Saatus: Hea, et niigi läks – vähemalt intsest jäi ära...

08.10.2017 21:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
3
Foto:

Heade vanemate vooruslikus kasinuses kasvatatud tütrena elasin mina veel passiealisenagi suure armastuse ootuses ikka rohkem oma fantaasiates. ­Tegelikkuses tuli see alles 23aastasena ja siis ka nagu tormilaine, mis mu ­jäägitult enesesse haaras.

Selleks ajaks olin juba kolm aastat vanemateta, ameti kätte õppinud ja oma elu sisse seadnud korteris, mis laenuga ostetud. Polnud mul mingit eraelu, sest töötasin aina mitmel kohal, enesele minimaalset võimaldades. Muidugi täis tarmu ausa tööga haljale oksale jõuda ja kindlas usus, et küll ükskord ka õnnelikuks pereemaks saan.
Tulevase peigmehega tutvusin maaliinibussis, milles tekkis konflikt mu liiga suure kohvri pärast. Üsna saamatus enesekaitses jäin üksi (mis ma koperdan, miks ma kohvrit pakiruumi ei andnud jne), kuni üks kena noorsand mu kaitseks sõna võttis ja vaenuleer rahunes. Olin väga liigutatud ja mõtlesin, et kui temagi Tartus peaks maha minema, ütlen talle veel kord südamest aitäh. Kahjuks kaotasin ta silmist, aga ilmnes, et ta oligi Tartus väljunud ja tekkis ise äkki mu kõrvale.
Sellest siis algaski veel üks kinnitus hingetarkade, ekstrasensside ja melodraamade osutusele selles, et pole olemas juhuslikke kohtumisi – igaga neist on saatusel mingid plaanid. Kahjuks mitte alati just parimad...

Hõljusin nagu seitsmendas taevas
Istusime siis veel paar tundi tänavakohvikus, enne kui lahku läksime – juba nagu sõbrad, mööndes mõlemad otsesõnu, kuivõrd kosutavalt see vestlus mõlemale mõjus. Peebu näol oli tegemist äsja metsandusspetsialistiks saanud tartlasega, minust neli aastat vanemaga. Mu silmis mõistagi imesümpaatsega igas mõttes, nii et mul ei tulnud pähegi keelduda temaga kontaktandmete vahetamisest, et esimesel võimalusel taas kohtuda. Mina olin toona oma väikelinnast Tartusse tulnud külla sõbrannale, veetmaks tema juures paar nädalat mu just alanud puhkusest. Tema ees polnuks mõtetki salata, et äsja armusin esimesest pilgust, kuna talle oli mu olekustki selge, miks ma korraga säran „nagu pühapilt”.
Sõbranna naeris varsti, et kellele ma õigupoolest külla tulin, sest kohtusime Peebuga peaaegu et iga päev. Ei tundnud ma enam isegi ennast ära, olin oma õnnest lõhki minemas. Kui tuli aeg tagasi sõita, ei tundnud selles mingit traagikat, sest nagu kokku lepitud sai, veetis Peep sestpeale minu juures kõik nädalavahetused. Me ei rääkinud tulevikust, sest oli seletamatagi selge, et see on meil ühine – nii tundus see vähemalt mulle...

Aga kukkus kildudeks see unelm...
Kui Peep teatas, et sai ülikooli juurde oma unistuste töökoha ja saab nüüd harvemini tulla, ei tunnetanud ma mingit häirekella. See lõi kõvemini kumama, kui ise paar korda Tartus käisin. Ta oli kuidagi morn, kurtis, et on väga hõivatud, kuni enam minu juurde ei tulnud juba isegi pärast mitmekordset lubamist. Loomulikult jäin siis minagi vait ega tulnud mul enam mõttessegi temaga ise kohtumisi otsida.
Muidugi asus sõbranna omal algatusel aktsiooni ja nuuskis välja hirmsa tõe, mida ma kaua lihtsalt ei suutnud uskuda. Nimelt tuli välja, et siis, kui Peebuga tutvusime, oli ta värske abielumees, kelle naine ootas last. Nagu selgus hiljem – tema „uus töökoht” tähendas poja sündi. Kas ärkas tas südametunnistus, kartis, et pole see Tartugi teab mis suur, või lihtsalt haihtus selle suve uim, jääbki mul teadmata.
Olin hirmus üksi ja hirmus õnnetu, täiesti peata, kui seisin paari nädala pärast fakti ees, et olen rase. Pole mõtet heietada, mis see kõik mulle maksis, kuni jõudsin selgele otsusele: ei ma sure, saan hakkama! Määratud ajal tõin ilmale oma armsa tütretirtsu.

Kakskümmend aastat hiljem...
Vaeva oli palju, aga ka rõõmu. See pole enesekiitus, kui väidan: igatahes olin tubli ema. Kasvatasin tütre üles, eluga saime hakkama, sest lapski töötas juba koolivaheaegadel, ja muidugi aitasid head inimesed. Mulle ei valmistanud mingeid raskusi elu meheta – mitte kordagi ei tulnud pähe võtta majja võõrasisa, kuigi päris heade perspektiividega võimalusi aegajalt oli. Mul oli mõttes vaid pühendumine tütrele – et tema elu parem ja õnnelikum saaks. Muidugi tegin kõik selleks, et ta kõrghariduse omandaks, ja nõnda ta siis pärast keskkooli Tartusse läkski.
Mina käisin seal siis vast kord aastas, sest toonane sõbranna elas oma perega ammu pealinnas. Tütar oli tudengielust vaimustuses, sai hästi hakkama. Meil oli alati olnud väga usalduslik läbisaamine, ja muidugi sain mina sellest esimesena teada, kui ta teisel kursusel ära armus.
Esialgu olin natuke ehmunud, aga tema muudkui rahustas mind: hea poiss, kombekas, jõukast perest – nad on kokku leppinud, et kõigepealt tutvustavad nad omavahel meid, vanemaid. Seda oli hea kuulda, ja kui selleks kohtumiseks valmistusin, märkis tütar, et peigmehe sõnutsi olla tema omad (kellega temagi polnud seni kohtunud) suhteliselt tõrjuvad, aga ärgu mina lasku end sellest segada. Seda ei tulnud mulle mitte pähegi, olin heas mõttes põnevil, ja ammu tütrele lubanud: nagu ikka, ütlen talle pärast oma arvamuse täiesti ausalt välja.
Kohtusime Toomemäe õdusas suvekohvikus, üsna varjulises kohas, nii et täpsemalt näost näkku nägin tulevasi sugulasi alles mõned minutid pärast mahaistumist. Proua oli väga ilus ja väga nö suursugune, härra, meelekohtades kergelt halli, äärmiselt väljapeetud. See oli... Peep.
Õnn, et ma toolilt maha ei sadanud. Mitte sellepärast, et minus tema suhtes veel midagi alles olnuks, vaid – mõistate isegi... Sellest kohtumisest mäletan peamiselt meie piiritult õnnelikke lapsi, peas tagumas: issand halasta, kuidas neid üle aidata sellest, et neil ei saa olla ühist tulevikku?!
Polnud kahtlust selleski, et Peep ka minu ära tundis, ja tänu talle, et valis õige mudeli. Põhiliselt vaikis, ei esitanud mingeid küsimusi, olles otsesõnalisemalt sama meelt nagu mina tema prouagagi: lapsed noored veel, esmalt vaja suurkooliga lõpule jõuda. Üldiselt olid noored viimaks kah nõus – ega neil kiiret ole, kokku jäävad niikuinii!

Tuli sõlmida vandenõu
Mitme magamata öö järel otsustasin Peebuga ühendust otsida, aga mu üllatuseks andis ta isiklikult uksekella minu kodus juba nädal pärast seda. Et midagi oli vahepeal muutunud, olin niigi aru saanud tütre nappidest teadetest ja tema häälest telefoniühenduste ajal. Sellepärast, olles Peebu kohvitassi taha istutanud, jäin teda kuulama.
Polnud põhjust mitte uskuda seda, et ta mu rasedusest midagi ei teadnud, nagu veendumuses esimesest pilgust. Et mõistis kohe – poja pruut on tema laps, pelgalt välimuse põhjal –, seega tema poolvend! Rääkida saime nüüd väga hästi. Mitte meie nö minevikust, vaid sellest, et lapsed tuleb lahku ajada, ja nii, et nad võimalikult vähe kannataksid. Jutustas, et on juba pojale kategooriliselt selgeks teinud – see tüdruk ei sobi sulle. Lootuses, et poiss on pehmeloomuline – annab järele. Tütar saab kannatada, sest pettub temas, aga pole ju muud väljapääsu. Noorukesed veel – saavad üle.
Pool aastat oli üsna põrgu. Jubedaim, mis olla võib, on näha, kuis su laps kannatab. On tal kõht tühi, annad süüa, külmetab, paned riidesse, aga hingevalu ei saa sa talt kuidagi võtta. Pikkamööda sai tüdruk siiski jalule, just veendumuses, et peig kui uusrikka võsuke osutuski selleks, kelle kohta käib rahvasõna: viljapea kõrge, sest ise kerge...
Kui Peep oli mulle korduvalt pakkunud suurt rahasummat nagu võlaks tütre eest, võtsin selle lõpuks vastu, kuigi puudust ei kannatanud me kunagi. Lõp­pude lõpuks jäi mul ju teadmata, kas ta oleks seda teinud ka juhul, kui omal ajal tütre olemasolust teada saanuks. Tütrele valetasin, et tema isa sugulane Rootsist jättis päranduse. Temasse olin kunagi istutanud variandi, et ta isa läks enne tema sündimist välismaale õppima ja sai seal surma, ja et tema vanematega polnud ma üldse tuttav. Hiljem ei puudutanud me seda teemat kordagi, pealegi kolisin oma toonasest kodust mujale kohe pärast tema ilmaletulekut.

Hingepiin muidugi jääb...
...aga ainult mulle, mitte temale. Selles, et talle jääb teadmata, et tal on vend, et nende lastel omakorda jääb suhtlemata... Mida Peep sellest mõtleb, ei tea, sest loomulikult pole meie vahel mingit sidet. Ei usu, et teda see üldse ei kriibi, et talle on tütrega suhtlemine välistatud. Õigupoolest ju seegi minu süü, kui nii võtta – vast oleksin ikkagi pidanud talle asjade seisust omal ajal teada andma? Aga mis neist „oleksitest” nüüd enam...
Peaasi – tütrel läheb hästi. Lõpetas oma suurkooli, abiellus tubli mehega, kaks aastat tagasi sain mürakarust poisipõnni vanaemaks. Kuulu järgi peaks Peebu pojapoeg olema juba nelja-aastane... Jääb vaid saatust paluda, et noortel hästi läheks, et vanemate pattude eest neid, ilmsüütuid, ei nuheldaks.
Niipalju siis juhuslikest kohtumistest – ilusatest ja põgusatest, pika ja valusa järelkajaga. Aga hea, et niigi läks, vähemalt intsest jäi ära. Vanematele mõtteaineks: tähtis ikkagi teada, kellesse lapsed armuvad – nii tilluke maatükk kui me armas isamaa paraku on...

Greeta jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 2519 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
kroonik

Olen täiesti nõus eelmise kommentaariga, lapsed ei ole süüdi. Isale tuleks kindlasti teada anda, läks see elu, kuidas läks, aga tegemist on tema lapsega, ta saab last aidata kasvatada ja sellised lollid olukorrad on samuti välditavad.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi