Saatus: Intermetso hoolitsetud kääbuspuudega

23.01.2022 23:00
Helen Mandel Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Rauno, kellega Eleri ühel peol tutvus, näis esmapilgul tõelise unelmate printsina: ilus, jõukas, haritud – ja üksi.

„Just niisugune mees nagu olin unistustes kohata lootnud,“ võtab Eleri asja kokku. „Olin Tallinnasse kolinud ühest Lõuna-Eesti väikelinnast ning ehkki mul oli siin töökoht ning ma õppisin õhtustel kursustel juurde, tundsin end suures linnas üpris üksildasena. Mõned suhted olid mul olnud, aga nendega kippus minema nii, et mina otsisin armastust, aga teine osapool seksi. Ja siis saab suhe paratamatult mõne nädalaga otsa...“

Unistuse kehastumine
Eleri tunnistab, et tegelikult igatseb ta Lõuna-Eestisse tagasi. Ainult et perspektiivi on seal vähe. Töökohti napib ja need on hirmus pisikeste palkadega. Ja naisevõtuealiste kuttidega on päris kitsas käes – asjalikumad mehed on nopitud ja töötavad tihti välismaal, kohale jäänud joobarite ja luuseritega aga ei oska Eleri midagi peale hakata.
„Ma tahaks ikka, et mees oleks pere pea, teeniks korralikult ja oskaks naist hoida,“ selgitab Eleri. „Mitte nii, et mees on vastutustundetu ja millegi eest ei muretse ja naine peab üksinda rabama.“
Eleri räägib veel, et kuna ta ise väga korralik ei ole, meeldiks talle, et mees oleks korralikum – siis on, kelle järgi malli võtta ja areneda.
Harva annab saatus kellelegi võimaluse näha oma unistuse reaalset materialiseerumist, kuid Eleri kuulub nende väheste hulka, kelle soov tõepoolest täiel määral täide läks.
„Kui ma Raunoga suhtlema hakkasin, sain kiiresti aru, et just seda meest olen ma enesele igatsenud. Minust vanem, minust haritum, minust edukam – ja kõigiti valmis mind minu arengutes toetama. Kuna ta kutsus mu juba teisel kohtumisel enesele külla ja ma nägin tema ilusat kodu, siis sain aru, et naist tal tõepoolest ei ole. Vaatasin tema ilusas vannitoas peeglisse ja ütlesin enesele: „Tüdruk, ole sa nüüd ettevaatlik, et sa midagi ära ei riku!“ Üks hirm oli mul veel, et äkki on see mees mingi pervert, miks ta muidu kolmekümnendate keskel ikka veel vaba on. Seda ma olin juba uurinud, et abielus pole ta kunagi olnud ja lapsi tal ka pole. No see ei ole ju reaalne? Või on?“
Igatahes oli Eleri headest lootustest tulvil, samas aga ometi natuke ettevaatlik. Mine sa tea, millal kuningast rüütel Sinihabe võib saada...
Eleri jõudis just Sinihabeme-mõtteni, kui Rauno talle ütles: „Tead, mul on üks natuke omamoodi hobi ka... Tahad, tule teisele korrusele kaasa, ma näitan sulle midagi, mida sa tõenäoliselt veel kunagi näinud pole.“
„Appi, kuidas ma kartsin,“ tunnistab tüdruk. „Aga ära joosta oleks olnud ikka väga imelik ja ma läksin – vist umbes sellise tundega nagu küülik mao urgu.“

Võluvalt nõudlikud kääbuspuud
Tegelikkus oli aga hämmastavalt süütu. Rauno omamoodi hobiks oli bonsaide kasvatamine. Need on sellised kääbuspuud, millel suureks kasvada ei lasta ning mis vajavad palju kujundamist ja hoolt. Mõelge ise, kui tegelikult peaks puu kasvama õues, siis tema toas kasvatamine eeldab esiteks sobivate tingimuste loomist, teiseks aga tuleb puu kohandada pideva kärpimise ja kujundamisega.
Rauno oli oma kääbuspuudega tegelenud juba mituteist aastat ning alles neist rääkides nägi Eleri, kui väga mees millestki vaimustuda oskab.
„Tema tööst ma ei olnudki päriselt aru saanud. Mida üks haldusjuht teeb? Haldab midagi, tema puhul olid vist mingid kinnisvara objektid, aga mina seda värki täpselt ei jaga,“ tunnistab Eleri.
„Aga sellest puude asjast, sellest sain ma kohe aru. Kui inimesele aiandus meeldib, siis on tegu õige inimesega. Mul vanaisa ja vanaema pidasid ka aeda... Korraks mõtlesin sedagi, et kunagi kolime Raunoga koos Lõuna-Eestisse tagasi, rajame õunapuuaia, majandame ja teeme...“
Eleri kandus unistustes tegelikkusest üha kaugemale, kuid Rauno kutse alla tagasi minna ja klaasike veini juua tõi ta reaalsusesse tagasi.
„Igatahes see reaalsus meeldis mulle,“ kinnitab Eleri. Veini juues jagus bonsai-juttu kauemaks. Raunol oli väga hea meel, et kena noor preili tema hobi vastu huvi tunneb ning Eleri sai teada, milline kunst ja teadus selle iidse Jaapanist pärit meelelahutuse taga peitub.
„Issand, no ma ei oleks kunagi selle peale tulnud, et puude lehti tuleb iga päev pühkida, et sinna vähimatki tolmukübet ei jääks ja et praht tuleb mullalt koheselt eemaldada, sest see võib puukest kahjustada. Ja et aken peab olema alati pool­avatud ja et kui seda mingil põhjusel ei saa jätta, siis peab iga puukese juures olema pidevalt pöörlev ventilaator – et tuult oleks, aga et tuul ei oleks pidev... Pagan, kõik ei hoia oma lapsi ka nii hoolikalt!“

Segaduse ja korra vahel
Eleri tundis end Raunoga üha paremini ning kuna see tunne oli ilmselgelt vastastikune, kujunesid asjad peatselt nii, et neiu loobus oma üüritoast ja kolis mehe juurde sisse.
„Algul oli kõik super. Ma tundsin end Raunoga nii hästi!“ kirjeldab noor naine. „Meil klappis voodis väga kenasti ja rääkida oli palju. Mulle meeldis, kuidas ta rääkis – ta teadis kõigest nii palju! Ja mulle meeldis teda vaadata, kui ta midagi tegi, näiteks oma bonsaisid kastis ja neid puhastas ja nende eest hoolitses. Kujutad ette, kui ilus – suur ja tark mees, ja muudkui nikerdab oma puukeste juures!“
Eleri hakkas lootma, et selle mehega võiks olla tore koos lapsevanemateks saada. Ja siis ikka abielluda ja... Miks mitte tõepoolest Lõuna-Eestisse tagasi? Ilusa ja rikka koduprouana...
Rauno toetas Elerit tema õpingutes ning selle asemel, et saada sekretär-personalitöötajaks, nagu neidis plaaninud oli, sai temast hoopis personalijuht. Praktika tegi ta – taas Rauno soovitusel – väga mainekas ettevõttes, kuhu ta kooli lõppedes ka tööle sai.
Ometigi hakkas Rauno ja Eleri suhe vaikselt jahenema. Eleri tunneb, et suurem osa süüst lasub temal. Ikka oli vaja kuhugi minna ja kellegagi kohtuda, ikka oli „midagi õhus“... Rauno oli olemas, aga... Ikka oma bonsaidega asjatamas, mõnd ajaloolist või filosoofilist raamatut lugemas, oma äripartneritega mingeid asju arumatas...
„Ta on alati olnud targem kui mina ja edukam kui mina. Aga ma kasvasin temast nagu mööda... Ma sain aru, et ma võin teda silmini imetleda, aga kui ma püüaksin olla sama eeskujulik, siis oleksin ma läbinisti võlts. Tema ei püüa, tema ongi selline... Mees perfektsete bonsaidega ja muude perfektsete ettevõtmistega,“ arutleb Eleri.
Üks teguritest, mis noort naist pisitasa ahistama hakkas, oli Rauno majas valitsev ideaalne kord. „Seal nagu ei läinudki midagi sassi... Välja arvatud nende kohtade ümbrus, kus mina viibisin. Ja kuna ma ei oska olla nii korralik nagu Rauno, ka koristamises mitte, siis püüdsin olla majas võimalikult vähestes kohtades, et neid „segaduse saarekesi“ nagu Rauno nende kohta ütles, liiga palju ei tekiks. Ma ei teagi, kuidas seda segadust tekkis, aga igatahes oli alati näha, kus mina olen olnud: kus kohvitass, kus kommipaber või avatud raamat, kus märkmepaber mõne numbri või meelespeaga... Minu käekotis on segadus, Rauno diplomaadis eeskujulik kord. Minu riidekapp on „tuulest viidud“ ka pärast sättimist, Rauno poolel valitseb avamata rõivakaupluse õhkkond... Minu töölaual on mustmiljon asja, Rauno laud aga oleks nagu vahetult mööblipoest toodud. Ja nii edasi! Ja siis hakkas mulle tunduma, et igal pool mujal on parem.“

Saatuslikud sõnad
Kõigele vaatamata usaldas Eleri Raunot väga ning kui ta tundis, et tal on mehega koos üha keerulisem, tunnistas ta selle ausalt üles.
„See oli tegelikult minu puhul väga ebatüüpiline käitumine,“ möönab ta. „Varem oleksin ma alati mõelnud, et püüan meest veel ära kasutada. Aga Raunoga ma nii ei tahtnud. Pealegi olin vahepealse paari aastaga hakanud väga korralikult teenima ega vajanudki enam väljavaadet kellegi teise turja peal liugu lasta. Ja lõppeks oli mu korralikul teenistusel ja Raunol arvestatav seos, temata oleksin endiselt sekretäritibi.“
Rauno kuulas Eleri ära ja tunnistas, et temagi on seda mõelnud, et ega nad vist omavahel kõige sobivam paar ei ole. Aga et see pole ju põhjus vaenlastena lahkuda.
„Sa olid suurepärane intermetso,“ ütles Rauno mulle. „Ma olin esmapilgul natuke solvunudki... Mis paganama vahepala! Ma tahaks ikka midagi enamat olla! Aga siis ma sain aru, et sedasama oli Rauno ka minu jaoks. Hea ja ilus vahemäng, mis aitas mul astuda järgmisele tasemele – ja suuresti ju ikka omal jõul. Intermetso hea mehe ja hoolitsetud bonsaidega.“

Eleri jutu pani kirja
Helen Mandel

Vaadatud 934 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Vaata ette , nii jääd igaveseks vahepalaks.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi