Saatus: Järgmisel armukesel ­peksan otsekohe näo üles

Aeg on hakata kergemeel­setesse naistesse vastavalt suhtuma! Kuna mul jäi kolmekümnes verstapost just äsja seljataha ja mul on piisavalt kogemusi, kuidas oma seaduslikku meest kinni hoida, arvan, et tean, millest räägin.

Tahan oma jutuga nimelt pöörduda kõikide nende noorte ja vanade maadamite poole, kel on abielumeestest armukesed või kes on juba jõudnud ühe mehe (või rohkemgi?) seadusliku perekonna ja laste juurest ära meelitada.

Nende armastus tähendab vaid voodit
Minu seisukohalt olete te kõik mõrrad, värdjad, maod, keda peaks armutult laiaks litsuma! Kellega seda veel tehtud pole, ärgu arvaku, et see tulemata jääb – ükskord saabub ka teie tund!
Ma ei mõista naisi, kes oma mehel vajalikul määral silma peal ei hoia, kes leiavad, et armukeste vastu võidelda on banaalne ja niikuinii mõttetu. Ilmselt on need ka ise sellised, kes meelsasti üleaisa löövad. Ma ei saa ainult aru, miks nad perekonnamehi, teiste laste isasid passivad – kas vallalisi on vähe saadaval või?! Jälk kuulata, kui nad räägivad suurest armastusest, millele olevat õigus kõikidel naistel. Teile tähendab armastus ainult voodit, ja abielumeeste armastusele pole teil mingit õigust! Teie pole nendega puuda soola ära söönud, koos elu üles ehitanud, vaid nende naised. Seaduslikud nii inimeste kui jumala ees!
Mul ei lähe iialgi meelest missugune tragöödia see mulle teismelisena oli (ja on tänase päevani), kui isa ema teise naisega pettis. Too teadis väga hästi, et mees on abielus, ometi ei takistanud see tal teda oma voodisse meelitamast. Mis veelgi hullem – ei pidanud vajalikuks isegi kaitsevahendeid tarvitusele võtta. Sestap jäi loomulikult rasedaks (aga võib-olla just sihilikult) ja kuulutas sellest kohe ka mu isale.

Isa sohilaps pole mu vend!
Millele ta lootis – et isa ema minu ja õega maha jätab, tema juurde kolib ja sedagi last armastama hakkab? Essagi, jäi pika ninaga – isa ei läinud kusagile! Kuigi mingit kiitust ega lugupidamist ta selle eest minu silmis ei vääri, sest olen kindel, et küllap ta selle naisega salaja ikka semmis ka pärast seda, kui lugu avalikuks tuli. Nüüd, kui ema surnud on, tuletab meile õega üha sagedamini meelde, et meil on ometi ka vend, ja seda niisuguse uhkuse ja paatosega, otsekui vääriks sohilapse soetamise eest suisa kiitust! Kui talle räägime, et meile on see teema vastik, siis solvub – ta ju teie väikevend, teda tuleb hoida ja armastada. Võtku näpust! Esiteks pole ta meile rohkem kui poolvend, teiseks ebaseaduslik, seega isegi mitte sugulane.
Ema oli meil nagu pühak – teadis isa patte, aga kannatas vaikides ja muudkui andestas. Nägin ju, kuidas ta kannatas. Kahetsen kogu südamest, et siis veel nii loll ja arg olin – oleksin pidanud ise tolle lirva läbi klobima või vähemalt ta aknad sisse peksma. See-eest oli see mulle heaks õppetunniks, kui ise 22aastasena mehele läksin.

Tossikesest mehel tuleb silm peal hoida
Viis aastat elasime normaalselt, kuuendal tekkisid esimesed sahinad sellest, et mees mind petab. Võtsin sedamaid meetmed – hakkasin ta järel luurama, tema asjades sorima, kuni jõudsin jälile, et tal on tõepoolest käsil sahkermahker oma noore kolleegiga. Siis tegin nende töö juures sellise skandaali, et too lehtsaba sellest firmast omal soovil lahkus. Aga ega ma asja ainult sellega jätnud. Kiusasin teda veel mõnda aega hävitavate sõnumitega, ja kord (ilmselt andis jumal ise võimaluse!) jooksin ta tänaval selja tagant täie hooga nii­suguse mürtsuga käpuli, et ta vähemalt tublid kriimustused ja korraliku ehmatuse sai.
Kuna mu mees on tossike, siis hakkasin teda maksimaalse hoolega valvama, et ta jälle mõnel sellisel end sisse mässida ei laseks. Käisin tal igal pool kaasas ja järel, kontrollisin nagu röntgen, vahest panin lihtsalt lukutaha, kui polnud võimalik teda peale passida. Seni on see mõjunud. Ja kindlasti ka mu tõsised hoiatused: kui ma veel millestki sellisest peaksin kuulma, ei kõhkle ma millegi ees tagasi. Kaitsen oma perekonda ja last nagu emalõvi, ja meest   nende nurjatute eest – järgmisel armukesel peksan otsekohe näo üles, kui ta peaks tekkima!

Ega meestelgi kerge ole...
Ükskord katsus isegi mu mees vastu viuksuda, et mis need naised sinna parata saavad, kui abielumeestesse armuvad. Tegin talle selgeks, et sellised naised ei armasta mitte kedagi peale iseenese, raha ja lusti. Kui tõeliselt armastaksid, ei paneks nad mehi niimoodi kannatama ja vaevlema – valima enese ja seaduslike naise-laste vahel.
Justkui meestelgi nagu mitme heinakuhja vahel kerge oleks. Nägin väga selgesti, kuidas kunagi mitte üksi mu ema, vaid ka isa ise kannatas. Ja kannatab siiamaani, ei julge oma sohipojaga isegi suhelda, tema emast kõnelemata. Sellepärast ajabki meid õega oma nendega kuidagi kontakti otsima, et neid kuidagi trööstida. Unistagu edasi ja kannatagu – paras talle! Mina ei kavatse selle nõnda­nimetatud vennaga suhtlema hakata oma elupäevade lõpuni, nagu õdegi.
Mitte üksi rahvasuu, vaid isegi psühholoogid korrutavad, et mees on oma olemuselt polügaam. Jah, ei vaidle vastu, võimalik, et ongi, aga selleks inimesele ongi antud mõistus ja südametunnistus, et oma madalaid tunge vaos hoida. Pealegi olen ma rohkem alati seda meelt, et esmajoones on süüdi ikkagi armukesed – kui nad ennast ise nii jultunult peale ei suruks, ei ruttaks mehed neid nii kangesti püüdma ühti, ammuks lausa armuma ja oma lapsi vaeslasteks jätma.

Palun jumalalt armukestele karistust
Mina pean ennast kristlaseks ja olen kindel, et jumal kõiki armukesi ükskord karistab. Ja kuna nemad on alati meestest rohkem süüdi, lausa palun, et ta seda teeks, mu isa ja mehe armukesed (kes sedagi täpselt teab, palju neid on olnud!) Et nad häbis põleksid ja ise samasugust valu ja alandust kannatada saaksid nagu nad meeste seaduslikele naistele ­põhjustavad.
Palun jumalalt ka seda, et nende praegused või tulevased  mehed neidki teiste naistega petaksid, pisaraid valama paneksid ja maha jätaksid. Kõlab õelalt, aga ma ei tunne, et sellega pattu teeksin – jumal on õiglane ja näeb, kelle poolel on tõde. Aga kõik korralikud inimesed võiksid selliste naiste suhtes hoopis kategoorilisema hoiaku võtta, nad ühiskonnas lindpriiks kuulutada, neid nagu pidalitõbiseid ignoreerida. Küll näete, et sedamööda, kuidas nad oma põlgusväärsust mõikama hakkavad, jääb lahutusi ­vähemaks ja õnnelikke perekondi saab üha rohkem.

Merje jutu pani kirja
Dolores Tamm