Saatus: Janika tee enesearmastuseni

26.05.2019 20:00
Marta Roosipuu Illustreeriv pilt
Kommentaarid
1
Foto:

Janika lapsepõlv ­möödus pidevas ­üksinduses ja igatsuses. Ta oli nääpsuke ­väike tüdruk, keda ­kasvatas vanaema.

Koolikiusamise ohver ja väga madala enesehinnanguga naine tegi endaga tööd ja võitles välja depressioonist ning vabanes alaväärsuskompleksist. Janika võitis missisevõistlustel tiitleid ja jooksis läbi maratoni tõestades endale, et kõik siin elus on võimalik, kui ainult tahta.

Hüljatud ja armastuseta kasvanud
Janika meenutab oma lapsepõlve kui mitte just kõige helgemat ja rõõmsamat aega oma elus. Ta mäletab, et ema lihtsalt jättis ta vanaema juurde ja "unustas" ta sinna mitmeks aastaks. Ema viibis kinnipidamisasutuses, seda muidugi lapsele ei öeldud. Vanaema hoolitses tütretütre eest küll väga hästi, materiaalses mõttes puudust Janika ei tundnud, kuid puudu oli emaarmastusest. Tol perioodil alkoholiprobleeme Janika ema juures ei märganud, kui ema teda mõnikord külastamas käiski, kuid tänaseks on need väga tugevad. Ta ei suhtle oma emaga, kuigi on püüdnud suhteid siluda ja kõike pole kontakt eriti hea. Ta tunneb, et isa peab teda võõraks ega armasta teda. Paar aastat tagasi väitis isa isegi seda, et ta polegi tema isa. Nii palju kui naine mäletab, väitis ema, et just see on tema isa, kes passis ja dokumentides on märgitud, kuid isa tegi sellise avalduse, et tema ei tea türte olemasolust midagi. Ometi on isa tubli pereisa oma kahele nooremale tütrele, kes on sündinud teises abielus. Janika mõtles küll DNA testile, aga otsustas, et see ei muuda enam midagi - kui isa ei ole temast kunagi hoolinud või tütart armastanud, ei muuda see DNA test ka midagi. Vägisi ei pane kedagi armastama. See perekonna teema on naise hinge sügava haava tekitanud. Ta on kogu oma teadliku elu tegelenud sellega, et hingehaavu parandada. Isegi psühholoogidelt on Janika abi otsinud, söönud peoga antidepressante, teinud läbi mitmeid teraapiaid ja abi otsinud nõidadelt, ennustajatelt, ravitsejatelt, kes on lohutanud, kui ta on olnud kurb ja tundnud end hüljatuna, kuna vanemaid pole ning ta pole kellelegi vajalik. Vähe sellest, et ema käis tütart kord mõne aasta tagant vaatamas, oli ta alati sel külaskäigul ka kummalise käitumisega. Ta alandas tüdrukut ja ainult kritiseeris. Küll ei olnud Janika tema jaoks piisavalt hea või ilus. Narrimist oli Jaanika sõnul seepärast ka koolis, sest ta uskus, et ta on inetu ja ei vääri armastust ning austavat kohtlemist. See tuligi tema sisemisest ebakindlusest. Naine mäletab, et kakles lausa oma pinginaabriga sellepärast, et too ütles: "sa oled samasugune nagu su ema”. Janika lõi seepeale oma pinginaabrit. Kuigi ta ei tea siiani, kas pinginaaber pidas silmas käitumist või välimust, või arvas hoopis, et tütar on sama rumal nagu ema. Kriitikat kohtas Janika tihti ka oma välimuse kohta. Parim sõbranna ja kogu algkooli aja tema pinginaabriks olnud tüdruk ütles, et Janikal on pilusilmad ja muud sellist – see jäi terveks eluks meelde.
Kõige hullem oli Janika meelest aga see, et ema käis vahel harva külas ja siis kadus jälle aastateks. Päevad möödusid, teadmata, kas ema on elus või surnud. Kui Janika oli juba täiskasvanu ja ise emaks saanud, otsis ema ta üles. Janika vanaema oli manalateele läinud ja nii mõtles Janika, et on siis lastel vähemalt keegi emapoolne lähisugulane. Paraku ei tulnud sellest midagi head. Jaanika arvas, et saab ema ehk aidata, midagi parandada või ta muutub ja hakkab korralikuks kodanikuks. Paar kuud elas ta isegi tütre juures, kuid siis selgus, et ta mõjus lastele halvasti ja talle ei meeldinud Janika kodused reeglid. See tähendas, et lastelaste juuresolekul ei võinud ta juua ja suitsetada. Janika on olukorraga leppinud, et teist inimest aidata ja muuta pole võimalik. Ta on emale palju üritanud andeks anda. Pealtnäha ta isegi on seda suutnud, kuid sügaval sisimas on ikka hingehaavade kohale armid jäänud. See sisemine väike tüdruk ei ole emale täielikult andeks andnud. See, kes iga päev ootas oma ema ja käis postkasti juures kirja ootamas, kes igatses ja palus jumalat ning muid jõude, et ema teda armastaks ja tema juurde tuleks. Kui ta palvetele vastati, ja ema lõpuks kohale jõudis, oli tüdruk nii õnnelik... Õnn oli vaid hetkeline, sest tegelikult ei nimetanud tüdruk teda emaks – ta oli võõras inimene, keda Janika kartis ettearvamatu käitumise pärast.

Minevikuahelatest lahtilaskmine
Üksinda kasvanud Janikal endal on nüüd kolm last ühe mehega, kellest vanim on 21aastane ja noorim saab 9 aastaseks. Lapsed on talle suureks rõõmuks ja kingituseks. Võib isegi öelda, et lapsed päästsid ta elu, kui Janika enesetapumõtteid mõlgutas. Kui elus on raske periood, mis tundub lausa ületamatult raske, on Janika isegi mõelnud, kas oleks kergem olla olemata... aga siis meenuvad talle lapsed ja tema enda lapsepõlv, mis möödus emata. Janika on alati jäänud vaatamata kõigele, just laste pärast, sest kuidas sa jätad need süütud ja siirad olevused ilma hooleks. Ta on lõpuks leidnud ka oma ellu armastuse, küll mitte ema või isa näol, aga mehe, kes on teda kõiges toetanud ja aidanud.
Janikal on hea meel, et ta on võetud omaks ka mehe pere poolt. See on nii suur asi. Ta on täiskasvanuna saanud endale justkui uue perekonna. Naine ütleb, et ta tõesti tundis, et teda võeti vastu koju, perekonda ja talle anti teine võimalus omada ema, isa ja vanaema ning samuti võeti kaitsva tiiva alla ka nende lapsed. See suhtumine ja suur armastus on väga palju teda aidanud, ja on ka andnud jõudu elus edasi minna ning saavutada seda, millest ta väikese tüdrukuna unistas. Vahel ei peagi olema veresidemeid, et usaldus, austus ja hoolivus tekiks – see võib juhtuda ka võõraste inimestega, kes on rohkem omad kui oma liha ja veri.
Janika on tänu oma mehele saanud ka endale oma unistuste elu luua. Mees on talle alati kinnitanud, et ta on ilus ja imeline naine. Ta julgustas Janikat ka osa võtma missivõistlustest. Selline lavale ülesastumine oli küll naise jaoks paras eneseületus, kuid ta sai sellega hakkama. Ta ütleb, et ei ole üldse sotsiaalne inimene ja seegaon ta alles 50 eluaastaks õppinud suhtlema ning inimestega suhtlemisel hakkama saama. Kahekümneselt ei julgenud ta isegi inimestele otsa vaadata, vaid hoidis omaette ja oli väga kartlik. Nüüd aga astus ta sadade inimeste ees lavale. Eneseületust on vaja, et eluga edasi minna.
Missi valimisele sattus ta juhuslikult. Oma esimeselt võistluselt sai ta tiitli Missis Šarm ja teiselt Aegumatu Ilu. Et lapsepõlves öeldi talle, et ta pole ilus ja tal on väga palju vigu, andiski just tõuke missivõistlustel osaleda. Janika mäletab, et ema silmis oli tütar justkui koletis, kellest ta püüdis igal võimalusel vabaneda ja keda ta kohtles kui mingit tüütut putukat. Missivõistlusest osavõtt oli tema jaoks positiivne ja koguni teraapiline kogemus. See andis võimaluse end proovile panna ja ületada kõik need kompleksid, mis olid kogunenud lapsepõlvest saati. See moment, kui Janika enne lavale minekut avastas, et tema jaoks valmis pandud, kõhtu varjavad bikiiinid olid kadunud, ja ta pidi lavale minema armilise kõhuga, kehaga, mis on mitu last kandnud, tavaliste, paljastavate päevitusriietega, oli väga kohutav ja hirmutav. Kuid ta astus lavale, kõiges oma ilus ja šarmis. Selle peale tundis ta tohutut vabanemist ja kergust! Ta tundis end ilusana.
Janika on ehe näide sellest, et minevik ei pea meid eluks ajaks kummitama jääma. Kõik see, mis minevikus on juhtunud, võib jäädagi sinna kaugesse aega ja seljataha. Selleks, et minevikuahelatest pääseda, ei pea alati iseseisvalt nendest lahti rabelema, Janika teab, et alati on kuskil keegi hea ja armastav inimene, kes võib olla meile suurepäraseks abiks. olnud see siis abikaasa, psühholoog, terapeut või sõber. Täisväärtuslikku elu elada saab alati, kui vaid oma probleemi teadvustada ja sellele abi otsida. Kunagi ei tasu mõelda, et nüüd nii jääbki, ma olen selline ja seda muuta ei saa. Alati on lahendused käepärast. Ka treening aitab Janika sõnul hästi, sest ega niisama ei öelda, et terves kehas terve vaim. Massaaž on samuti abiks ja mõistagi tervislikul toitumisel on oma suur roll. See aitab hoida vormis ja annab hea enesetunde. See lapsepõlve karm õppetund andis Janikale äratundmise, kui oluline on armastada ja hoida oma lähedasi ja kui oluline on oma sõnu alati hoolikalt valida. Sõnad võivad teha rohkem haiget, kui me iial arvata oskame. Ärritushoos või nagu tema ema puhul alkoholijoobes väljaöeldud laused võivad mõjuda kui löögid või noatorked ja nende tekitatud haavad ei pruugi iial paraneda. Aga armastus ravib ja teeb imesid. Positiivne mõtlemine on talle nii harjumuseks saanud, et igal hommikul enne voodist tõusmist häälestab ta enda päeva positiivsele lainele mõeldes kõigest sellest, mille eest ta on maailmale tänulik. Tänulik olles ei saa olla samal ajal kurb või stressis. See võib olla väike ja lihtne asi nagu hea kohv, mille abikaasa talle hommikul serveerib või katus pea kohal, puhas vesi, mida juua või puhas õhk, mida hingata,sest sugugi kõik inimesed siin maamunal ei saa seda privileegi omandada ja ei võta seda iseenesestmõistetavana. Samuti on hea tervis ja kodu ning lähedased need, kelle eest Jaanika igal hommikul maailma tänab. Hommikurituaali viimaseks osaks aga esitab ta küsimused, et kuidas ma saan tänasel päeval teha selliseid valikuid, et kujundada oma päeva lihtsalt suurepäraseks?



Janika jutu pani kirja
Marta Roosipuu

Vaadatud 1042 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
NORA

tubli tüdruk , et oled suutnud jääda iseendaks. Sul on tore abikaasa, lapsed.. Hoidke ja armastage üksteist . Kõike head........

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi