeerima.
„Mis sul viga, Karlutt, elad üksi. Joo, millal tahad ja nii palju kui tahad – keegi ei kobise. Kui minu Mann haisu ninna saab, et mind pole kaua kodus näha olnud, jookseb kohe kohale. Pole ta eest pääsu puu tahagi. Kas usud?“
Kaarel oli valmis naabrimeest meeledi uskuma ning samas oma täielikku vabadust ning sellest tulenevat eufooriat tunnistama.
„Ütle, mis sa ütled, Tambet, aga naistest on ainult üks häda ja jama kaelas. Mees on pea, naine on kael, aga kael on tihti kange.“ Kaarel vedas sügava sõõmu suitsu kopsudesse ja jäi mõttesse.
„Kui meelde tuletan, kuidas ma elasin, läheb süda pahaks. Mitte miski mu naisele ei sobinud, kõik oli valesti. Iga asja peale röökis nagu põrsas aia vahel. Aga see-eest praegu – teen, mida tahan ning ei kuule mokakobinatki! See on küll üürikorter, aga elan üle!“
„Tubli oled, Kaarel. Käitusid nagu tõeline mees. Mina sinu asemel...“ Siinkohal jäi Tambet veidikeseks ajaks mõttesse. „Ühest küljest on see muidugi vägev, aga mina vist üksinda elada ei suudaks. Minu Mann on küll üks igavene nuuskija ja tulehark, aga söök on mul alati laual ning kõik muud mured ka murtud. Aga see selleks, sina oled üks tubli mees. Võtame selle peale!“

Saan ka teieta!
Mehed olekski oma eluliselt tähtsaid probleeme lahkama jäänud, kui Tambetit poleks mitte naine otsima tulnud. Köögis võttis taas maad hingemattev vaikus. Magama oli veel vara minna ja ega Kaarlil und polnudki. Ka viinauim oli kuidagi kiiresti lahtunud. Mees võttis riiulilt räsitud kriminaalromaani, üritas lugemisele keskenduda, kuid mõtted olid hajevil ja lugemisest ei tulnud midagi välja. Ta läitis järjekordse sigareti.
Praegu oleks Kadri teda juba sõimanud: „Kui nii palju suitsetad, kärvad varsti maha! Ja viid ka meid hauda!“
„Pole mul suremisega kiiret! Elan teid kõiki veel üle!“ oli ta vastu käratanud.
Ja äkki meenus Kaarlile poja nägu. Poisi silmis polnud ainsat pisaratki, kui ta lahkuvat isa vaatas. Selles pilgus oli pigem mingi lapsele mitteomane viha, nagu hundikutsikal. „Kui te mind ei vaja, siis kurat teiega! Saan ka omal käel elatud,“ oli ta mõelnud.
Oma perele mõtlemise peale tõmbus mehe süda magusvalusalt kokku. „Pole minagi rauast tehtud, ikkagi inimene. Olgu peale, muutusin veidi sentimentaalseks,“ mõtles Kaarel ja viskas diivanile pikali. „Õige mul teid vaja! Kõik naised on mõrrad ja kogu lugu! Üksi on igal juhul parem elada!“
Kaarlile meenus taas nende viimane koosoldud päev, kui tal katus ära oli sõitnud ja ta ust enda järel pauguga kinni lüües kodust lahkunud oli. Nad olid tühiasja peale vaidlema läinud, kuid seekord lõppes see krahhiga.
Nagu viimasel ajal tavapäraseks oli saanud, tuli Kadri ka tol päeval töölt vihasena koju. Kui palju kordi oli ta naisele korrutanud, et see tobe müüjaamet tuleb maha panna. Pole ju normaalne, et oled poole ööni tööl ja siis rabad veel kodus ka takkaotsa! Teeniks siis veel hunniku raha, aga makstakse sandikopikaid! Ja kodus näeme teda nagu kuuvarjutust!

Rahakott on parim armurohi
Kaarel ja Kadri olid koos elanud juba üle viieteistkümne aasta. Poegki nägi juba mehe moodi välja, aga nad elasid ikka veel ühetoalises korteris. Võib-olla seepärast abikaasade vaheline rahumeelne elu enam ei klappida ei tahtnudki. Üks asi viis teiseni ja lõpuks oldigi lõhkise küna ees.
Kaarel ajas end diivanilt püsti ja istus kurja vandudes arvuti taha. Loeks õige naljaviluks, mida naised tutvumissaitidel kirjutavad ja mida meestelt ­ootavad. Teha polnud selle nelja seina vahel nagunii midagi. Ulu nagu hunt üksinda. Kõik sõbrad istusid ka kodus oma naiste juures ja peale kassi polnud tal kellegagi suhelda.
Mees süvenes lugemisse ja talle jäi mulje, et maailm ongi vaid üksikuid ja üksildasi naisi ja mehi täis ning nende hulk üha kasvab. Enamikku naisi aga ei huvitanudki tegelikult hingesugulase leidmine, vaid hoopis sponsorsuhe ehk siis raha. Ju siis on parim armurohi paks rahakott. Ja kui värvikalt need mõrrad end kirjeldada oskasid! Mõni lubas püha ürituse nimel isegi riieteta pildi saata. Veel hakkas Kaarlile silma ka elementaarse kirjaoskuse puudumine. Üks kommentaar lõikas aga nagu vahe nuga ta hinge:
„Liiga tihti kohtab Eesti netimaailmas kitsa silmaringiga kompleksides meesterahvaid, kes otsivad enamasti seksi. Neid on nii vallalisi kui ka uskumatult palju suhtes olevaid või lausa abielumehi, kes otsivad armukest. See oli minu jaoks šokk ja tõstatas ehmatusega küsimuse, kus on monogaamsus, ausus ja austus, usaldus üksteise vastu – või kas seda tänapäevases materiaalses maailmas enam üldse eksisteerib?!“
Lõpuks vihastas mees enda peale, et ta oli üldse neid tobedaid kuulutusi lugema hakanud. „Äkki mina olengi see ainuke monogaam, kes veel järele on jäänud?“ mõtles ta haigutades, prantsatas uuesti diivanile ja võttis kassi kaissu. Selle sooja karvakera rahustava nurrumise saatel hakkas ka  uni lõpuks võimust võtma. Enne sügavasse unne vajumist jõudis Kaarel mõelda: „Keegi on öelnud, et iga inimene on ise oma õnne sepp. Mis siis ikka, tuleb homme seda õnne sepistama hakata.“
* * *
...Lumehelveste langemine ja nii palju mälestusi.... Tuule käes hõljuvas valges looris Kadri vaatab oma kallimale silma. Tema Kadri. Kaarel tunneks ta ära ka tuhandete seast. Naise uskumatult sinised silmad olid alati tema jaoks ligitõmbavad ja hullutavad olnud. Ümberringi karjutakse „kibe“ ja ta upub neisse leebetesse ja järeleandlikesse huultesse. Mees haarab oma noore naise sülle, keerutab teda hullumeelses ja kirglikus joovastuses... Jumal, kui meeletult, pööraselt, kogu hingest ta naist ihaldas... Jumal, kui õnnelik ta oli...