Saatus: Joomise asemel ajab mu naine nüüd „äri”...

Lihtsa maamehena teadsin koos naabriplikaga juba mu poisipõlves, et suureks saades lähme paari, saame vähemalt kolm last, muudkui rügame, saame ­rikkaks ja elame õnnelikult, kuni... no nagu ikka.

Nii läkski. Omajagu muidugi üle kivide ja kändude, sest ametit õppimas käisime erinevates linnades. Kuna mina siis koju tagasi tulles varsti vanemateta jäin ja vana pruut leidis kodutee alles aasta hiljem, võttis teineteisega nagu taas tuttavaks saamine veel üksjagu aega, aga paari me läksime. Kahjuks ei jätnud taevane kantselei meile õnneaega kuigi kauaks – juba teisel abieluaastal sai mu naine selle koleda haiguse, mida nimetadagi ei taha, ja mõne kuu möödudes kutsuti ta siitilmast ära.
Omavahel öeldes elasin seda jube raskelt üle. Hakkasin inimesi vältima, et sellest kogu aeg lõppematult rääkima ei peaks, kuni oma majapidamise maha müüsin ja laia ilma läksin. Mõne aja heegeldasin Tallinna ja Helsingi vahet, paar aastat kinnitasin kanna isegi Narva, aga mulle ei istu linnaelu, nii et lõpuks ostsin Peipsi kaldale, kus kedagi ei tundnud, poollagunenud majapidamise – väga rahul, veendumuses, et siin oma päevakesed vanapoisina lõpuni veeretan. Olin siis 34 aastat vana.

Naabrid hoiatasid naabri eest
Nagu teada, ega külas inimesi eirata saa – tahad, et sind omaks võetaks, ole ise varmas tegema sedasama. Ma pole eriti seltsiv, aga püüdsin, omajagu aitas ka naabrite poolne aktiivsus, nii et juba mõne kuuga oli kõigil minust selge pilt, nagu minul kohalikust kogukonnastki. Polnud mingeid suhtlemisraskusi, nii et olin lõpuks justkui leidnud oma õige koha.
Eks kuulsin muidugi igasugust klatši, enesel kah ju silmad/kõrvad olemas, aga kõige rohkem vesteti mulle ikka lugusid mu metsatuka-tagusest naabrinaisest – lesest kahe väikese lapsega, kes oli juba ammu küla tuntud joodik – ta mehegi oli paari aasta eest taevariiki viinud just seesama pahe.
Olin teda paar korda külapoe juures näinud – tõesti südantlõhestav vaatepilt. Otseselt tuttavaks saime tema lapsukeste läbi, kui kuueaastane poiss aasta noorema õega ükskord minu õue eksisid. Õigemini tunnistasid, et ikka ise tulid – ema pole veel tulnud ja neil kodus külm. Armsad jumala loodud loomakesed... Kuna oli üsna kõle septembriõhtu, võtsin nad taresse, sööstsin kõhud täis. Minu ettepaneku peale, et lähme nüüd ema juurde, ta ju ehmub, kui koju tulles neid eest ei leia, palusid lapsekesed, et ärme..., et emme otsib nad hommikul ikka üles. Kuna selliseid jutte olin „külaraadiost” ju küllalt kuulnud, panin lapsed magama ja jäin ootele, aga ema ei tulnudki enne kui alles päevavalges.
See oli tõesti vapustav vaatepilt. Otse purjus ta küll polnud, aga no... nagu inime, kes harva selget päeva näeb. Hämmastav veel see, et ta kõnepruugis polnud midagi robustset, ammuks sellist, mis iseloomulik nn langenud naistele. Vaatasin teda ja mõtlesin: ilus noor naine, oleks ta puhtaks pestud ja riidesse pandud... Mul hakkas tast lõpmata hale. (Samas mõtlesin külainimestele – muudkui taunivad, aga siin tuleks midagi teha, nende inglitest lapsukeste pärast ometi. Lihtsalt peeti vajalikuks mind „hoiatada”...)

Mulle tehti abieluettepanek
Varsti läksin ise ta tarre, vaatama seda ahju, mida kütta ei saa. Aga ses majapidamises polnud üldse kuigi palju midagi, mida tarvitada andnuks, nii et võtsin selle putitamise põhjalikult ette. Pereema (toona 26aaastane alles) käis ikka aina kuskil ära ja tuli aurudega, aga kuulas mu manitsemisi aina häbelikumalt – progress seegi, mõtlesin...
Ligi kolm aastat kulus selleks, et ta sellest põrgust välja aidata, lõpuks ka vastav võõrutusravi. Olin oma „töö” tulemustega ütlemata rahul. Armumisest niipalju, et tema juures nägin ammu vastavaid märke, ega ise katsusin asja mõistusega võtta – liiga suur vastutus. Asja otsustasid lapsed, kes olid mu küljes nagu takjad: ära meid maha jäta. Naine ise tegi mulle abieluettepaneku, põhjendusega, et siis ma alles näen, kuivõrd ta mind hindab. Ja ei suutnud minagi enam kujutleda, kuis ilma nendeta elan. Nii et õnnistatigi meid paari (kõige agaramate külamemmede šokiks).
Aga sestpeale oli mul põhjust kõige üle vaid rõõmu tunda. Naine lõpetas oma kunagi pooleli jäänud medõe-hariduse, töötas maakonnahaiglas, oli tubli perenaine. Mis mulle veel eriti oluline – tõepoolest nutikas ja väärikas, nö oskas olla, nii et pea külagi enese „parteisse” pööras. Kuni ise kah julgesin uskuda, et ju on saatus nüüd lõpuks pööranud mu poole oma paitavama palge. Aga võta näpust...

Luukered kapinurgas olid ikka veel alles...
Mõnikord vaatasin oma ilusat ja laitmatute maneeridega naist kõrvalt, albilt – nagu enese meistriteost. Kuni varsti pärast meie kümneaastast kooselu hakkas ta ikka sagedamini rääkima sellest, et peaksime nüüd linna kolima, ja kohe nimelt Tallinnasse või Tartusse. Et lastel lihtsam oma haridusteed jätkata ja oma koht leida, meil enestel kah kergem, oma majapidamiste mahamüümisega ju tubli tagavarakapital saada. See teema tegi jubedalt tuska, kui aina korduma hakkas. Kuni ütlesin naisele selge sõnaga: ärgu lootkugi – mina ei lähe siit mitte kuskile oma surmatunnini. Ja varsti pärast seda hakkasid kummitama luukered, mis, nagu ilmnes, kuskil kapinurgas ikka veel alles olid.
Lapsed lõpetasid põhikooli ja jäid mõlemad omal valikul sinnasamasse kutsekooli õppima, mis siis just maakonnalinna asutatud oli. Nemad ei tahtnud mingisse suurde linna, kuni naine jõudis etteheideteni, et mina olen lapsed tema vastu häälestanud. Jagelesime ja leppisime, aga ei asi sellega jäänud. Kuna lapsed siis enam ju ema otsest hoolt ei vajanud, venisid viimase tööpäevad vahel aina pikemaks, kuni siginesid ka mingid salapärased öövalved. Ja nagu ikka – ei külakohas midagi saladusse jää. Kuulsin siitsealt vihjeid, et võiksin oma kaunitarist naist natuke lühema lõa otsas hoida...
Kuna igasugune nuhkimine on mulle võõras, võtsin naisega teema kõne alla pärast mu kõige suuremat hirmu sellest, et mõnikord tuli ta töölt alkoholilõhnadega. Ei läinudki kuigi kaua, kui oli päris tüli majas – ta tunnistas, et üks nende arst viiakse üle Tallinnasse, ja too on nõus oma tuttavas haiglas ka tema ametisse panema. Sealjuures vandus ta jumalakeeli, et see mingeid kahtlasi suhteid ei tähenda, aga ma võiksin mõelda: lähme – see on meie pere nüüdsel eluetapil parim lahendus! Tegelikult sai mulle just siis selgeks, et see on nüüd küll lõpu algus.

Naine pidi tõestama, et on väärt töötaja
Ta hakkas varsti pealinnas „komandeeringutes” käima. Algas aeg, mil me teineteisega suuremat ei suhelnud. Ootasin ikka, et ehk nö pöörab, aga siis tuli ta ühel päeval ultimaatumiga: kui mina pole nõus pealinna kolima, taotleb tema lahutust. Minu palve peale hing puhtaks rääkida, jutustas ta lihtsameelselt, et praegu pole tema suhe (?) mitte midagi enamat kui „lihtsalt äri” – ta käib pealinnas praktiseerimas (!), tõestamaks, et on väärt töötaja, pealegi makstakse talle ausalt.
No see jutt võttis mu päris tummaks – olin sedamaid lahutusega nõus. Ju ta ise rääkis sellest lastele, kes tulid mõlemad keelitama, et „eks, ära sunni meid emaga kaasa minema”... Edasi järgnes üks supp ja puder, sest pidin neile kinnitama, et mina mitte kedagi millekski ei sunni, aga et nad peavad ema valikuga kah arvestama – vara neil vanemate tegemisi kritiseerida, neisse sekkuda. Kahjuks valas naine ise aina õli tulle, susates ikka lastele, et „küsige oma targa isa käest, küll isa teab pare­mini” jne. Kuni jõudsimegi lahutuseni, ja sealtmaalt siis mu eks-naine külatolmu jalgelt pühkis. Nõnda jäin üksikisaks, 16- ja 15aastase lapsendatud lapsega. Nende ema meie juures enam ei käinud, lapsed tema juures üha harvemini. Paistis, et see neid otse ei traumeeri, aga sestsaati, kui ema uuesti abiellus, pole nad sinna enam eriti kippunud. Ka häiris neid see, et ema koos partneriga „ikka tipsutab”. Jumal teab, mis sest välja tuleb, aga selle usun neile küll selgeks teinud olevat, et siinsed koduuksed on neile alati avatud, kuni kestan, aga ema ei tohi nad kunagi oma elust välja lülitada. Praegu näib neis asjus, tänu jumalale, valitsevat rahu ja selgus.
¤ ¤ ¤
Annaks jumal, et edaspidigi. Kurta pole mul millegi üle – puha omaenese elatud elu. Aga kui seda nüüd mitte lausa julmusena ei võeta, tahaksin meestele ühte asja alla kriipsutada: ärge võtke second hand´i naisi – risk võib osutuda suuremaks kui keegi arvab. Küsige vanema põlvkonna käest: isegi pärast suurt sõda peljati abielluda lesknaistega, kuigi see terve mõistuse seisukohast tõepoolest natuke julm näib. Aga inimkonna kirjutamata säädused nägid ju ajastaega ikka ette, et igal mehel olgu oma naine, oma lapsed, oma kodu. Minu arust sõltub sellest lausa ühiskonna tervis ja tugevus.
Võtan omaks, et olen liialt konservatiivne, ebamehelikult halemeelnegi, aga mitte kuidagi ei suuda harjuda selle tänapäise vabameelsusega, mida inimsuhetes nüüd tolerantsuseks ja mõistmiseks peetakse. Aga no see selleks – ju teab igaüks ise paremini... Aitäh, et lugesite!

Peetri jutu pani kirja
Imbi Käbi