Saatus: Häbematu valega tapsin oma ema

23.07.2017 20:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
2
Foto:

Lugusid sellest, kui keeruline on lapsega üksikemal uut ja igati väärt armastust leida, teab igaüks nii kirjasõna ja ekraani vahendusel kui otse elust. Kahju, kui see kujuneb dramaatiliseks, kole, kui keegi asjaosalistest selles lausa tahtlikult süüdi on. Mina olin, ja kannan seda taaka, kuni elan...

Mu ema oli 36aastane, kui isa suri, mina neljateistkümnene. Selle ajani olime tavaline perekond, vast nii keskklass, nagu öeldakse. Meie kolmetoalises kodus, oma murede ja rõõmudega, kus valitses sõbralik, õdus õhkkond. Vanemad töötasid, mina käisin koolis – igaühel oma enesestmõistetavad kohustused, ei mingit lillutamist ega poosi, nagu ka ei mingeid skandaale.
Raske aeg oli vahetult pärast seda kaotust, kui emaga kahekesi jäime. Mõlemad suhteliselt kinnise loomuga, kannatasime kumbki omaette, teineteisele kurtmata. Alles ajapikku hakkasin paremini mõistma, kuivõrd raskelt ema seda üle elas. Sest noorel inimesehakatisel ju veel küündimatu mõtteviis ja elu nagu ainult tänane päev. Rääkisin emale aina oma plaanidest – meilt pealinna ametikooli minna, medõeks saada... Ema kiitis kõik heaks, lubas olla toeks igas mu ettevõtmises – et... isa oleks rõõmustanud. Mul oli oma väike sõpruskond, ei mingeid armastusi, parasjagu tahtekindlust ja usk, et mitte miski pole teostamatu.

Siis algaski iseseisev elu
Igati jälle nagu teistelgi. Sain kooli sisse, kohanesin hästi intri sõbralikus peres, olin usin ja justkui eesrindlaste killast. Aga siis, kui algasid esimesed praktikad, kerkis tõkkeid. Teooriais viiemees, ei suutnud ma pista süstalt elevasse ihhu, päris veri ajas minestuse äärele. Mis veelgi hullem – ma ei suutnud taluda eriti just vanade inimeste isekust, nende abitust ja hädaldamist, kogu kõige sellisega kaasnevat elu naturaalsust. Ka seni mind nii kõrgelt hinnanud õppejõu otsest osutust: vast pole meditsiin minu ala, et ennevanasti nimetati medõdesid halastajaõdedeks... Ühesõnaga – pärast teise kursuse esimest semestrit leidsin ka ise, et mu valik osutus valeks.
Emale mu otsus mõistagi rõõmu ei teinud, aga ta ei mõistnud mind ka kuidagi hukka. Aitas mul leida töö meie kodulinnas, põhimõttel – aeg annab arutust, küll tunned ükskord ära, kus su koht, milles kutsumus. Sellise suhtumise eest olin emale lõpmata tänulik. Rõõmus ka selle pärast, et ta polnud üksi olles sisuliselt üksi jäänud. Tal oli vana sõpruskond nii praegusest kui isa-aegsetest tuttavatest – ta oli taas nagu elus sees.
Oma elementaarse nn kontoritööga sain hästi hakkama, aga lähikollektiiv oli minust üksjagu vanem, nii et tundsin end üsna üksi. Emaga suhtlesime normaalselt, olin rahul, et ta mulle millegagi nö pinda ei käinud, et tal oli oma seltsielu. Aga kui ta siis kord mult küsis, kas võib mulle tutvustada sõpra (?), kellega nad teineteisest tõeliselt hoolivad, tundsin isemoodi kihvatust. Mõtlesin: tähendab, oled isa unustanud, mina ei lähe sulle korda – kuis küll võib sedamoodi õnnelik olla?! Aga teatasin rahulikult, et oh muidugi – tulgu aga! Ema oli siis 42aastane, mina just 21seks saanud...

Otsustasin ema selle „ilu-eedi” käest päästa...
Sõber osutus meeldivaks inimeseks, pealegi välimusel ülisümpaatseks. Mu emast paar aastat vanem, aga muljelt nagu noorem. Korrektne igas mõttes, taktitundeline, ametialaselt kuuluvuselt ema ülemuskonnast. Aga paaritunnisest koosistumisest jäi mulle ometi mulje, et emal on ees roosad prillid, et (pealinna-sidemetega) mees kasutab teda kui raamatupidajat ära oma huvides. Lähipäevadel aina sellest mõeldes nägin temas lõpuks vaenlast, ja ilmselt täiesti tema võlu meelevallas ema kui ohvrit, ja murdsin pead, kuidas emale see selgeks teha.
Alustasin kohe lähiajast, ja sain isegi hoogu juurde sellest, kuis ema selle „ilu-eedi” suhtes iga mu kritiseeriva märkuse peale solvus. Ta katsus mulle seletada, et neil kummalgi pole teineteise suhtes mingeid pragmaatilisi kavatsusi, et tegemist on tõeliselt hea inimesega, kes on talle olnud suureks toeks. Et ta ei kavatse mehele minna, teha midagi, mis mind riivaks või minult midagi ära võtaks... Lõpuks, et mul on ju elu alles ees – lasku mina kui tõesti juba täiskasvanud inimene tal veel mõni aeg end naisena õnnelikuna tunda.
Siinkohal peangi tunnistama oma küündimatust tagantjärgi: mu peamine eesmärk seisnes selles, et pean ema selle mehe käest päästma. Seda enam, mida vähem ema minu omameelest nii asjalikke argumente kuulda võttis.
Palus mind pigem oma eraeluga tegelda, näitas mulle testamenti mulle korteri jm pärandamisest, rõhutas, et tema pole mind ju minu valikutes ei käskinud ega keelanud, et oleme ju lõpuks mõlemad nüüd täiskasvanud ja justkui ikkagi arukad naised. Et ärme tee meid „kuulsaks”... Aga seda kindlamalt küpses mus plaan.

Ja saabuski tõeline suur-hetk
Kui mees meie korteris juba nagu oma kodus askeldas, minu suhtes (tõsi küll) võimalikult aupaklik ja silmatorkamatu olles, läksin n-ö viimasele katsele. Lausa viha tegi see, et nad mind nagu enam suuremat tähelegi ei pannud, ajasid oma jutte, ei küsinud, kuis mul läheb jne. Siis ükskord, emaga nelja silma all, tegin otsustava sammu. Teatasin talle läbi hammaste, et avagu silmad: see tema „hunt lambanahas” tikub mulle tema ära olles pidevalt ligi, kuni vägistamiskatseni välja!
Saavutasin loodetud efekti. „Ilu-eedi” järjekordsel saabumisel loopis ema talle näkku ta elementaarse „varanduse”, palus sedamaid lahkuda ja enam mitte iialgi tulla. Nautisin tolle nõutust, puistates talle saateks värvikaid kommentaare sellest, kuis ta mind kui „kasutütart” vaikima vannutas – kõigest sellest, „mis meie vahel olnud”. Ähvardasin isegi (olematute) tutvustega selle maailma vägevatega, kelle toel ma ta täielikult hävitan...
Tol õhtul uskus ema tingimusteta mind, seda enam, et mees läks, ülimalt alandatuna, vaid seirates mind pikal, äraoleval pilgul. Õhtu ja pool ööst kulus ema rahustamiseks: kõik on hästi, ta ju usub, et ma ei lase meid kellelgi ära kasutada, alandada. Ema palus aina vabandust, mina andestust, et pidin ju talle seda kõike „pihtima”.
Järgnevail päevil püüdsin ema vaid igati turgutada, hirmul tõdemusest, kuivõrd halvavalt see kõik talle siiski mõjus. Ta ainult vaikis. Seda, et tema armastatud meest oli tabanud mikroinfarkt, saime kuulda ema sõbrannast kolleegilt. Mõne aja suhtlesime emaga siis vaid tarbefraaside vahendusel. Sellest, et ema oma armastatut haiglas külastamas käis, sain teada küla pealt. Alles siis, kui mees õnneks omil jalgel haiglast taas tööle naasis, küsis ema mult pärast pikka vaikimist: kas võiksin lausa nagu piiblil vanduda, et talle vägistamiskatse asjus tõtt rääkisin, hakkasin tasapisi aduma: nad tõesti armastavad teineteist. Ja tunnistasin, et valetasin, sest ei uskunud seda meest, et tahtsin kõige ausamast südamest teda tema käest päästa... Ema vahtis mind jahmunult, vaikides....

Järgnev tuli mu peale nagu tume pilv
Käisime emaga teineteisest mööda nagu vaimud, teineteist vestlema kutsumata. Kolm kuud hiljem teatas ema, et tal on avastatud rinnavähk. Enne kui mina suutnuksin sellele kuidagigi reageerida, saatis tema armastatud mees ta Saksamaale operatsioonile. Tuli mulle sellest teatama siis, kui see oli juba teoks saanud – kahjuks vähimagi lootuseta paremusele.
Meil polnud teineteisega nagu millestki konkreetsest rääkida. Ta ei puudutanud sõnagagi kogu seda jubedat konflikti, küsis vaid: miks ma midagi nii alatut ja räpast tegin, kas pole mulle mõttesse tulnud, et ema haiguses on omajagu süüd just minul. Põrmugi vabandamata tunnistasin lihtsalt, et pidasin teda tõesti šarlataniks, et tahtsin ema kaitsta. Ta reaktsioon oli ettearvamatu.
Korraga muutus ta eriti meeleliseks, siis ürgselt agressiivsemaks. Kinnitas, et sisuliselt oli mul õigus: mind ihaldas ta algu­sest peale, armastas mu ema kui inimest, mind kui naist... See tuli mu peale nagu must, aga hästi sume pilv. Ma polnud enam justkui mina ise, ei käsitanud seda meest mingis seoses oma emaga – olin üksainus jäägitu andumus. Polnud minevikku ega tulevikku, oli just hetk, milles elame praegu. No ma arvan, et kui räägitakse nirvaanani jõudmisest, siis just nii see minuga oli...
Kui hommikul ärkasin, olin voodis üksi. Esmaste tajude ajel ülimalt õnnelik, püüdes õndsas rambuses kokku seada mosaiiki kogetud lummusest. Mõeldes vaid ühte: see on alles algus.
Kuna päeva jooksul ei tulnud ühtegi kõnet, ei püüdnud ma ühendust võtta ema arstide, ei tema enese ega oma eilse öö (tuleviku)kangelasega. Kui ühtegi teadet ei tulnud kummaltki ka õhtul kella kuueks, helistasin oma nüüdsest siis nagu kõige armsamale. Küsimaks esmajoones seda, kas me täna õhtul ikka kohtume, või millal, pidamaks asjalikke plaane, reguleerimaks edaspidist nii, et see mu emale võimalikult vähe haiget teeks. Kuna telefon ei vastanud, saatsin samasisulise sõnumi.
Vastuseks sain teate kõige kiretumas kantseliidis: selle nn kirgliku ööga tahtis ta vaid õigustada seda, milles teda omaenese lihase ema hävitamiseks süüdistasin! Ta põlgab mind kõigest südamest – niisama siiralt, kui on tõeliselt armastanud mu ema, ja jääb teda armastama oma elupäevade lõpuni. Et olen kõige uskumatumalt näruseim inime­ne, keda ta iial tundnud, ja palub vaid, et ma tema teele enam iialgi ei satuks...
* * *
Ema surmateate sain kolm päeva hiljem. Kõnealune mees kadus meie linnast, ja kuni mina seal veel elasin, meenutati nii teda kui mu ema vaid hea sõnaga. Mind teretati viisakalt, aga võõristati, ja justkui ei märgatudki, kui mingil ajal ära kolisin.
Kommentaarid on liigsed. Tänini, varsti neljakümnene, olen täiesti üksi. Trööstiks vaid tõdemus, et ma midagi enamat, ammuks kedagi, ei väärigi...

Mirelle jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 2209 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
eve

Igal ühel on õigus õnnele ka emal.Kahju et nii läks.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi