Saatus: Ikkagi sain enesele isa, ja mitte ainult...

07.01.2018 15:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
0
Foto:

Mina kasvasin üles ema hoole all, pluss tema vanematest vanaema ja -isa veel ligi keskkooli lõpuni. Kuigi nn mittetäielikus perekonnas, oli see õnnelik kodu koos kõige selle juurde kuuluvaga. Oma isa polnud ma iialgi näinud, aga võin tänini kinnitada, et mingiks tragöödiaks polnud see mulle iialgi.

Muidugi hakkab iga laps sellele vaatamata mingis eas küsima, miks tal isa pole, kus ta on... Mina pärisin seda umbes nelja-aastasena, kui teised põnnid seda minult pärisid. Ema ütles siis täiesti rahulikult, et ta on nii kaugel, et ilmselt ei saa tulla. Päris aru ma sellest küll ei saanud, aga rohkem küsida ei osanudki. Pealegi ei siis, ega kooliski, mind selle pärast ei osatatud, ei tõrjutud ega enam ka päritud, sest polnud mina klassis ainuke selline.
Omavahelises suhtlemises emaga polnud iialgi märgata, et see temale mingit rõhuvalt negatiivset mõju oleks avaldanud. Tegelikult armastasin vanaisa nagu isa, nii et alles pärast tema kadumist hakkasin mõtteid mõlgutama sellest, kuidas selle asjaga ikka konkreetselt võib olla. Sain just passi kätte, kui küsisin kord vanaemalt, kas tema tundis mu isa, kes ja kus ta ikkagi võiks olla. Tema, loomult sõnakehv, vastas vaid, et sellest on mulle õigus rääkida vaid emal, ja küll tema seda ka ükskord teeb, kui õigeks peab.
Seda ootamatum oli, kui ema pärast mu küpsustunnistuse saamist ise kord tunnistas: mu isa, tema koolipõlve suur armastus, jättis ta sõna otseses mõttes maha just pärast nende koolilõppu. Kadus nagu vits vette, sealtpeale enesest enam midagi teatamata. Ema teda ei otsinud (ka avastades, et on rase), sai vaid hiljem kuulda, et ta olla läinud Rootsi õppima, oma sealsete sugulaste juurde, ja vast jäänudki sinna. Lõpetuseks, et kui soovin, võin teda ju ise otsida – tema pühendus sestsaati ainult minule, ei heida isale midagi ette. Aga ei tahaks sel teemal ka rohkem rääkida, kuna õigupoolest polegi ju, millest...
Ei kutsunud hing selleks mindki. Esialgu mõtlesin selle üle sageli, ajaga üha vähem. Tehes lihtsa järelduse, eriti solvumata, et tegelikult oli isa siiski reetur, ja olin ema peale seda uhkem, et tal jätkus väärikust juhtunuga omal jõul toime saada.

Uus elu, uus suhtlusring
Pärast keskkooli tudeerisin Tartus majandusteadust, aga tõsise (suusa)trauma tagajärgede ravimiseks kulus üle aasta, nii et suurkooli tagasi ma enam ei läinudki. Tollal elasime emaga juba maal, tema kadunud vanemate talus. Kuna raha nappis, oli vaja kiiresti jõukohane amet leida. Varsti aitas selle saada üks isa sugulane Tallinnas, igati mainekasse firmasse. Vaatamata diplomi puudumisele tunnistati mind päris nutikaks. Lähikollektiiv võttis mu kiiresti omaks, mida ise püüdsin ka igati väärida. Esialgu sai mu juhendajaks üks Samuel, minust aastat kolm noorem, aga juba hinnatud spets, sealjuures üllatavalt sõbralik ja aval, kellega aasta jooksul päris sõpradeks saime.
Meil oli hämmastavalt kokkulangev maailmataju, samu eelistusi ja hobisidki. Omamoodi liitev oli ilmselt seegi, et tema kasvas koos isaga, kah üksiku lapsena, kaotanud ema juba enne põhikooli lõppu. Varsti olin sage külaline nende ilusas koduski, ja Sami isa niisama lahe kui ta isegi – selliste kohta ütleb rahvas „muhe mees”. Niisama hästi klappis Sam ka mu emaga, nii et pärast esimest korda, kui ta meile kala püüdma viisin, sai tema meilgi nagu omainimeseks. Nii et sinnamaani võisin jälle tõdeda, et minul oleks küll patt millegi üle kurta – nii vanemate kui sõprade kui elukäiguga oli mul ju kokkuvõttes tõeliselt vedanud.

Ja siis tuli huvitav kohtumine
Kui mu ema hakkas Samile rääkima, et toogu oma isa ometi kah ükskord maale, oli viimane selle kutse peale hästi rõõmus. St – tema olla ammu kavatsenud, et palub ennast meiega ükskord kaasa, aga polnud söandanud. Ja nüüd siis, enne ühte jaanipäeva, sai see teoks.
Kõrvalepõikeks: niipalju kui mäletan, oli emal korda paar austaja, kes ilmselt pikemale perspektiivile lootsid, aga ema oli kõigi vastu ühtemoodi külalislahke, ilma mingi märgita sellest, et ta kellegagi kooselu plaaniks. Kunagi ülikooli ajal mainisin, et oleks tore, kui ta endale veel ustava teekaaslase leiaks – mul kah nagu muretum, kui ta päris üksi poleks. Aga tema vaid muheles: saad oodata – tal pole iial isegi mõttesse tulnud oma elu veel mõne võõra mehega siduda!
Sami isast olin talle palju rääkinud, ta lõpmata üles kiitnud, nii et esimestel hetkedel oli kuidagi imelik jälgida, et mu nii rahulik ema kuidagi nagu heitunud oli, ei leidnud oma tavalisi sõnu külalise tervitamiseks, kui Sami isa lävele ilmus. Omajagu kohmetunud oli temagi, aga see mulje kadus ruttu ja läks mul ka meelest. Veetsime hilisõhtu ja öö kalastades ja vähki püüdes. Pärast mõnetunnilist und keskhommiku-lauas istudes teatas Sami isa aga vabandades, et peab kohe pealinna tagasi purjetama, kuna töö juures olla mingi eriolukord. Kahju muidugi, aga mis parata. Sam jäi kohale, ta isa sõitiski ära. Meie kolmekesi seda enam kõne alla ei võtnud – ei tulnud pähegi, sest mida erakorralist selles siis nii oli. Kuni...



...olevik minevikule valgust heitis
Ükskord helistas ema ja palus, et tuleksime tingimata Samiga nädalavahetusel maale – tal oleks hädasti abi vaja. Üksjagu läksin närvi, sest nimelt abi pärast polnud ta kunagi helistanud – nüüd pelgasin, et äkki on midagi halba ta tervisega. Aga loomulikult lubasin, et tuleme, sest olin Sami käest juba nõusoleku saanud.
Kohale jõudsime soojal septembriõhtul veidi enne loojangut. Ärevil mõlemad, kui nentisime, et hoovil seisab Sami isa auto. Koguni keeletud, kui meie mõlema vanemad ühislauas istusid, lahedalt vesteldes. Kui olime ennastki paika seadnud, palus Sami isa, et püüaksime nüüd kuulata, mis tal öelda on, vähemalt esialgu vahele segamata, sest tal eneselgi raske nö joont pidada.
(Alles pärast rääkisime Samiga palju sellest, et mõlemal meist käisneil hetkil läbi pea ühteviisi üllatav mõte: kas tõesti kohe teineteises „selle õige” äratundmine, esimesest pilgust, mida me kumbki oma vanematest poleks iial uskunud?! Ja ega olnudki nii...)
Juba esimese, natuke kobamisi lausega, lõi Sami isa nö maakera keset panni, öeldes mulle otse silma vaadates, et on ka minu bioloogiline isa. Kas enamat ka sisuliselt, selles selguse saamiseks oleks ta rõõmus suhtlema edaspidigi, kui mina selleks valmis olen. Osutas siis, et nad kahekesi mu emaga eelmisel nädalal kokku said ja kõiges ühele meelele jõudsid. Et tunnistas mu emale ja nüüd mullegi: tõesti pani omal ajal plehku sõna otseses mõttes, kõige puhtamas hirmus nagu poisike, et kui nüüd kohe abiellub, ongi see nagu omamoodi kõik – terve elu üks selge, aga rutiinne perspektiiv. Veelgi enam – lausa lootis, et mu ema oma uhkuses teda iialgi otsima ega paluma ei tule. Loomulikult ei teadnud ta, et ema minu-ootele jäi, ja oleks haledast haledam nüüd kinnitada „oh, oleks ma teadnud...” – tagantjärgi pole sedalaadi „oleksitele” toetumine põhjendatud... Lõpuks kinnitas, et nad on omavahel kõik sirgeks rääkinud, ja on meie otsustada, kuis seda omaks võtta ja edaspidist suhtlemist kujundada...
Ega ei oskakski kirjeldada kogu seda sisemist emotsioonide möllu ja hilisemaid vestlusi emaga. Tema oli saatuse sellise käiguga ülimalt rahul ja rahulik. Jutustas täpsemalt, kuis nad äsja kahekesi kohtusid. Isa oli tunnistanud, kuis ta paar aastat pärast pagemist tubli rootsi-eestlannaga abiellus, hästi teenis ja elas. Meenutas sageli, aga mitte kuigi kaua, nagu selles eas ikka. Ei teadnud mu ema elust (ja mõistagi minu olemasolust) midagi, aga tahaks nüüdsest olla ka minule tõeline isa, sel määral, kuis talle selleks võimaluse anname.
Mu vihjamisi poetatud pärimistele emalt, kas tema seda tõesti nii puhtsüdamliku erapooletusega võtab, või teeb see talle haiget, kui suhtlen isaga, kel tema vastu enam vastavaid tundeid pole. Oli kergendav ja usutav, kui ema kinnitas nagu laulusõnades, et kõik, mis oli, on ammu jahtunud, hajunud, möödunud... Näitab ju praktika, et pole see esimene armastus siiski mitte alati see ainus ja igavene. Tõeline kindlasti, seda oma eheduselt kui uim, aga päriselu on midagi muud. Saatus teab vahel paremini, kuis nende oleks-poleksitega on.
Lõpetuseks: temal oleks küll vaid hää meel, kui suudaksin isa omaks võtta. Julgem, et pole ma kaugeltki üksi, kui temaga peaks juhtuma (ptüi-ptüi-ptüi!) Nemad kahekesi suhtlevad koos meiega, ja ärgu me iial arvaku, et nende vastastikuses lävimises peaks midagi muutuma, veel midagi nö toimuma.
¤ ¤ ¤
Nii ongi olnud sellele elukurvile järgnenud aastatel – arvan, et (erinevalt Lev Tolstoi väitest) oleme õnnelikud igaüks omamoodi. Sam sai hiljuti kolmkümmend ja tal on üks hästi aktiivne pruut. Aga kui mina ussitan teda naist võtma, et siis saan ehk ise kah sellega varsti hakkama, naerab tema, et lastagu tal veel natuke aega poisike olla, vennapõlve nautida, millest minulegi pole veel küllalt saanud. Mäletan, kuis kooli minnes ohkasin kord emale: oleks mul kah väikevend, nagu oli ühel lasteaia-sõbral... Vahel tuletame Samiga meelde, kuidas üks meie eakast matroonist armas kolleeg vahel meie kohta märkis: kõike arvavad ja teevad ühtemoodi, nagu sukk ja saabas, justkui ühest perest!

Karoli jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1398 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi