Saatus: Igaüks meist tuleneb oma lapsepõlvest

13.09.2020 22:00
Maria Karjametsa Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Lapsepõlv ei pruugi olla alati kõige õnnelikum ja härdam aeg elus. See võib kulgeda läbi õuduste ja hirmude.

„Olen Mari. Enne II maailma­sõja lõppu olin ma vaid  viie aastane. Sellest ajast on mulle meelde jäänud rohkem õudseid seiku kui midagi muud. Ilmselt head ja ilusat oli lihtsalt nii vähe ja mitte nii tugevate emotsioonidega kui õuduseid. Lausa hämmastav on tagant­järele mõelda, et mõnepäevane seik meie pere elus on niivõrd sügava jälje jätnud.
Minu kodu asus metsade vahel, see oli väike talu. Meil peeti loomi ja loomulikult hariti enda tarbeks kasvatatavate taimede jaoks ka maad. Taoline rahulik elu sai aga ühel hommikul ootamatult otsa. Ärgates nägin, et juba hommikul oli hobune vankri ette rakendatud ja ema, isa ning vanemad õed-vennad kandsid toast, köögist ja isegi sahvrist kiiruga asju vankrile. Vankri peale viidi tekke, riideid, mida selga panna ,toidunõusid ja toiduaineid. Kõik olid murelike nägudega ja toimetasid vaikselt ja väga kiiresti. Ema ja isa peatusid vahel ja arutasid midagi omavahel, siis kiirustasid asjade koormasse tassimisega edasi. Vaatasin seda vaikselt pealt ja ei osanud isegi midagi küsida – kõik kiirustasid ju, ma ei julgenud küsida.“

Põgenemine sõjatee eest
„Selgus, et meie külast pidi läbi minema sõjatee. Kuhu see sõja­tee pidi kulgema ja milleks, seda keegi ei teadnud. Minule oli sõna sõjatee võõras. Oma lapsearuga ja teiste hirme pealt nähes mõistsin, et see on üks halb ja õudne asi. Kuid ma ei saanud veel aru, mis toimuma hakkab. Kuniks tuli kõige õudsem teade. Minu vanematele oli antud käsk lahkuda, sest inimeste elumajad koos kõikide teiste olemasolevate hoonetega süüdatakse põlema. Ikka selleks, et takistada või teha raskemaks vaenlaste edasipääs. Nutsin tasakesi, sest ei tahtnud vanemaid nende tegevuse ja mure juures häirida. Väga kahju hakkas nii oma kodust kui ka armsaks saanud asjadest, millede eest olin seni hingega hoolt kandnud. Aga…“

Teekond algas
„Meie teekond Piirimaale algas. Kohta, kuhu pidime minema, oli kaevatud kraav. Suvel oli seal vähe vett, kraavipervedel kasvasid puud ja madalad põõsad. Sinna meie teekond koos koormaga ja haige vanaemaga kulgeski. Isa ja ema olid nukrad ja väsinud. Nägin, kuidas ema aeg-ajalt põlleserva tõstis ja sellega silmi pühkis. Alles hiljem mõistsin, et ta nuttis ning ta püüdis seda meie eest varjata. Meie kohal aga tiirutasid vaenlaste lennukid. Nende eest pidime end varjama roheliste okstega – olema ümbritseva maastikuga ühte värvi ja jääma vaenlaste eest märkamatuks. Võtsime kasutusele ettevaatusabinõud. Minust väiksemal õel oli külmetada saamise tõttu suur köha. Õde pandi tekkide vahele, et köha, mis võiks muidu reeta meie asukoha, summutada. Loomad seoti metsa puude külge, et nad ootamatult metsast ei väljuks ja suunduks viljapõllule. Meie ümber ei toimunud kohati muud, kui et lennukid lendasid terve päeva üle me peade. Õnneks pommitamist ei toimunud. Lahingud ja majade süütamised pidid toimuma öösel. Väsitav ja sünge päev nii-öelda „kaitsekraavis“ saabus õhtusse. Lastele tehti ööseks puuokstest asemed, millele asetati omakorda kaasavõetud asemeriided. Pärast pikka hirmutavat ja väsitavat päeva me uinusime. Vanemad istusid ja olid väga murelikud edasi.“

Uus hommik, uued toimingud
„Hommikul äratati lapsed, söödi midagi kaasa võetud toiduvarudest. Söömise ajal valitses aga rusuv vaikus. Igaüks hoidis midagi käes, sest kodust söögilauda ja muid mugavusi metsas ju polnud. Pärast väikest hommikueinet algas uuesti asjade koormasse laadimine – ainult nende, mida oli vaja öö üle­elamiseks. Vanemad toimetasid loomadega. Kui koorem laaditud ja loomad metsast üles leitud, asuti tagasi koduteele. Saime teada, et sõjatee lahinguväli meie kodu ei puudutanud. Hirm üle elatu ja rõõm terve kodu eest leidmise ees segunesid ja emotsioon, mis minu väikeses lapsearus aset leidis, on siiani kirjeldamatu. Kui meil läks hästi, siis meie kodust poole kilomeetri kaugusel põletati maha kolme venna talud. Ilmselt jäid nad sõja­teele ette rohkem kui minu kodu. Õnneks jäeti alles saunad, kas kogemata või polnud need sõja­teel takistuseks. Need pered, kes olid oma elumaja kaotanud, leidsid ajutise peavarju just saunast. Oma väikese lapse­peaga mõtlesin kaua, hirmu ja õudusega, ning nägin öösel koledaid unenägusid põgenemisest, tulekahjust, lennukitest ja paljust muust, mida seletada ei osanud.“

Rahulikum aeg, mis kadus lennates
„Hirmutav sõda lõppes. Elu läks edasi, jättes hinge koledused ja hirmu. Minu isa oli raamatutarkust õppinud. Ta hoidis end kursis ühiskonnas toimuvaga. Meie kodu külastasid tihti rahutud külamehed, kes kõik kirusid nõukogude korda. Oligi mida kiruda. Lisaks algas kulakuks tembeldamise aeg. Mu isa talu polnud rikas. Häda seisis selles, et isal oli laenuga ostetud traktor, muretsetud kündmiseks adrad, rehepeksumasin ja veel muid majapidamises vajaminevaid tööriistu. Isa töötas oma masinatega taludes, mille eest talle maksti. Saadud raha eest maksis isa oma laenusid. Nõukogude võimu esindajad sellega ei arvestanud ja isa laenuga soetatud masinad ja muu vara konfiskeeriti ning talu kuulutati kulaklikuks taluks ja isa kulakuks. Algas isa kohtutee ja vangistus. Isale määrati kõrge riigimaks, mida tal polnud millestki maksta. Võrus toimus kohus ja isa vangistati. Vangis viibis isa kaks pikka aastat.“

Oi õudust!
„Isa oli vangis. Ema jäänud koju viie lapse ja voodihaige tädiga. Ema töötas palehigis varahommikust hiliste õhtutundideni. Ta suutis hoida koos oma lapsi, hoolitseda haige vanainimese eest. Kes aga midagi suutis, see seda ka tegi. Juba väikselt teadsime, et igaüks peab midagi ellujäämise nimel tegema. Kõige tähtsam oli toit ja küte, sest maja oli ahiküttel. Kuidas küll suudeti ellu jääda? Maja ümber kaevati maad, kasvatati aiasaadusi, käidi marjul ja seenel. Lapsed käisid karjas. Meie kodus kasvatati loomi. Lapsed kasvasid loomadega ühel õuel, õppisid neid tundma ja nende eest hoolitsema. Lisaks oli lastel valitud endale lemmikloomake – oli see siis lehm, kana, kukk, lammas või isegi kodusiga. Oma lemmiku eest hoolitses iga laps erilise südamesoojusega. Õudused ei saanud veel pikka aega otsa – õudusunenägu kestis edasi. Lisaks igapäevastele raskustele pidi iga majapidamine andma tasuta oma loomadest nõutava osa kolhoosi. Süda kiskus kokku, kui minu lemmiklehm pidi astuma koduõuest kolhoosi ühislauta. Nutsin kaua oma Jutit taga. Sama tegid teised lapsed. Emagi, minnes ainukest perele jäetud lehma lüpsma, jäi sinna kauemaks ja ikka nägin, kuidas põllesiil tema silmi pühkis. Minu Jutil oli valge jutt seljal, sellest selline nimigi. Kanakesed pandi äraviimiseks ühte kasti. Kukk rabeles lahti ja lendas lähedalasuvasse metsa­tukka. Sel korral teda kätte ei saadud ja lubati hiljem järele tulla. Meie suureks kurvastuseks oli rebane ära viijatest ette jõudnud ja kuke ära murdnud. Hea oli veel, et usuti, et kukk kadus rebase süül.“

Konfiskeeritud vara ja ema kannatused
„Kuna juba konfiskeeritud vara kohta kohtuotsust polnud, loeti, et ema kasutab seda vara ise. Talle määrati kõrge rahaline maks. Ema makse maksta ei jõudnud, sest kusagilt polnud raha saada. Selle tulemusena määrati ka emale vangla­karistus. Ema haigestus suurest murest laste pärast. Kohalik velsker, kes oli väga hea inimene, võttis ema haiglasse. Ema pääses seetõttu vanglastki. Mäletan, et nutsin igal õhtul voodis hetkeni kuni uinusin. Mõne aja möödudes sai ema amnestia ja pääses vanglakaristusest. Ta sai terveks ja pääses koju laste juurde. Saabusid mõned päikesekiired minu elus. Minu vanemad olid omavahel sõbralikes suhetes, samuti ka küla­rahvaga. Küla oli hajus, talud üksteisest mõõdukal kaugusel. Isa oli külameeste seas autoriteet. Tal polnud vaenlasi ja seetõttu teda keegi küüditatute nimekirja ei pannud – nii pääses meie pere Siberist.“

Hilisemad lapsepõlve õudused
„Ma käisin juba koolis. See sündmus leidis aset juuni­küüditamise aegu. Minu pere kartis seda aega väga, kuigi kõik karistused oleksid olnud juba nagu kantud. Mäletan ühte õhtut, kus läbi öö kündis traktor põldu. Täiskasvanud arvasid, et need on autod sõduritega, kes tulevad küüditama. Isa põgenes metsa. Mürin ei vaibunud. Naabritädi läks uurima ja teatas, et kaitsevärvi riietega sõdurid murravad oksi. Vanemad arvasid seepeale, et oksad pannakse veoautodele tuulevarjuks. Hirmunud vanatädi ei saanud arugi, et võssa olid põgenenud hoopis kolhoosi hobused, kes kaitsesid end sääskede eest. Nende sabad peksid vastu puutüvesid. Hiljem saadi teada, et traktoristid töötasid vahetustega terve öö. Küüditamisjutud ei vaibunud kuidagi. Loomulikult jätkus inimeste küüditamine. Kõik tundsid suurt hirmu. Ka lähiümbrusest küüditati inimesi. Ühel õhtul läksid ema ja isa sauna magama. Lapsed ja haige vanatädi jäeti tuppa. Ema ei saanud saunas und, sest kartis, et äkki pannakse lapsed koos haige vanatädiga autosse ja sõidutatakse Siberisse. Ema tuli tuppa tagasi ja otsustas, et kui viiakse, siis kõik koos. Õnneks pääses meie pere Siberist. Me kasvasime kõik koos. Oli palju raskusi, rõõme, kukkumisi ja tõusmisi. Ajad on muutunud. Läbi aegade paranevad haavad, kuid armid jäävad. Ka nendega peab oskama elada.
Kas suurte hirmudega lapse­põlv on minu elu muutnud? Kindlasti võtame palju kaasa oma lapsepõlvest. Võib-olla ka seda, et suutsin järgnevatest eluraskustest kergemini üle saada. Keegi elutark on öelnud: “Mälestuste metsas puid iial ei raiuta. Nad kohavad üle me õue, nii et ise ei märkagi, kuid me toetame nendele oma õla sageli kogu eluaja.“

Mari loo pani kirja
Maria Karjametsa

Vaadatud 1368 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
vasja

kas seda ka mäletad,kes sind esimesena nikkus?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi