Saatus: Jätsid silmad koju või... kuhu sinusugusel nii kiire on?

24.09.2017 11:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Tol päeval istusin peegli ees vaheldumisi riidekapis sorimisega – ikka sel ­eesmärgil, et saavutada maksimaalne väljanägemine nii meigi, soengu kui tualeti osas. Endalegi tegi nalja, sest see pole üldse minulik. Pealegi ei seisnud ees mitte esimene kohtamine, vaid tööintervjuu.

Selleks ajaks olin ligi neli kuud töötupõlve pidanud. Hariduselt nn humanitaar, seni viis aastat vaid ühes statistikakontoris tabeleid joonistanud ja numbreid kokku lugenud, kõrini tüdinud ja mitte eriti õnnetu, kui mind koondati. Vahepeal mõtlesin koguni sellest, et kirjutaks kah ühe naisteromaani, mida imekombel ikkagi ostetakse... Kuna näpud sugugi veel põhjas polnud, otsustasin nii kaua otsida, kuni kuskil kirjutamisele lähemale pääsen. Ja nüüd see imelik netikuulutus: umbes nii, et dokumentalist otsib assistenti. Vajalik humanitaarne kõrgharidus, arvuti- ja inglise keele oskus, normeerimata tööaeg, tasu vastavalt tulemustele. Ja kontakttelefon.
Kõnele vastas reibas naisehääl, lubades saata aadressi, millal ja kuhu vestlusele tulla, mille ka mõne tunni pärast sain. See mul nüüd siis ees seisiski, ja teadmata, kummast soost dokumentalistiga tegemist on, nimelt selle auks end igaks juhuks maksimaalselt üles lõingi. Eriti küll asjasse ei uskunud, aga no kui juba siis juba...

Kõik märgid osutasid ebaõnnestumisele
Alles lõpuks välja minema asutades märkasin õudusega: mu igavene vaenlane – hilinemine! Bussiga kesklinna, paar peatust trammiga, ei jõua... Kesklinna jõudes olid kõik roosilised unistused peast ammu läind, kui määratud sihini oli veel mõnisada meetrit tormata. Ja siis korraga sõitis paremalt poolt ühest hoovist välja selline tüüpiline must läikiv kast. Pidurite krigin, hõbedase põrkeraua ja mu sääre vahele jäi vast mõni sentimeeter, kui olekski see pooleks olnud.
Ehmatusest värisedes toetusin vaistlikult kätega kapotile. No hea küll, jäin mõttesse, kohe hakkab juht mind lohutama (nagu melodraamades)... Aga kus sa sellega – aknast pistis pea välja üks Piibelehe moodi „suurispea-kull”. Ainult... selle asemel, et oleks mu sülle võtnud ja pannud hellalt maha nagu nööbi, käratas tõrrepõhja-häälega: kas jätsin silmad koju või..., et tea kuhu minusugusel (!) nii kiire peaks olema?... Komberdasin nagu zombi mootori eest ära, see pööras tänavale ja „vingus” sekundiga minema, nagu poleks midagi juhtunud.
Teine märk, mõtlesin; kuradi mats..., vandusin... Samas otsustasin saatuse väljakutsele vastu astuda ja dokumentalisti juures siiski ära käia. Vastava ukse taha jõudes istus seal juba viis-kuus minust võrratult uhkemini üleslöödut. Samas tuli välja asjalik naine, jagas kõigile kätte ankeedid, osutades, et need on just praegusest ka netis üleval. Täitku me ära, jäägu ootele, ja oligi seks puhuks kõik. Käige te kus..., oli mu viimane mõte, kui välisukselt trepile astusin.

Järgmine „rabandus”
Päev hiljem lugesin ankeedi siiski läbi ja see pani mu oma arvamust muutma, sest oli üllatavalt huvitav, isegi intrigeeriv ja omajagu isemoodi küsimuste sisu poolest. Otsisin selle netist üles, täitsin ära, saatsin teele ja tõepoolest unustasin peaaegu täiesti ära. Vist ligi kaks nädalat hiljem tuli telefonisse teade, et tuleksin tingimata otse-intervjuule niipea kui võimalik.
Siis ei mõelnud ma midagi, tegutsesin rohkem nagu automaat. Helistasin, et olen see-ja-see ja kas võin kohe lähiajal tulla. Toosama naishääl palus lahkesti – tulgu ma millal iganes. Nüüd enam ei mingit meiki ega soengut, ei mingit peegeldamist. Sidusin juuksed sappa, tõmbasin teksade peale natuke normaalsema T-särgi ja asusin teele, peas täielik segapuder, nii et ei mäletagi, et midagi konkreetset mõtlesin või kas üldse
millelegi lootsin.
Juba tuntud ukse taga ei oodanud ainsatki hinge, sellepärast koputasin areldi ja sain sedamaid sissekutse. Laua taga istus ikka seesama tuttav nägu, ja kuulnud mu nime, osutas uksele, millel seisis silt mulle tundmatu perekonnanime ja eesnime tähega, ilma mingi osutuseta ametile või „kraadile”.
Sisenenud ja ukse enese järel sulgenud, tõusis laua tagant püsti üüratupikk kuju ja sammus mulle naeratades vastu. Hea, et käsi lingist kinni hoidma jäi, sest see oli... õkva seesama „suurispea-kull”, kes oleks mu mõni aeg tagasi äärepealt alla ajanud.
Aga asjast saigi asja
Tema esimesi jutte üldse ei mäleta. Mitte sellepärast, et oleksin pabinas olnud – üldsegi mitte. Lihtsalt ootasin, millal temagi nüüd oma üllatust tunnistab ja vabandama hakkab, et toona nii inetult käitus. Aga ei midagi sellist – ta ei teinud teadmagi. Asjalikult, viisaka väljapeetusega selgitas: ta on bioloog, ise kuigi palju ilmas ringi ei rända, aga kirjutab enesest profimate rändurite filmimaterjalile kokkumonteerimiseks nö stsenaariume, ka inglise keeles ja vene keeles... Õigemini – mitte ei kirjuta, vaid räägib need linti, sest see tuleb tal paremini välja kui nö sulega. Et minu ankeedist järeldas – mina oskan need parimal viisil kirjasõnasse panna, et loodab minu osutustele ka montaaži juures, kuna järeldas seda mu mõtteviisist, jne, jne.
Kõike on raske kirja panna, aga tunnistan, et seda põnevam ja köitvam see kõik mulle tundus, pluss ta lausestus ja isegi hääletämber. Lõpuks töötingimused: jaotan ise oma aega, peaasi, et kõik oleks tehtud kokkulepitud tähtaegadeks ja oletatav palk, mis oli tubli kahekordne võrreldes mu senisega. Kui avaldasin kahtlust, et ta mind ehk üle hindab, arvas asjalikult: elame – näeme. Ja andis mulle mõned proovitööd. Hüvasti jättes sain aru, et ta tõesti ei mäletanudki seda mulle nii vihastavat seika, või kui, siis kindlasti mitte seda, et potentsiaalne ohver olin just mina.
Töö ise tundus mulle aga aina köitvam ja kiita sain pidevalt, sest lugesin ise täienduseks kõiksugu materjale, aitasin tal päevaraamatut, st liikumisgraafikuid pidada, sõlmisin vajalikke kokkuleppeid, käisin asjameestega kohtumistel kaasas. Sain ise palju targemaks. Ta oli alati sõbralik, aga hoidis distantsi, mis mullegi ülema-alama suhetes on alati meeldinud. Teietasime teineteist jätkuvalt ja igatahes siiamaani polnud mul mõttevirvetki tekkinud sellest, et võiksin temasse armuda. Nagu tema minussegi, kuigi oli üldteada fakt, et tegemist on vallalise, 36aastase mehega. Igatahes kui kunagised statistikad vahel meelde tulid, ei suutnud ära imestada, miks ma seal nii kaua istusin, ega ära kiita, kuis mul vedas.



Mu uued plaanid läksid õnneks nurja
Kuna olin oma kirjutamisest aina enam õhinas, kiidetud ja üha paremini makstud, hakkasin mõtteid mõlgutama, et ikkagi võiksin nüüd ise mõne romaani kirjutada. Tasapisi hakkasin sellega pihtagi, kuni tekkis ajendeid, et võiksid igasugusest ametist lahkuda, enese peremees olla. Sest sinna tuli uus raamatupidaja, kes mu ülemusel sedavõrd kannul käis, et sugenes vastav kumu. Pealegi ei sallinud see daam mind silmaotsaski, nii et ühel päeval andsin ülemusele teada, et tahaksin ära minna, pakkudes, et võin ju lepingute korras vahel midagi teha, kui ta hätta peaks jääma.
Seda kuuldes oli ta tõeliselt šokis. Hakkas peaaegu hädaldama, et ilma minuta ta hakkama ei saa, pakkus kõikvõimalikke veelgi soodsamaid tingimusi jne. Omaette kodus mõeldes olin aga miskipärast järjest rohkem seda meelt, et siitpeale on aeg proovida päris oma jalgel. Tema ei tahtnud sellest jätkuvalt midagi kuulda, kuni lihtsalt kirjutasin avalduse ja läksin alandlikult ta ette palvega, et ärgu keeldugu. Tema muidugi keeldus ja siis küsisin, ilma et oleks ette kavatsenud: miks ta tollel nn kastingul minu ankeedi valis? Kas selle pildi järgi, mis ankeedile lisatud, meenus talle see „allaajamise” seik?
Ta vahtis mind teesklematu mõistmatusega nagu ilmutust. Siis kinnitas, et ei mäleta mingeid pilte, valis mu minu vastuste põhjal, aga seda seika mäletab väga hästi, ainult ei oleks seda ilmaski minuga seostanud. Tõusis püsti ja andis ülemuslikul toonil nagu korralduse: nüüd lähme üle-tee kohvikusse juttu ajama. Läksimegi.
Kõigepealt meenutas ta, et see peaaegu-õnnetus tuli talle hiljem korduvalt meelde, aga siis kihutas ta arsti kutsel keskhaiglasse, kus ta isa toona oma viimaseid tunde elas. Pealegi mäletas mind kui mingit vahanukku, kelle taolisi tänavad täis on, kes arvavad, et neile on peatee kõikjal ja igas. Kuigi – tava­olukorras poleks ta ilmaski isegi hulkuva kassi suhtes nii kasvatamatu olnud... Kinnitas jätkuvalt, et orienteerus oma valikus mu teksti põhjal, ja esimesel kohtumiselgi järeldas: nii ehedal sisul on ka ehe välimus. Ja siiras palve: ärge jätke mind maha!
Rääkisin siis ka mina ausalt, mida kõike mõtlesin enne meie koostöö algust, kuivõrd olen vaimustatud, aga kuis tahan oma plaane teoks teha. Õhtul koduski kõrvus tema veenmine, et üks ei sega ju teist, et ta pole kunagi kellegagi tundnud end niivõrd „ühes paadis” – mõlemad võime ju teineteist edasi aidata, jne. Helistasin talle veel samal õhtul, ütlemaks, et jään...
¤ ¤ ¤
Nüüdseks oleme „ühes paadis” kolmandat aastat (kui selleks meie ühist kodu nimetada), ja pole märkigi, et kumbki meist tahaks üle parda põgeneda. Oma romaani-plaanist pole ma tänini loobunud, aga praegu pole süžeegi veel päris lõpuni mõeldud. Millest kirjutada kavatsen? No õigesti arvasite – loomulikult suurest armastusest!

Olivia jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1458 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
veera voll

Täiesti võimalik see mis seal kirjutatud olen ise ka üle elanud huvitavaid seiku,naine peabki olema nagu liblikas ,keda püüda ja mitte kohe kätte saada aga see ei õnnestu mitte iga ühega,. Lõpp kokkuvõttes võin öelda olen oma elus kuulnud et ta on uhke tüdruk,mitte iga ühel ei õnnestu seda lauset noormeeste suust kuulda naised kutsuge end korrale.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi