Saatus: Jäin ootama abielus meest...

11.10.2020 23:00
Maria Johanson Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Mul pole oma elule ette heita mitte midagi peale selle, et olen ilmselt iseenese lollusest jätnud oma eraelu elamata. See on aga piisav põhjus kiruda ennast ja oma elu aeg-ajalt maapõhja.

Olen praegu 34aastane ning sain eelmisel nädalal naiste­arsti juures käies teada, et mu šansid emaks saada on praeguseks kulunud üpris õhukeseks.
„On viimane aeg, kui te sellest teemast oma elus huvitatud olete,” ütles eakas ning tunnustatud tohter mulle vaikselt, kui visiit oli ametlikult juba läbi.
Ma ei teagi, kas arstieetika lubab sellist asja öelda. Või tegi ta seda kuidagi omal algatusel, vastu õigeks peetavaid käitumismalle. Igatahes on tegu arstiga, kelle sõnu ma usun ja kelle tööeetikat pean vankumatuks.
Ma tulin koju, keetsin enesele tassikese head kakaod ja mõtlesin oma elu üle järele. Mul on palju, mille üle võin uhkust tunda. On korralik haridus, hea töökoht ja võimalus ka tulevikus karjääri teha. Mul on ilus kodu, mille eest on küll veel vaja enam kui kümme aastat laenumakseid tasuda, kuid see on mulle jõukohane. Mul on armastavad vanemad, kes pole veel mitte liiga vanad ning kelle jaoks uudis lapselapse tulekust oleks parim. Seda on nad mulle korduvalt öelnud ning ema on lisanud, et kui ma ei leia enesele sobivat meest, on lapse saamine ikkagi hea valik. Et nemad aitaksid kõiges ja üleüldse.

Jah, mina olengi see naine
Oleksin tookord emale pea­aegu öelnud, et hea mehe olen ma samuti maailma lõpututest inimrägastikest üles leidnud. Aga mitte enese omaks teinud, sest see mees on juba seotud ühe teise naisega.
Jah, oleme nüüd ausad ja vaatame tõele näkku – olen juba ligi kümme aastat emotsionaalselt seotud abielumehega, kellel on oma naisega kaks last.
Jah, mina olengi see naine. Mitte armuke, sest me pole Matiga kunagi seksinud, põgusad suudlused ja kallistused on olnud kõik, mis meie vahel füüsilises plaanis on toimunud.
Kohtusime Matiga väga omapärases kohas, nimelt golfi­rajal. Mina olin seal oma ette­võtte palgalise esindajana, tema enda oma bossina ning põhjus, mis meid kokku viis, oli läbinisti töine, nimelt tarnet puudutavad läbirääkimised.
Tööalastes asjades tekkis meil väga hea klapp, sest tegu oli võidan-võidad tüüpi läbirääkimistega, mis olid mõlemale osapoolele kasulikud. Küllap just seepärast jäigi aega ka isiklikumat laadi vestlusteks, mis meie puhul puudutasid küll peamiselt golfi ning teisi avaras looduses harrastatavaid alasid, näiteks ratsutamist, orienteerumist ning pikamaajooksu ja -suusatamist. Pole just palju inimesi, kellele need kõik meeldiksid, kuid meie puhul see nii oli.
Ilmnes, et kummalgi meist pole päris head kamraadi, kellega koos selliseid alasid harrastada ning me otsustasime hakata seda koos tegema. Orienteerumised on enamasti linnast väljas erinevates looduskaunites paikades ning kui Mati tegi mulle ettepaneku, et ta võiks hakata mind auto peale võtma, et koos üritusele ja tagasi sõita, sobis see mulle väga hästi.

Pilk peatus sõrmusel
Kuna minu elus polnud toona suhet, vaatasin ma loomulikult Matit ka selle pilguga, et kas see minust seitse aastat vanem kena soliidne ja arukas mees võiks mulle ka mehena meeldida. Vastus oli kindlalt jaatav.
Ent silmadest allapoole liikudes pole võimalik käsi mitte märgata ning üks teatav kindel sõrmus seal rääkis selget keelt, et sellelt mehelt pole põhjust midagi enamat oodata.
Aktsepteerisin seda rahulikult. Lõppeks pole see mees teinud ainsatki võrgutavat liigutust – tegu on tööpartnerluse osapoolega, kes just tegi mulle ettepaneku koos orienteerumas käia. Minu mõistus leidis, et tegu on asjaliku ettepanekuga ja samavõrd asjaliku mehega ning oma perutava fantaasia võiksin ma lihtsalt luku taha panna. Koos hormoonidega, mis selle mehe seltskonnas mu kehas tavatu elevuse tekitasid.
Võin kohe ära öelda, et järgnevatel aegadel, mil me koos Matiga igal neljapäeval orienteerumas käisime ning kaks-kolm korda nädalas koos jooksu- või rullsuusarajal kohtusime, jäi mõistus haledalt kaotajaks.
Koos jooksma ja rullitama hakkasime aga seepärast, et ilmnes, et me elame teine­teisele vägagi lähedal ning tegu oli meie mõlema üle lemmik­alaga. Jäi vaid ajad klapitada ning enamasti tegime oma spordiringid varastel hommikutundidel enne tööpäevade algust.

Kooslus nagu kellavärk
Raske oleks siit leida liigset romantikat, veelgi vähem aga kiima ja kirge, mis oleksid ­seotud abielurikkumisega.
Meie kooslus töötab nagu kalender või kellavärk. Me sätime oma ajad teineteise järgi ning vastastikku antud sõna õigel ajal treeningrajal olla pole kumbki murdnud. Isegi mitte koroonaajal, mil käesurve asendus lehvitusega ning kõrvuti jooksmise asemel hoidsime paarimeetrist distantsi.
Meie mõlema sportlik vorm on hea ja tervis samuti – ükski haigus pole meid rajalt maha võtnud ega meile teineteisest eemalolekuks kohustuslikku põhjust loonud.
Meie kooslus on mõlemale kasulik ja läbinisti mõistuslik. Lisaks spordile seovad meid mitmed tööasjad, mis on ­mõlemale edu toonud.
Sellest, mida tähendab hea trennikaaslase olemasolu motivatsioonile ja sportlikule vormile, saab aru üksnes inimene, kes ka ise ­armastab kirglikult sporti.
Ma ei tea, kas tuleks öelda paraku või õnneks, kuid kirg spordi ja liikumise vastu ongi ainus kirg, mis on meie ­suhtlemisse mahtunud.
Niisiis, see on süütu, meeldiv ja meie mõlemale kasulik inimsuhe. Mati elus on abikaasa ja kaks last ning ta pole mulle iial millegagi märku andnud, et tal oleks plaanis nad maha jätta või et ta nende olemasoluga ­kuidagi rahulolematu oleks.
Ma olen küll vahel mõelnud, et õnneliku abielu korral oleks kummaline, et ühe perevälise trennikaaslase jaoks nii palju aega on, aga samas olen enesele ka öelnud, et see aeg on ju tegelikult trenni, mitte kaaslase jaoks.

Lihtsalt parim mees
Mina aga armusin Matisse ära. Raske öelda, millal see täpselt juhtus või mis selle ajendiks sai, kuid ühel hetkel teadsin ma täpselt, et teist sellist meest minu jaoks maailmas ei ole.
See teadmine või mõistmine polnud äkiline ega valus, välgunoolena mind läbistanud infost ei saa siinkohal rääkida. Pigem see nagu settis minu jaoks selgeks, et kõige enam mina ise olen ma Matiga meie jooksukilomeetreid läbides, orienteerumis­kaarte uurides ja meie järgmist ühist ettevõtmist oodates.
Õnneks polnud need ooteajad kunagi pikad. Kohtusime igal nädalal kaks kuni neli korda ning kõik need kohtumised möödusid harmoonilises rassimise ja pingutamise meeleolus ning sellele järgnevas heaolutundes. Kes on sporti teinud, saab aru.
Mati pole mitte kunagi mulle seksuaalselt lähenenud. Ei teo, puudutuse ega sõnaga. Mina talle ka mitte, ehkki ma olen sellest väga palju mõelnud. Ma ei tea, kas tema on ka, aga ma vähemalt loodan, et on.
Tean ise, et olen väga heas vormis. Sale ja sportlik, tugev ja terve. Ilus ka. Ilma igasuguse eputamiseta julgen ma öelda, et saan oma peegelpildiga hästi läbi. Ning kuna ma olen ka normaalsel majanduslikul järjel, pole mul raske lubada enesele heast materjalist ning hästi istuvaid rõivaid, korralikku ­juuksurit ning piisavalt ­hoolitsusi.
Kindlasti tekib nüüd küsimus, et kas mulle siis mõni mees külge löönud polegi. Aus vastus on, et  seda on üritatud, kuid miski mu hoiakus on seda­laadi plaanid väga varakult ära nullinud.
Mitte et mulle mehed ei meeldiks. Muidugi meeldivad, lesbi ma pole. Aga ma vaatan mehi läbi selle prisma, et ma võrdlen neid Matiga ja nad ­jäävad võrdluses alla.
Mati on sportlikum, targem, heasüdamlikum, kohuse­tundlikum, töökam, lahkem... Ja nii edasi – Mati on lihtsalt kõige parem mees, keda ma tunnen!

Ei ühtegi vastust
Pean tunnistama, et see olukord on mulle aastaid sobinud. Ega ma nii kohutavalt polegi tahtnud end siduda, töölt eemale jääda, professioonis ja sissetulekutes kaotada...
Muidugi olen ma alati teadnud, et ükskord saan ma emaks. Koos armastatud mehega, kelleks on loomulikult maailma parim kaaslane pargi- ja metsaradadelt.
Mul pole olnud kusagile kiiret ja kuidagi alateadlikult olin ma ilmselt ära otsustanud, et kui Mati jõuab lõpuks selleni, et oma abielu lahutada, siis ei takista meid enam miski paariks saamast ja jäämastki.
Nüüd aga, pärast vestlust naistearstiga, tundub mulle, et ehk peaksin rääkima ka psühhiaatriga. Äkki mul on mingit laadi luul...? Olen sidunud kõik oma elu olulised otsused mehega, kellele ma sellest kunagi rääkinud ei ole ning kes pole mulle kunagi öelnud, et ta mind armastaks või minuga ühist eraelulist tulevikku näeks.
Aga kas armastusest ja elust peab alati rääkima? Või elavad tunded meis ka siis, kui neid eraldi vestlusteemadena ei ­käsitleta? Aga mis saab mu kehast, mis targa tohtri hinnangul enam varsti emaks saamiseks võimeline pole? Ja mu elust, kui ma ükskord olen selles eas, et metsajooks polegi enam teema?
Mul on nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

Jaana jutu pani kirja
Maria Johanson



Vaadatud 1929 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Saatuse sõrm

Ohoh, mina ootan juba 3 aastat No 9 trollibussi.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi