Saatus: „Hea ämm, aga liiga isekas...”

11.02.2018 22:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
0
Foto:

Lausa üldise hoiaku kohaselt on pereprobleemides oluliseks ­kurja juureks ikka ämmad. Neid vannuvad nii miniad kui ­väimehed, neist luuakse anekdoote. Seda ei usu keegi, et ­peksukotiks osutub vahel just tema, ja püüdku kuis iganes – pole rohtu, mis avitaks...

Jutt käib muidugi minust enesest. Loomulikult on vast igal inimesel enese suhtes raske jäägitult objektiivne olla, ja ilmselt pole minagi see absoluutselt õige, ent ikkagi on raske aru saada, miks küll kõik mu parimad kavatsused on kokkuvõttes saanud nagu sillutiseks põrguteele. Tuleb välja, et olengi üks õnnetus nii iseenesele kui noortele?

Algul näis kõik küllalt roosiline
Poja kasvatasin suureks praktiliselt üksinda – ta oli vaevalt kuuene, kui mees suri. Majanduslikult me hätta ei jäänud, sest meile jäi neljatoaline korter ja teatud kindlustatus mõlema vanematelt, mul hästi tasustatav töö. Uuesti mehele minna polnud mul iialgi kavas, sestap pühendusin jäägitult pojale.
Oli hea ja arukas laps, koolis tubli ja muidu töökas, maastmadalast meheks saanud põhiliselt mu maamehest äia käekõrval. Võtan omaks, et küllap mina teda liigselt hellitasin, aga kokkuvõttes pole see tühi kiitmine, kui märgin, et kasvas tubliks meheks. Meie omavahelises suhtlemises polnud iial mingeid arusaamatusi, kõnelemata otse kokkupõrgetest või kriisidest. Senine elukorraldus hakkas omajagu muutuma pärast tema ülikooli lõpetamist, kui ta ühtäkki teatas, et võtab naise.
Nii vara ma seda ei oodanud ja polnud tal ka ühtegi päris pruuti näinud, aga (temale seda kuidagi välja näitamata) olin salamisi üsnagi ehmunud, kui ilmnes, et väljavalitu on 26aastane (temast 2 aastat vanem) üksikema kolmeaastase tütrega. Mõttes sajatasin end, et häbi-häbi, polnud ma eneses iialgi ju mingit eelarvamuslikkust tajunud. Ja jumal tänatud – polnud selleks nüüdki vähimatki alust. Kui alguses tutvusin pruudi, veidi hiljem lapsukesega, olin rõõmsalt üllatunud. Tulevane mini polnud üksnes pilt­ilus, vaid ka igapidi väljapeetud, sõbralik, hea kasvatusega, pisike preili oma ingelliku välimusega aga armas, terane, elav kui tulesäde – lausa kullatükk! Nii et ei tundnud ma isegi kõige sügavamas südamesopis nende suhtes vähimatki tõrget.
Kui juba enne pulmi aru pidasime, kus nad elama hakkavad, polnud mingit küsimust – loomulikult meil, millega noored ka igati nõustusid. See jäi mõistagi nende otsustada, mis nad naise (vanavanematelt päritud) ühetoalisega teevad. Pärast pulmi sisse kolides oli minia vaimustatud meie lahedast elamisest. Kokkuleppele jõudsime tõrgeteta ka igale oma uru suhtes, klausliga, et põhimõtteliselt on kogu elamine kõigi korralduses.

Edasi hakkas nö ilmnema...
Kuna kõik käisime tööl, väike preili lasteaias, kulges elu probleemideta nii umbes kolm kuud. Mingit erilist lävimist meil miniaga omavahel ei tekkinud, mida ka loomulikuks pidasin – noortel ikka oma jututeemad ja käimised, mis minusse ei puutunudki. Esimene asi, millega mini mind hämmastas, oli köögikappide sisu ümberpaigutamine, nii et ma ühtelugu enam midagi kätte ei leidnud. Aga märkusi ma ei teinud, lihtsalt olin sunnitud aegajalt küsima, kus miski on. Kuni ta kord sähvas, et selle või tolle viskas ta ära, sest kapid olid mul liigse träniga lihtsalt üle koormatud.
See natuke riivas, aga noh, ses asjas oli tal omajagu õigus kah – kui ligi terve elu ühes kohas elad, ei märkagi, kuis laagerdub omajagu tarbetut. Kuigi mõnel määral jäi torkama – oleksime võinud sellist puhastustööd ju kahekesi koos teha... Aga olin vait, nagu ka siis, kui ta vähehaaval mu isa kunagise nn kabineti kallale asus. Selles oli nimelt mu lapsepõlvest peale kaks seina kaetud raamaturiiulitega, aga kui kord ametireisilt tagasi jõudsin, olid seinad tühjad, raamatud kottidesse pakitud või põrandal virnas. Tuli välja, et nad olid otsustanud teha sellest oma arvutitoa. Mini selgitas veidi mentorlikult, et raamatud teevad toa palju väiksemaks, pealegi koguvad tolmu, et neist on vähesed (?) väärtuslikud ja mahuvad ju parajasti ära ühte kappi...
Omavahel öeldes olin keeletu ja panin sügavalt imeks, kuis mu poeg sellega nõustus – elukutselt küll keemik, oli ta ometi nö raamatute peal üles kasvanud. Kui õhtul kolmekesi elutoas istusime, palusin ilusti, et ehk tulevikus peaksime uuenduste üle ikka koos aru. Selle peale kiitis mini suureliselt: tema arvas, et pereliikmena on temal ometi kah otsustamisõigus, pole ta enam laps, kes peab kõiges nõu küsima. Nägin, kuis see poegagi riivas, aga ta ei kostnud midagi. Sain tast aru, sest selles polnud kahtlust, kui väga ta oma naist armastab, nii et jäin vait minagi. Kuigi oli kiusatus osutada, et ärgu vähemalt nn minu toa kallale asugu, aga sain õigel ajal aru, et see olnuks liiast. (Nagu varsti veendusin – poleks olnud...)



Ja viljad alles tulid
Kõik läks tõusvas joones, isegi veel hullemini. Tont sellega, et mini mu „liiga vanamoodsad” kardinad välja vahetas, aga lisaks tegi ta meie suure elutoa nii kaasaegseks (!), et tundsin end seal nagu polikliiniku ooteruumis, kus paar madalat lauda klantsajakirjadega, kõledad valged seinad ja „toatäis” uut diivanit („saab ometi normaalseid külalisi kutsuda...”). Lapsukesele, kes mulle aina südamelähedasemaks sai, ei antud enam konkreetset mängunurkagi mujale kui praktiliselt tema voodi alla...
Siis söandasin esmakordselt neile otse välja öelda, et ärgu ikka pilli lõhki ajagu. Mille peale mu kaunis mini kiitis kärmesti: nad on mehega vahepeal arutanud, et üldse oleks parem, kui mina koliksin sellesse tema ühetoalisse (mida hetkel kellelegi ei üüritud) – saan omatahtsi olla ja rahus toimetada. Päris ehmunult kokutas poeg siis naisele, et no sellest pidime veel ju kolmekesi rääkima. Aga mini leidis, et mis siin arutada – noored ja vanad peavadki eraldi elama! Omavahel öeldes, pidin pikali kukkuma... Endamisi imestades, et mina oma 58 eluaastaga polnud end seni küll veel suisa ahjutagusena tundnud.
Selle peale pugesin lihtsalt oma urgu, mitte otse nukker, aga täiesti nõutu. Natukese aja pärast hiilis laps mult küsima, kas on õige, et ma ära kolin, sest emme ütleb, et ma ei taha nendega koos elada. (Millest järeldus, et nad olid asja arutanud lapse kuuldeski.) Siis nutsime natuke koos, kusjuures tirts kinnitas mulle, et kui lähen, ei ma üksi jää – tema tuleb minuga koos... Ometi üks puhas, hea hing, nentisin, ja sain sest omajagu jõudu, leppimaks asjadega nagu nad on.
Kui sellest kõigest mõne aja pärast pojaga kahekesi rääkisime, katkestasin kohe ta kinnitused, et nad ei mõelnud seda nii, et ta naine pole üldse paha, aga ei oska vahel asju ajada jne. Kinnitasin aina: olgu rahulik, piibliski seisvat kirjas, et mees jätab oma isa-ema maha ja hoiab oma naise poole – nõnda peabki olema. Lubasin, et ei hakka ma kohe kusagile kolima, et pole mul neile mingeid etteheiteid, pole ma solvunud jne. Sest selles olin (ja olen) jätkuvalt veendunud – nad armastavad teineteist ja hoiavad, mis on lõppude lõpuks ju peamine. Ja ega õigupoolest olnudki midagi lahti – vana küll, aga käed-jalad mul käivad, pea alles, küll ma lahenduse leian.

Lõpuks omamoodi rahul kõik
Et enese ja mini vahel edaspidi vältida vähimaidki eriarvamusi või närvidele käimist, ostsin aasta hiljem enesele ise kahetoalise korteri. Nüüd elame siin koos lapselapsega (kelleks ma poja kasutütart siiralt pean) kahekesi – tema ise tahtis ja vanemad nõustusid, sest kool on siin niisama hea kui kõrvalmajas. Saab suuremaks, mõistab ise neid täiskasvanute maailma kõverkäike... Igatahes sellest patust on minu hing küll puhas, et oleksin talle tema kummagi vanema kohta iialgi midagi taunivat öelnud. Ammuks miniat kellelegi klatšinud, kodustest probleemidest pihtinud...
Noored elavad jätkuvalt üksmeeles. Mini on ikka samas teks­tiilifirmas tubli ja lugupeetud kangaspetsialist, poeg müttab oma instituudis ja mina, nagu ennevanastigi, ametnikulaua taga haridussüsteemis. Leib kõigil laual ja katus pea kohal – mida enamat veel tahta!
Kõik koos saame harva kokku, aga lävime, nagu parasjagu juhtub ja vaja. Ent tunnistan ausalt, et kõik see oli üksjagu kurnav ja on tänini mõtlemisaineks – miks kõik just nii läks. Mu kadunud mehel oli küllap õigus, kui ta vahel poja põnnipõlves hoiatas: vaata ette – poisslast ei tohi üle hellitada. Kuigi ilmselt polnud küsimus vaid selles. Tal on lihtsalt väga pehme, järelandlik iseloom, nagu mul eneselgi, ja seda ju ümber ei tee...
¤ ¤ ¤
Tegelikult on see ju nüüd vaid asjade ühepoolne nägemine, teine ei saa vastavas kohas pareerida, kommenteerida. Ja pole mul ühtegi tunnistajat, peale armsa looja, et ma pole püüdnud end näidata paremana kui olen. Aga päris kindlasti pole ühelgi mu üsna laiast suhtluskonnast alust väita, et olen kiuslik, üleolev, et end üle hindaksin, vms. Poja ja tema pere suhtes võisin ju mõndagi valesti teha, aga siis vaid küündimatusest. Kui ei taha, ärge uskuge, aga anekdootide tüüpiliseks õelaks ja nõmedaks ämmaks oleks mind igatahes ülekohtune pidada.
(Üks põlistest kolleegidest, kes mu miniga tuttav, mainis hiljuti viimasele, et sul on ikka hea ämm. Mini olla ümisenud: „Hea küll, aga liiga isekas...”)

Kai-Mai jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1008 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi