Saatus: Ettearvamatused tegid ­töö­narkomaanist ­usklikuks

21.06.2020 23:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
3
Foto:

Elu on ettearvamatu, kuid kui osata märke lugeda, siis need paljastavad end just nimelt ­otsustavatel hetkedel.

Olen neljakümnendates naine, võiks öelda, et Harju keskmine, kuid ometigi on minus külgi, mis selle välistavad. Nimelt teen ma ikka ja jälle otsuseid, mida nii-öelda üks normaalne inimene ehk ei teeks. Alustame algusest, sest gümnaasiumi alguseni olin ma tavaline lükata-tõmmata neiu. Nimelt tegin kõike nii nagu ootuspärane – kõigepealt läksin meie küla algkooli, seejärel lähimasse linna gümnaasiumisse ja keskkooli osas kolisin suuremasse linna kooli lõpetama. Ausalt öeldes tulles väiksest külakolkast, ei osanud ma oma uue avardunud maailmaga nagu midagi peale hakata – püüdsin teha nii nagu näis loogiline ja õige. Leidsin mõned uued sõbrad ja hobid ning tasapisi need päevad möödusid. Aga mitte kauaks.
Mul on alati sisimas olnud selline tunne, et mind ümbritsevad inimesed ei mõtle samamoodi või näe asju nagu mina. Ma olin juba lapsena nagu väike vanainimene. Otsused pidid olema täiskasvanulikud. Liigseid riske ei tahtnud võtta. Kui uljaspäi miskit saigi tehtud, siis ikka reeglina kellegi teise õhutusel. Jah, otseselt ma seda siis ka ei kahetsenud, kuid mõne aja möödudes oleks tahtnud selle etapi enda elust kustutada. Sellest kustutamissoovist tekkiski soov põgeneda kuskile mujale ja alustada otsast peale. Seega tegin ma keskkooli eelviimases klassis otsuse minna välismaale vahetusõpilaseks. Ma ei mäletagi täpselt, kas rääkisin emale kohe või mitte. Arvan, et tegin kõigepealt otsuse ja siis kui oli vaja dokumente täitma hakata, kaasasin ka ema.

Ootamatult saabus hall argipäev
Igal juhul olin ma ühel hetkel läinud. Ja kuigi uus keskkond oli nii hirmutav, et olin justkui udus, siis ometigi sain ma puhtalt lehelt alustada. Kaugel Eestist kadusid loomulikud kõik kontaktid minu seniste sõpradega. Ja kuigi ma kodumaale puhkusele naastes lootsin endiste sõpradega edasi suhelda, siis midagi meie vahel veel justkui oli, kuid selline vana supi soojendamine midagi täisväärtuslikku endaga kaasa ei too. Seega naasin rõõmuga tundmatusse. Välismaal elades oli elu nii lihtne, olgem ausad, nii palju toetusi oli saadud, et ise nagu vastutama ei pidanud. Kuid see elu ei olnud tähendusrikas.
Saabus loomulikult see päev, kui tuli otsustada, kas naasta või mitte. Mulle isegi pakuti kohaliku kooli lõpetamiseks stipendiumit, kuid tundsin, et pean elus midagi saavutama, raha teenima, edukaks saama ja see eeldas minu nägemustes, et naasen Eestisse, lõpetan kooli, ülikooli, leian hea töökoha jne. Ja olgu öeldud, et ma naasin, kuid tundsin kohe, et tegin pigem tagasikäiku kui edasimineku. Ma pidin ju nullist alustama. Jah, mu perekond oli küll alles, kuid tutvusi enam mitte. Hobid, millega olin tegelenud, olid soiku jäänud. Mõtlesin, et mis seal ikka, päev korraga. Hall argipäev kujunes standardiks.
Ja tühjus minus jätkus. Selline eneseotsing, mis jooksis kogu aeg liiva. Aga keskkool sai läbi ja leidsin enda ellu isegi noormehe, kes mu muremõtted minetas. Ja läksin ülikooli. Sel hetkel adusin muidugi, et ma ei tea, kes ma olen ja mida ma tahan. Tegin seda seetõttu, et minult eeldati seda. Siinkohal pean muidugi ütlema, et see eeldus oli mul endale ise tekitatud. Valisin erialaks keele, sest see tundus igati mõistlik ja kasulik. Samas mõtlesin ma väga erinevate valdkondade peale ja kõik tundusid ühtaegu sobivat ja samas mitte see päris õige. Ülikooli kõrvalt läksin tööle – muidugi erialasele.

Rabasin tööd, kuid õnne ei leidnud
Töökoht ja uued inimesed andsid võimaluse endast taaskord uus pilt maalida. Kohusetundlikuna rabasin muidugi tööd teha ja palganumber tasapisi tõusis, kuid suhtlemine jäi tahaplaanile ja seetõttu ma ei tundnud end õiges kohas olevat. Või nagu olin ja ei olnud ka. Tahtsin nii mõnegi kolleegiga ka vabal ajal midagi toredat teha, kuid ei osanud saada omaks inimeseks – olin harjunud üksi hakkama saama ja olin eesmärgile pühendunud. Minu eesmärgiks oli karjäär luua, kõrget palka saada, sest see on ju see, mis teeb inimese õnnelikuks või on vähemalt selleks vajalik.
Kui Eestis on minu teada välja kujunenud norm, et töötad ühes kohas ikka mitu aastat – no vähemalt viis, siis selle miinimumi ma ka täitsin, kuid kohe kui tekkis põhjus, miks kohta vahetada, ma põgenesin. Ja tagantjärele tark olles lahkusin ma tol hetkel justkui parematele jahimaadele, sest palk ju kasvas, kuid olin taas alguspunktist. Jälle võõraste seas, end konkurentidele tõestamas, teed rajamas. Igatsesin pidevalt tagasi, kuid ei oska senimaani öelda, mida ma täpselt igatsesin. Ilmselt sisemist rahulolu ja ühtekuuluvust, mitte neid konkreetseid inimene või kindlat töökohta. Igal juhul olin nüüd uues ametis, uues kohas ja andsin endast parima. Sain ka pidevalt tagasisidet, kui tubli ma olin, aga ise ma rahul ei olnud. Ausalt öeldes oli mul pidevalt sellest, mida tegin ükskõik ja ka suhete arendamisest sai töö. Pidasin taas viis-kuus aastat vastu. Kahmasin endale pidevalt uusi ülesandeid ja vastutus ning palganumber kasvasid, aga õnne sellega ei kaasnenud.
Asusin maad kuulama, tahtsin taaskord põgeneda. Iseenesest mõistetavalt paremasse kohta, mis töö mõistes tähendas mulle kõrgemat palka. Ja mingi hetk jõudiski minuni info, et pakutakse tööd, mis asub mu kodule märgatavalt lähemal ning iseloomult peaks olema kergem. Oma soovis lõpuks õnn leida, hoidsin kõrvad-silmad lahti ja ootasin, et saaksin võimaluse see koht vastu võtta. Kuid järgnevaga ma ei arvestanud. Läksin siis töövestlusele, muidugi ilma et keegi teises töökohas sellest midagi teadnud oleks. Ja minu negatiivseks üllatuseks selgus, et minu tulevane töötasu on poole madalam kui mu eelnevas töökohas. See on ju täiesti ajuvaba – liikuda karjääriredelil samm tagasi või olgem ausad, kukkuda redelilt kolinal alla. Mu aju ei suutnud seda seedida, olin segaduses. Ma sõna otseses mõttes ei suutnud mitu nädalat normaalselt magada. Süda ütles üht ja mõistus teist. Aga räägin lähemalt.

Karjääri mõttes käisin põhja
See töökoht ei olnud tavaline. See koht oli tugevalt seotud usuga. Ja põhimõtteliselt võib öelda, et eeldas ka minult usu omaksvõttu. Esialgu ei ühtinud see minu ammuilma seatud eesmärkidega kohe üldse. Ma ei ole pehmeke - võiks ka öelda, et mitte üdini heasoovlik ja omakasupüüdmatu. Aga taaskord oli minus mõnes mõttes nii suur soov põgeneda ja uues keskkonnas üritada, et tegin selle otsuse – võtsin esmakordselt elus vastu pakkumise, mis mind esmapilgul ainult kahjustas ja elu raskeks tegi – tol hetkel oli minu ainus lahendus leida kõrvale veel teine töökoht, et palgalisa teenida. Kuid minu üllatuseks juhtus hoopis midagi muud. Tööle asudes tundsin ma esmakordselt, et minult ei oodata mingite paberile kirja pandud koefitsientide saavutamist, vaid endaks olemist ja koostööd. Põhimõtteliselt leidsin ma usu.
See usk, mille ma leidsin, et olnud kristlus, mida selles organisatsioonis järgiti, vaid usk iseendasse. Mul tekkis tunne, et saan hakkama ja mulle ollakse toeks ilma, et ma seda peaksin küsima või ootama. Sain kulgeda omas tempos, loobuda sellest pingest, mille ma oma turjal juba teismelisest peale olin kandnud. Ja kuna karjääri mõttes olin ma justkui põhja käinud, sest raha, mis ma teenisin oli olematu, siis tegelikult ootused, mis mu lähedastel minu suunas olid, ka justkui haihtusid. Esimest korda elus tundsin, et teen midagi päriselt iseenda jaoks ja jõudsin otsusele, et töötangi mõne aasta ainult selles kohas.
Mida ma sellest kõigest nüüd õppinud olen? Kuigi ma täitsin enda meelest terve oma senise elu justkui teiste seatud norme, siis tegelik takistus õnneks olin ma endale ikkagi ise. Samas ei osanud ma lugeda märke, mustrit, mis minu elus tekkinud oli. Ma olin üheltpoolt valmis küll muutusteks, kuid lõpetasin ikka ja jälle ühes ja samas situatsioonis mõeldes samu põgenemismõtteid. Ilmselt märkasid seda ka mu lähedased, kuid kõik on ju iseendagagi kimpus. Muutuse saavutamiseks peab olema valmis ise muutuma.

Gloria loo pani kirja
Elizabeth Kroon



Vaadatud 690 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jeesus Kristus

Ei tunne keegi Jumalat.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi