Saatus: Inimese saatus algab inimese sünnist

21.02.2021 23:00
Maria Karjametsa Illustreeriv foto
Kommentaarid
9
Foto:

Öeldakse, et iga inimene on oma saatuse sepp, kuid ma ei usu seda. Minu saatus on teinud keerdkäike, millele raske vastu seista.

Minu nimi on Maali – vene aja eestipärane nimi – enda jaoks olen Marta. Olin läbilõhki maatüdruk. Nüüd öeldakse maakas, kuid siis polnud veel sellist sõna ehk eesti keeles olemaski. Minu sünnikodu asus metsade vahel. Lapsena tundusid künkad mägedena, metsade vahel asuvad järvesilmad merena. Sõna meri olin küll kuulnud, kuid mitte näinud. Kodu asus meil suures ühismajandis, mida tollal kutsuti kolhoosiks. Kodukoha küngas ehk mägi oli looduses viibimise ajal minu meelispaigaks. Külas oli tookord palju lapsi, enamik peredest kolme lapsega, sest pärast sõda oli täiskasvanutel lastetusmaks. See kadus alles kolmanda lapse sündides. Elati vaeselt. Vanemad rühkisid tööd teha, kuid maksti väga vähe. Lastel polnud erilisi nõudmisi, sest kui pole kogenud ja saanud midagi suurt ja erilist, siis ei tea tahtagi.
Lõbusõitu kelkude ja suuskadega mäest alla tehti seetõttu alati rõõmsate kilgete ja hõiskamise saatel. Kelgud ja suusad olid paljudel vanemate enda poolt valmistatud. Praegu kohtab selliseid veel vaid muuseumides. Sõiduvahendi välimus ei võtnud aga kellegi rõõmu, sest võrrelda ju polnud millegagi ja tagantjärgi mõeldes oli see hea. Vastlapäeval toodi isegi vana hoburegi mäele. Mäel oli lõbus ja ei mäleta, et õnnetusi oleks juhtunud. Kogu küla perede lapsed olid sõbralikud, hoolisid üksteisest ja suuremad aitasid väiksemaid, kiusamist ei olnud. Kevadel, suvel ja sügisel käidi metsas seenel-marjul. Nopiti emale ja vanemale metsalilli. Väikesed niidulapid olid täis kullerkuppe, pääsusilmi ja veel palju teisi õitsvaid taimi, mida mina nimetasin lilledeks.

Looduslapsena kasvanud
Mu isa oli kolhoosis ehitusmees, ema töötas aga aiandis. Suure töökuse tõttu oli isal võimalik valmis ehitada lausa maja. See oli varasemalt pooleliolev vanaemale kuuluv maja. Koos emaga rajasime ümber maja lillepeenrad. Istutasime ilupuid ja põõsaid. Maja juures olid ka maasikapeenrad. Praegugi on meeles lõhnavad ja maitsvad maasikad. Kaunis ja muretu lapsepõlv kestis mul 7klassilise kooli lõpuni. Siis ema suri. Minu ja isa lein oli masendav. Kogusin siiski jõudu ja läksin keskkooli.
Vahepeal oli isa leidnud endale uue elukaaslase, kellest sai minu kasuema. Kasuema oli minu isast mõned aastad noorem, välimuselt kena, kuid iseloomult võimuahne. See tõi kaasa meie perele seni tundmatu igapäevaste käskude jagamise just tema poolt. Varasemalt arutati meie kodus (ema eluajal) kõik üheskoos läbi. Nüüd aga andis kasuema selgelt märku, et kodu puhtuse eest hoolitsen mina. Ka suurem osa aiatööst oli minu teha. Olin mõni­kord pahanegi, kuid kuna olin varemgi jõudumööda neid töid teinud, siis tegin ka nüüd. Kasu­ema töötas kolhoosi sööklas ja oli hinnatud kokk. Mina õppisin tema kõrvalt selgeks söögitegemise. Kasuema lootis muuseas, et ma jään kolhoosi ja hakkan tema asemel kolhoosi kokaks. Ja seejärel on kodus ka söögitegemine minu õlul.

Edasine elutee saatuse keerdkäikudega
18aastaselt lõpetasin keskkooli heade ja väga heade hinnetega. Seni olin teiste lükata-­tõmmata, sest materiaalselt sõltusin isast ja kasuemast. Ühel päeval käis minus läbi nagu mingi nõks, mis pani mind oma elu üle arutlema. Vaatasin ennast peeglist, passisin riideid, mis mul olid, sättisin juukseid soengusse ja värvisin isegi kasuema huule­pulgaga huuli. Ma hakkasin endale meeldima. Oskasin õmmelda ja nii kui idee tuli, tegin midagi vanadest riietest ümber – vahel harva oli võimalus ka midagi uut osta. Minu ema õde oli mulle väiksest peale õmblemist õpetanud. Leidsin, et tahan minna edasi õppima. Isale minu mõte meeldis, kuid kasuema leidis, et peaksin hoopis tööle hakkama. Mul oli õnneks veidi raha tagavaraks kogutud suviti seenel ja marjul käimisega.
Isa oli vahepeal haigestunud ja suri. Pingutasin ja sain minna kõrgkooli aiandusagronoomiks õppima. Kasuema jäi üksi meie majja elama. Maja oli 2korruseline ja seetõttu oli majas palju ruumi. Kodus käisin vahel nädala­lõppudel ja pikemaks ajaks koolivahe­aegadel. Linnas oli mul üüritud 1toaline korter. Kasuema muutus mu vastu järjest kiuslikumaks ning nõudis rohkete tööde tegemist. Materiaalselt kasuema mind loomulikult ei toetanud.

Uus tutvus
Linnas tutvusin noormehega, kes töötas kusagil töökojas remondimehena. Noormees oli kena välimusega. Kiindusin temasse ka seetõttu, et ta tundis mulle kaasa isa surma puhul. Lohutas mind ning oli igal ajal seltsiks. Veetsime palju aega koos ja vastastikune tõmme viis meid ka lõpuks voodisse ja 3. kursuse lõpus avastasin ootamatult, et olen rase. Lõpetasin kursuse ära ja võtsin aasta akadeemilist puhkust. Minu noormees minust lahti ei öelnud. Andsime abiellumiseks dokumendid perekonna­seisuametisse ja mõne aja pärast abiellusimegi. Koos me üürikorterisse enam ei saanud ja seetõttu tuli elada abikaasa vanemate juures, kus meil oli kasutada ainult üks tuba. Igatsesin väga oma isakodu järele. Mõtlesin ja kaalusin ja lõpuks sõitsimegi sinna. Kasuema oli küll väga pahane, kuid tal polnud ka õigust ametlikult keelduda. Kasuema otsustas kolida ärklikorrusele, kus tal oli piisavalt ruumi.
Õnneks oli veel alles minu isa sõiduauto Moskvits ja see osutus isegi sõidukõlblikuks. Käisin liiklusõpetuse ­kursustel ja sain lõpuks autojuhiload. Auto sai küll minu omaks, kuid kasuema nõudis selle eest raha. Ma ei jõudnud kasuemaga sõdida, maksin raha ja vähemalt seekord sai rahu majja. ­Varsti oli aga käes sünnituseaeg. Ilma­valgust nägi terve ja ilus tüdruk. Olin talle enda meelest väga hea ema – nagu minu ema mulle. Mu abikaasa töötas mehhaanikuna. Mina oleksin pidanud septembris õpinguid jätkama, aga lapse kõrvalt ei saanud. Kahekuune dekreetpuhkus lõppes ja nüüd tuli võtta palgata puhkus. Maalt linna kolida me ei tahtnud, sest isakodus olid head elutingimused. Õnneks oli mu kadunud isa jätnud mulle päranduseks piisava rahasumma. Minu isa saladus oligi olnud alati see, et tema testamendis oli kirjas: tema poolt jäetud raha kuulub tema tütrele.

Kasuema üllatuslik muutus
Minu imestuseks hakkas kasu­ema tihti ülakorruselt alla käima ja tõi kaasa ka omatehtud toitu – ikka sellist, mida mu mees kiitis ja isukalt sõi. Kasu­ema oli hakanud hellitama ka minu tütart, võttis teda tihti sülle ja rääkis lapsega mesimagusa häälega. Sageli ostis lapsele riideid ja mänguasjugi. Kõige selle eest pälvis ta minu abikaasa tähelepanu ja heakskiidu. Mina olin oma beebiga nii ametis, et ei märganud, mis ümberringi toimus. Mul ei tulnud pähegi sellisele suhtlemisele mingeid kahtlusevarje heita.
Mäletan aga selgelt ühte õhtut, kui oli nagu tavaliselt magamaheitmise aeg. Minu abikaasa andis mulle harjumuspärase headöödmusi ja saatis mind voodisse. Seejärel ütles, et kõnnib natuke veel väljas ja lahkus. Ootasin und, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Olin hirmul, et mis mehega õues juhtuda võis. Mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks ajasin ennast voodist jalule ja proovisin järele vaadata. Kui toast väljusin, nägin, et mehe jalanõud on trepil ja ta pole välja läinud. Läksin trepist üles, avasin kasuema toa ukse ja nägin – mu armastav mees ja kasuema olid alasti ja seksisid!

Tegutsemine meeleheitlikus pettumuses
Läksin alla, riietusin, võtsin oma lapse asjad, viisin autosse. Auto juurest tagasi uute asjade järele tulles märkasin, et abikaasa oli tagasi jõudnud ning oli veendunud, et ma olin tema armumängu kasuemaga pealt näinud. Seejuurel oli minu suurim soov minna sellest minu jaoks reostatud pesast võimalikult kaugele ja lõpmata pikaks ajaks. Mees tegi ettepaneku, et ma läheksin hommikul, sest arvas, et kuhu ma väikese lapsega vastu ööd ikka lähen. Loomulikult läksin linna. Minu ühetoalises üürikorteris oli perega kitsas, kuid ma ei andnud maale tulekuga seda käest. Nüüd kulus see marjaks ära. Elasin seal terve suve. Minu abikaasa käis seal mitmel korral vabandamas ja oma suurest igatsusest meie järgi rääkimas.
Õnneks või kahjuks minu abikaasast ja kasuemast paari ei saanud, sest kasuema oli 20 aastat vanem. Mees kolis linna ja püüdis leida lepitust. Mina ei olnud sellega nõus, andsin lahutuse kohtusse ja see ka rahuldati. Lõpetasin lapse kõrvalt ka kooli. Tütar oli selleks ajaks juba 3aastane. Vahepeal oli tütre isa leidnud endale uue kallima ja unustas sellega ka oma lihase tütre.
Oli aeg tagasi kodukolhoosi kolida, kus hakkasin tööle aiandis. Kasuema oli maruvihane, sest ta tahtis maja maha müüa. Müügi ette valmistamisel selgus, et ka maja kuulub seaduslikult mulle – seda vanaema ­pärandusena. Seda tõsiasja varjas kasuema mu eest kiivalt. Ta isegi ähvardas, et ei koli välja ja teeb minu elu põrguks. Ma ei olnud aga enam mingi arg plika, vaid eluraskustest läbikäinud naine ja ema – seetõttu asusin ründajale vastu. Lubasin asja anda kohtusse. Õnneks kolis ta minema. Läks linna oma vana ema hooldama.

Tagasi isakodus
Aastad läksid, laps kasvas ja kogu oma elu pühendasin tema heaolule. Ühel üritusel kohtasin oma klassikaaslast keskkooli päevilt. Ka tema elu oli teinud keerdkäike. Juba keskkoolis olime väga sobinud, kuid linna õppima minnes läksid meie teed lahku. Ühendasime oma elud ja meil läheb senimaani hästi.

Maali loo pani kirja
Maria Karjametsa



Vaadatud 892 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Nieder mit Bolschevismus !

Kommunistid tuleks likvideerida….

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi