Saatus: Ilma mehest, lastest ja kodust – kõik selle neetud seksi pärast...
Praeguseks olen varsti 43aastane. Mõnede arvates selles eas elu alles algab. Minu pean tõdema, et minu oma on peaaegu et finišis, kui silmas pidada selle parimat perioodi. Pole usku, pole ei jõudu, ei oidu isegi kahetsemiseks...
Algas kõik nagu enamikul meist – muidugi suure armastuse ja roosiliste lootustega. Mehele läksin väga noorelt, kõigest 19aastasena. Vastupidiselt paljudele üksikute tütarde üksikvanematele, kes kõigest hingest keelitavad tütart enne seitse korda mõõtma, et mitte enese saatust korrata, oli minu ema mu tulevasega tutvudes ehedalt rõõmus. Kindel, et selle jõukast perest tegusa noore mehega (minust kaks aastat vanemaga) lähen läbi elu nagu kaitsekilbi taga. Seda tiivustatum olin ise, sest olime temaga koos käinud ligi paar aastat ja mõlemad surmkindlad, et oleme teineteisele loodud.
Aluses oligi elu nagu lill
Seda pidasime mõlemad loomulikuks, et esimene kooseluaasta pärast pulmi kohati üle kivi ja kändude läks. Iga tüli lõppes idüllilise leppimisega, enese üle naerdes ja mööndes, et küllap just nii neid teineteise liiga teravaid nurki maha lihvitaksegi. Polnud mingeid märke, et kummagi armastus teise vastu oleks sellepärast ohtu sattunud, vastupidi – aina kasvas.
Mees töötas oma isa äris ja tema vanemad kinkisid meile kolme-toalise korteri. Minu maainimesest ema toetas maksimaalselt öko-toiduga, ja kuigi tahtsin ka ise tööle minna, oli mehele meelepärasem, kui esialgu teda alati ootava koduperenaise rolli jääksin. Põhimõtteliselt polnud minul selle vastu midagi, sest olin lapsest saati olnud väga kodukeskne, osav käsitööfänn ja tegevust leidsin enesele alati.
Siis jäin rasedaks ja sündis esimene tütar, juba veidi üle aasta teine, nii et tööleminek ei tulnud enam isegi kõneks – olin niigi ametis üle pea ja kaela. Tulin kõigega oma meelest lausa laitmatult toime, rahapuudust me ei tundnud, ja mees võttis rõõmuga kõik kopsakamad olmemured enese kaela. Pealegi näis olevat aina rõõmsam, hoidis ja hellitas nii mind kui lapsi, pidas neid lausa ilmaimedeks, kelle sarnaseid kellelgi teisel polnud! See oli lausa liigutav, sest tegelikult olid nad lapsed nagu lapsed ikka, vast selle vahega, et isegi beebidena väga terved ega põhjustanud meile üldse mingeid tõsiseid muresid. Väljas käisime enamasti ikka kõik koos, olime kõrvaltvaatajatele ideaalne paar. Õigupoolest ju sisuliselt kah, sest kurta polnud tõesti millegi üle.
Tont tuli ilmootamatust kandist
Kui lapsed juba kaelakandjateks said, lasteaias käisid ja meil mehega teineteise jaoks rohkem vabu hetki jäi, võttis mehe armastus tasapisi uusi noote, nii et minul oli raske temaga võrdse tuleni jõuda. Sellest sain aru alles aastatega (ja spetsialistide abiga), et ilmselt sai mu keha päris küpseks alles pärast laste sündi. Enne abiellumist uskusin tema puhtasse armastusse just sellepärast, et ta seksi üle ei tähtsustanud, raseduste ajal sain lihtsalt aru, et see mind kõige vähem tõmbab. Nüüd, mil tema mind suisa iga päev nö tahtis, oleksin pidanud seda enam rõõmustama, sest ihkasin sedasama ja ei häbenenud sugugi ka ise algataja olla. Ainult et mis sellest pea alati välja tuli, mõjus mulle umbes nagu kahmakas jäist vett.
Ei tea, kuidas seda nüüd siivsamalt selgitada... Mina nautisin ülimalt eelmängu, nüüd juba teades ja täpselt tajudes, millal kõrgvormini jõuan. Temaga oli samuti – täielik unisoon. Aga lahendus kestis nii umbes minuti, heal juhul kaks... ja kõik, kui mina polnud saanud veel nö alustadagi. Seni polnud mul sellest aimugi olnud, kui jubeda tunde see tekitab...
Esialgu püüdsin mängust hea näoga välja tulla. Õige pea sai mees aga ka ise aru, püüdis mind hellitada, lohutas, et järgmine kord läheb paremini. Vabandas, et on ses suhtes vahepeal veidi roostesse läinud, ja et peaasi – armastus on meil alles...
Muidugi oli, aga kahjuks ei muutunud midagi – ikka kordus kõik nii nagu ikka. Üha sagedamini oli hetki, mil tahtnuksin asju lõhkuda, ei mõistnud, mida enesega peale hakata. Kuni me ei saanud enam jätta sellest rääkimata. Arutlesime, milles asi, sest polnud meil kurta ka tema nö antropoloogiliste näitajate üle. Kuni siis, kui lapsed juba koolis käisid, kurtsin kõigest oma arstile, ausalt nagu pihiisale. Tema oli sedasorti probleemiga hästi tuttav ja soovitas mehega koos seksuoloogi poole pöörduda. Seda me lõpuks ka tegime, ja saime kuulda palju sellist, millest ma päris arugi ei saanud – kui tema välja kirjutatud ravimid ei aita, on spetsialiste, kes teevad vastavaid operatsioone, aitavad proteesiga vmt. Viimane variant näis millegi hullupöörasena, millest kui küllast küllale mees kuuldagi ei tahtnud.
Igal ööl jätkusid magamistoas tragöödiad
Päeviti tasapisi mitte harvemini. Aastad läksid, lapsed said suureks ja hakkasid märkama, et vanemate vahel on midagi tõsiselt korrast ära, sest nüüd hakkas mu seni täiskarsklasest mees abi otsima pudelist. Kuni soovitas mul armuke otsida, tõotades, et vaatab sellele läbi sõrmede, lakkamata mind iial armastamast.
Vanem tütar, rohkem isakeskne, oli 17 ja muutus minu suhtes järjest tõredamaks, sest pidas mind milleski süüdlaseks. Noorem oli küll leplik, aga hoidus üha enam omaette, kuni üritasin ta õele asja kuidagiviisi selgitada. Tema tegi aga kõigest järelduse, nagu oleksin armukese juba võtnud, ja muutus seda vaenulikumaks, kuni avaliku ignoreerimiseni välja. Kuni... justkui polnud mu lõõg veel täis, käskis kord isegi „parem meie kodust päris kaduda”. Ükskord tekkiski trotslik mõte selle armukese-variandiga katsetada, kui tuli ette meeldiv juhus. Puht füsioloogilises mõttes ei tulnud seda küll kahetseda, aga sellega mässisin end veel hullemini sisse. Esiteks – muidugi tunnistasin selle oma mehele ausalt üles, kinnitades, et ei kavatse seda rohkem korrata, sest armastan endiselt vaid teda. Tema, ise seda ju kunagi soovitanud, teatas nüüd, et sestpeale pole ma enam tema naine. Võin elada meie senise katuse all, aga avalikult ei kavatse ta end minuga koos enam iialgi näidata.
Teiseks – kuigi mina oma patu-partnerist enam isegi ei mõelnud, hakkas too mulle aina helistama, e-postis pommitama... Esialgu jumaldamiseni kiites ja pöörases igatsuses, siis juba ähvardades. Kui käskisin tal end rahule jätta, vihjasin abiotsimisele politseilt, tõotas blamaaži, jõudes lõpuks rõvedusteni.
Kurta polnud mul kellelegi, ja kui tüdrukud selle kirjavahetuse mu tagant välja nuhkisid, suhtusid minusse kui õhusse. Kuni otsesõnu üksmeelselt välja ütlesid, et koligu ma parem oma selle... juurde – nemad tahavad ainult isaga elada ja neil kõigil on õigus nõuda, et ma meie kodu „lõplikult ei rüvetaks”.
Kahjuks ei osanud ma enese eest seista
Ilmselt olen alati olnudki sedasorti tüüp. Vaevlesin tohututes hingetormides, seda kurnavamalt, et kartes tõepoolest avalikku skandaali, ei julgenud midagi kurta ei nüüd juba üsna vanale emale ega ainsale parimale sõbrannale. Aga muidugi oli ühtteist juba märgata mitte üksi mehe ja minu ilmest ja hoiakust, ka arvan, et tüdrukutelt midagi lekkis, nii et üha enam hakkas tunda andma, et senised vastutulelikud majanaabrid mind justkui pelgasid.
Siis rääkisin äiaga, kellega olime teineteisest alati üksjagu pidanud. Küll asja umbmääraselt selgitades, aga ju ta sai aru. Soovitas mul mõneks ajaks proovidagi üksielamist, valmis elupaiga leidmisega aitama. Muidugi ütlesin sellest ära ja sain hakkama oma jõududega, aga võite kujutleda, kui rusudes end tundsin, kui hädavajalike kodinatega kodust lahkusin. Keegi ei keelitanud jääma, kellelgi neist ei leidunud lohutuseks ainsatki sõna.
Tööl (kus juba viimased viis aastat käisin) püüdsin näida seda vaprama ja igati tublimana, et ei päritaks. Aga seda polnud kartagi, sest üldiselt polnud seal kellelgi kombaks oma eraviisiliste probleemidega väga laiutada.
Õnn vähemalt see, et mu „armuke” lakkas mind jälitamast, ja ega keegi ometi arva, et mul enesel tekkinuks soovi veel midagi sellist korrata. Tundus, et nagu ma naisena vahepeal üles ärkasin, nõndasamuti ka loojusin. Mehe lahutusavaldusele kirjutasin sedamaid alla, ja kolm sellele järgnenud aastat pole mulle ei tema ega tütarde poolt pakutud mingit võimalust nende elus kuidagigi osaline olla...
Nüüd muudkui mõtlen ja mõtlen...
...jõudmata tillukesemagi trööstiva tulemuseni. Kuna aegajalt tekib isemoodi tervisehäireid, olen külastanud nii günekoloogi kui psühhoterapeute. Aga esiteks häbenen nüüd lausa pihtida, ja vaevalt selgi veel mõtet oleks. Soovitatud rahusteid ei taha pidevalt neelata, hirmust sõltlaseks jääda. Kergenduseks see, et võin tõotada kõikide pühakute nimel: mehi vaatan vaid eemalt – osavõtmatult, sest minusse nad enam ei puutu.
Läinud jaanipäeval sain vanemalt tütrelt elumärgi – kutsus pulma. Sinna jätsin minemata, veendumuses, et see oli talle parimaks pulmakingiks. Noorem läks kuulu järgi Tartusse õppima. Küll mitte usklik, palvetan mõttes nende kõikide eest. Kui aeg peaks arutust andma, siis praegu küll ei kujutle, milline see oleks. Ise ei oska selle mõjutamiseks midagi teha, ega söandakski...
Marita jutu pani kirja
Imbi Käbi