Saatus: Hallparuni armukest minust ei saanudki

04.11.2018 21:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
8
Foto:

Kasvasin vanavanematest jäänud, vanemate hästi korras peetud talus. Ajast, mil end üldse mäletan, olin alati jõudumööda ametis väikese „loomade õuega” – enamasti vanaema käe all. Tema rõhutaski tihti, et ükskord saab sinust üks tubli taluperenaine.

Ei ma kahelnud selles isegi, sest mina ei unistanud siis linnas elamisest. Aga ega lähe kaugeltki alati nii, nagu lapsearuga mõtled. Pärast keskkooli läksin pealinna õppima ja sinna jäingi. Sest armusin ära, läksin pärast diplomit kohe mehele ja sain tütre emaks. Mu armas kaasa oli mitmepõlvkonnase „staažiga” linnamees, väga maa-võõras, ja siis ei olnud mullegi enam probleemiks linnajäämine.
Elasime üksmeelselt, paraku läks aga nii, et kui tütar käis kolmandas klassis, tabas meie isa haigus, millest arstid võitu ei saanud. Pärast krooni tulekut läks järkjärgult kergemaks, ja nagu ikka – eks andiski aeg arukust. Tütrega olime nüüdsest seda omasemad. Pole me loomult kumbki allavandujate killast, nii et elu läks joonde. Uued tuuled tõid aga oma muutused – massiline laia ilma väljarändamine tegi oma töö. Keskkooli viimase klassi tegi tütar vahetusõpilasena läbi Jaapanis, sealt viis elu ta Ameerikasse. Siis tuli tema aeg – armus ja abiellus, ja elab sestpeale Kanadas.

Elu omapead...
...tundus alguses mitte just hirmutav, aga no kogu mu senine maailm oli mõneks ajaks jälle nagu pea peale pööratud. Mida aeg edasi, seda harvemini tütrega teineteisel külas käisime, kuigi kontaktis, tänu kõikidele uutele sidevõimalustele oleme alati olnud pidevalt. Kuna temastki oli saanud läbinisti linnainimene, siis jäi mu mõte veel kunagi maaellu tagasi pöörduda täiesti soiku. Kodutalu oli ammu uute omanike jagu, ja polnud mul enam ka selliseid lähemaid maasugulasi, kelle juures aegajaltki käia.
Enam ammu ei põhjustanud see otse kaotusevalu, kuni sain lähedaseks sõbraks enesest tüki noorema kolleegiga, kelle vanemad olid talupidajad. Mind kutsusid nad sinna koos mehe ja lastega tihti kaasa. Ja mida aeg edasi, seda enam ärkas mus vast ürgne talupojaveri, mis pärast 50ndat sünnipäeva pidevalt kummitama hakkas.
Kui sellest kord tütrele rääkisin, leidis tema, et miski ei keelaks mul seda mõtet veel praegugi teoks teha. Ent isegi kahasse olnuks meil riskantne osta mõni maatükk majaga, sest vaevalt minust enam olnuks lausa majapidamise rajajat. Kuni tütar leidis naerdes, et otsime sulle mõne üksiku maa-vanamehe, põhimõttel „maamees otsib naist”!

Ja naljast sai tõde
Napakas küll, aga mõtlesin üha tõsisemalt, et ega ma pea ju enam kellegagi nö kokku elama hakkama – lähen nagu seltsiliseks või majaliseks. Sellest taas tütrega rääkides oli tema veel kangemas õhinas: otsi netist – äkki satud sellisele, kes just sama mõtleb. Ja kes neid saatuse teid teab – äkist satute mõlemad kokku sugulashingega, kuni armumiseni välja...
Nali naljaks, aga umbes paar kuud hiljem vastasin mõne aasta minust nooremale kuulutajale, kes otsis „lahtiste kätega innustajat, kes majapidamisse asjaliku perenaisena suhtuks”. Kirjutasin sama, mis siin juba öeldud, sain kontaktandmed ja esimestest meilivahetustest ka küllakutse. Infot oli mul vaid niipalju, et rajamisel on nagu vilja- ja rapsikasvatustalu, paras laut, mille elanikele kavatsus täiendust muretseda jne. Ühesõnaga – see kõik tundus mulle mitte lihtsalt küllalt põnev, vaid lausa meeldiv. Kuni ühel juunipäeval siis sinna teele asusingi.
Esimene mulje oli saabudes üpris üllatav. Nägusaks kõpitsetud vana maja avaldas muljet, nagu ka mees ise, kogukas ja tarmukas, asjaliku ja mu meelest otsekohese jutuga. Kohe samal päeval sain lühiülevaate ta esmastest plaanidest talu loduses piirkonnas kuivenduskraavid kaevata, maanteeni ca km jagu korralik tee teha, längus hoovimaja üles kõpitseda jne. Pidev sissetulek seni seakasvatuse ja piimaärimisega on kindlustatud, vihjega, et puutumatu algkapital on tal ju sotsajastki olemas.
Lõime käed, et tulen mõneks ajaks nagu abiliseks, elama hakkan maja teises pooles, ja nagu ta ütles, et ega temagi end kuulutades mõelnud nimelt voodikaaslast leida. Lõpetasime sellega, et eks näe, kuis läheb, kuis me teineteise ootusi õigustame. Tütreke aga oli mu juba nagu mehele pannud, hoiakuga „küll sa alles näed – see on saatuse sõrm!”



Oligi ehk, aga isemoodi...
Juba esimesel nädalal sain külapoes paarilt memmelt kuulda, et „hallparunil” (nagu peremeest külas nimetati) on lai haare ja suured plaanid – näidata unisele külale, kuis uues Eestis elada tuleb. Ei mingit laisklemist ega olesklemist – tuleb rabelda, võimalusi kasutada, mitte haletseda ei ennast ega teisi. Selle noodi tabasin varsti ära (juba järgmistes vestlustes peremehe enesega), et üldiselt on inimesed siin mahajäänud (!) ja kadedad, taipamata, et ise ei oska ega vaevu elu edendamiseks tegema suurt midagi peale valitsuse vandumise. See tegi natuke valvsaks, aga märkasin sedagi, et minu tema omast erinev suhtumine inimestesse polnud talle päris meeltmööda. Nagu varsti selgus, oli meie elunägemises üsnagi palju lahknevat.
Mina kui külas „tulnukas” püüdsin seda enam kellega iganes kokku puutudes olla lugupidav, mitte pärida ega taunida, aga anda nõu, kui oskasin ja kui küsiti, jne. Ja ei kulunud rohkem kui paar nädalat, kui peremees õhtulauas, mu roogasid kiites (nagu ikka), mainis, et ei maksaks mul nende mooridega (!) nii kangesti mesti lüüa. Vast saab minust peagi jõuka talu perenaine (pealegi „välismaalasest” tütrega), ja uues Eestis „seisus kohustab”. Nagu lepituskäeks veel lõpuks, kuivõrd mu töökus ja terve aru teda vaimustab.
See kõik oli juba kõvem sõna, aga ei hakanud ma targu teemat arendama. Lähiajal aga ei suutnud enam vait olla – pärast seda, kui olime koos käinud tema maakuivendamist kaemas. Seal askeldas labidatega üks vanem ja kolm nooremat meest, üks viimastest peaaegu poisike – neist paari olin taluõuel mõnikord näinud. Minu küsimuse peale selgitas peremees, et nood on sulased, pealinnast toodud prükkarid – tulevat võrratult odavamalt kätte kui ekskavaatori tellimine, õnnelikud pealegi, et ta neile süüa annab ja seal lobudikus suvemajas paigal elada lubab. Imestasin, et kus nad enesele süüa teevad ja miks ei võiks seda teha mina. Peremees imestas, et see veel puuus – hankigu(!) ise külapoest, tema asi on palka maksta.
Järgmisel päeval, kui „hallparun” linnas oli, keetsin üüratu pajatäie suppi, tegin ahjupannitäie liha ja kutsusin mehed sööma. Nood alguses nagu ei uskunud, aga mu keelitamise peale tundsin ehedat heameelt, piiludes, millise isuga vaesekesed toitu hävitasid. Ja siis ülevoolavalt tänades alandlike varjudena kadusid. Nüüd oli mul mõtteainet rohkem kui küllaga, ja seda sain tormilise kiirusega juurdegi.

Ega´s külas midagi saladusse jää
Peremehelt sain ülejärgmisel päeval tõsiselt pragada: miks tegin meie (?) kodust tema teadmata supiköögi – küla naeruks! Ja ei ma jõudnud veel ahhetadagi, kui juba tulid kaks töömeest, peremeestki justkui tänama, et perenaine neile süüa andis, koos küsimusega, millal lõpuks saavad nad ammu lubatud palga? Peaaegu oleks rüsinaks läinud, nii et olin päris hirmul, sest hallparun räuskas, et palk olla neil ammu saadud. Sain nad kuidagi välja ja läksin ise kaasa – sinna nende (päeva ajal alati tabalukus) „elumajja”.
Peremehe jutu põhjal olid seal narid ja magamiskotid, tegelikult vaid õlgede ja presendiga kaetud põrand. Ei märkigi mingist voodipesust, vaid mõned närused vatitekid... Mul lihtsalt polnud sõnu. Siis rääkisid nad läbisegi, et seni oli peremees neile maksnud kuu aega tagasi, lepingu küsimise ja edasiste palvete peale palga asemel vaid sõim: ihkate tagasi Balti jaama turule (sellele vanale, kust ta neid „palkamas” käis) – käige kohe kus kurat!
Enne majja tagasiminekut käisin nimelt ühe sümpaatse naabrinaisega juttu ajamas. Sain selge pildi: külas ei sallita hallparunit silmaotsaski kui haigelt ihnet ja ülbet – näitab kõigile aina, kus nende koht. Toob linnast regulaarselt kodutuid, makstes neile praktiliselt sente, kui sedagi. Pagevadki pidevalt, sest kuhu sellistel ikka kaebama minna. Pärast pikemat vahet olen mina perenaisena (!) isegi kaua vastu pidanud (sic! veidi üle kolme kuu). Enamasti olevat üks või teine paar nädalat „maganud” ja siis lihtsalt pagenud, sest ega ta sellegi eest soostunud maksma. Ühesõnaga – sadist või hull, või kaks ühes! Milles olin minagi nüüdseks küllalt veendunud.
Kuulnud õhtul siis hallparunilt, et ta annab mulle armuliselt võimaluse uueks katseks – tõestamiseks, et „mõtlen ratsionaalselt”, saan aru, et elada tuleb mõistuse, mitte halemeelsusega. Vastuseks tänasin külalislahkuse eest ja palusin luba hommikuni jääda, kuna viimane buss oli juba läinud. Sain selleks lahkelt loa, saateks epistel, et minu peale olid tal „suurimad lootused”, aga näe... Hommikul hüvasti jättes tänas koostöö (!) eest, avaldades kahetsust, et valmistasin talle tõsisema pettumuse kui „ükski senistest tänapäeva naistest”.
¤ ¤ ¤
See juhtus ligi üheksa aastat tagasi. Tütrega saame seda meenutades alati kõva suutäie naerda. Enne viimaseid parlamendivalimisi leidsin hallparuni nime hoopis teise rajooni kandidaatide nimekirjast. Mitte sugugi usklikuna õhkasin mõttes: issand, kaitse meid selliste „elu edendajate” eest nüüd ja edaspidi! Õnneks võttis kõigekõrgem mu palvet kuulda...

Mariti jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1777 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
h

Eks igaüks peab omal nahal ära proovima, kuidas maal elu tegelikult käib.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi