Saatus: Ju ongi nii, et elus pole midagi juhuslikku...

15.07.2018 22:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
3
Foto:

Oli mul keskkooli ­lõpuklassides aasta ­minust ees koolivennaga suur armastus.

Aga tema lihtsalt jättis mu maha. Läks pärast lõpetamist kroonut teenima ja siis sinna jäigi. Umbes poole aasta pärast ei võtnud minuga enam iial ühendust. Tuttavate kaudu sain kuulda, et jäi üleajateenijaks, edasi läks mingile missioonile ja... sealtpeale ei tahtnudki ma temast enam midagi teada. Sest meie Ida-Virumaalt kolisid ta vanemadki ära ja oli ju täiesti selge, et eesriie on langenud.
Põdesin seda jube raskelt oma paar aastat. Peamiselt sellepärast, et minu arust olime täielikud hingesugulased, mitte sellised kaasaegsed vaprate ja ilusate kilda pürgijad. Ta oli ainuke, kellega sai rääkida, millest iganes, mida tema minugi juures ütles hindavat, aga paraku osutus see kõik pelgalt illusiooniks. Oli mul pärast seda aja jooksul vaid paar midagi armuloo taolist, aga ikkagi pani see mulle omamoodi psüühilise põõna. Iga katsega midagi tõsist taas alustada, pidin enesele varsti järjekordselt tunnistama, et see pole see, ja ei maksnud mulle mingit vaeva elada pea nagu nunnaelu üksi Ida-Virumaal vanematelt jäänud korteris. Kui sain 28seks, olin justkui täiesti leppinud oma vanatüdruku-staatusega ega lootnud enam millelegi.

Ja siis see kohtumine...
Töö pärast käisin tihti pealinnas ja vahel ka Helsingis. Kord, kui viimasest tagasiteel laevas ühes baaris istusin ja kõige argisemaid töömõtteid heietasin, astus ligi mu meelest võõras mees ja küsis, kas võib mu vastas istet võtta. Kehitasin lihtsalt õlgu, sest seal oli isegi päris vabu laudu valida, aga mu vastus ei paistnud teda huvitavatki – võttis enesestmõistetavalt koha sisse.
Mina ta poole ei vaadanudki, sest niikuinii olin oma ninaesist lõpetamas, pealegi pole ma iial mõistnud naisi, kes sel viisil tutvusi sobitavad. Kui siis kord silmad tõstsin, tundus kummaline, et ta mind üksisilmi vahtis. Üheaegselt sellega, et mul käis läbi pea, nagu oleks temas midagi tuttavat, küsis too: kas ta eksib, väites, et mu nimi on Tii?
Emotsioon, mis mind rabas, oli piiritu hämmastus, sest nii kutsus mind ammustel aegadel ainult üks inimene – see tema, kes mul ju kõigele vaatamata ikka veel kuskil hingesopis istus. Mina poleks teda eluilmaski ära tundnud – kunagine pikakasvuline ja kõrendivõitu oli nüüd turske ja kergelt habemes, isegi hääl oli mu meelest võõras, madalam. Kohmasin, et võib ka nii, ja kuulsin mõne hetke nagu nagu läbi udu ta jätkuvat juttu sellest, et nägi mind juba sadamas ja lihtsalt kaalus, kas söandab minuga kontakti võtta.
Kuidas end kogusin, see selleks, aga õnnestus päris hästi võtta hoiak, nagu poleks juhtunud midagi erakorralist. Tallinnani oli juba vähem kui tund, mille kestel rääkisime „nagu kassid ümber palava pudru”, midagi isiklikku puudutamata.

...mis kestis järgmise hommikuni
Kodusadamas pani ta ette enne lahkumist veel kuskil juttu puhuda, ja ma ei suutnud öelda ei. Arvasin, et paar tundi ehk ikka (kuigi olin plaaninud veel mõnes poes käia, ööbida sõbranna tühjas korteris ja alles järgmisel hommikul koju sõita). Selles „jutupuhumises” rääksime esialgu mõlemad oma tööst, aga loomulikult mõjus veingi, nii et tasapisi jõudsime ka eraeluni. Minul polnud ju suuremat midagi rääkida, aga tema seda varsti nagu ei märganudki – ilmselt oli inimesel lihtsalt vaja südant puistata.
Sain kuulda, et ta ajab asju äia meditsiiniseadmete äris, et too, tore mees, teda väga hindab, aga on probleeme, ja mitte äriga, vaid ta enese seni kolm aastat kestnud abieluga. Alguses olnud kõik paljutõotav, tema lootis peagi isaks saada (sic! - kunagi olime temaga ühte meelt selleski, et peres peab olema mitu last), naine justkui kah, aga kaotas selle vastu tasapisi huvi. Talle oli tähtsam seltsielu, millest said varsti alguse alkoholiprobleemid (mida olevat olnud ka kadunud ämmal). Nüüdseks on ta mitu korda plaaninud lahutust, aga kahju on naisest kui inimesest, eriti aga äiast, kellele ta on tõesti nagu poja eest, ja mõndagi ka võlgu. Nüüd loodavad nad mingile eriravile Saksamaal, ja et üldse... kiita pole midagi.
Mul oli tast ehtsalt kahju. Katsusin teda julgustada kuis oskasin, aga tema jõudis lõpuks oma pihtimustega lõpuks ikkagi ka vanadesse aegadesse, tunnistades, kui palju kordi on ta oma tuulepäisust kahetsenud jne. Pakkusin sangarlikult olnut enam mitte taga kurta – mõelgu tulevikule: küll neil läheb veel kõik korda.
Ja ometi lasksin tal end sinna sõbranna korterini saata, ei pannud vastu, kui ta end külla palus, nii et selle öö veetsime koos. Pikalt enne teda ärganud, kahetsesin, et olin ise kõik oma ammu maetud tondid jälle ellu äratanud. Hüvasti jättes tahtis ta telefoninumbreid vahetada, et kindlasti kohtuda veel tulevikuski. Sellele vastasin oma harjunud taktikaga – andku mulle oma, küll helistan. Nii jäigi.

Uus katsumus
Ligi kaks kuud võitlesin kiusatusega helistada, „vastumürgiks” vaid see, et milleks – tema ju ei helistanud. Pealegi seda olin talle öelnud, et elan ikka vanas kohas, järelikult on tal asjad paranenud, milleks minul torkida. Siis seisin fakti ees, et olen rase, mis mu päris segi lõi, aga üksiti ka jõudu andis: oleks ju üpris alandav helistada talle nüüd, ammuks sellest teavitada.
Omamoodi olin isegi õnnelik – vähemalt saan emaks, ja pole ma nende killast, kes hakkama ei saaks. Siis tuli poja sünd, mis mu eneseteadvust veelgi tõstis. Enam polnud kiusatustki teda otsida, elasin nüüd üksnes pojale. Isegi sellest mõtlesin ajuti, mida peaksin talle ükskord tema isast rääkima, aga siis olid need vaid uitmõtted – sinna ju veel omajagu aega.
Siis, ühel sügisrajusel õhtul, kui poeg oli pooleteisene, ta tuli. Kõvasti kõhnenenud ja kuidagi kuhtunud, justkui murtud mees. Jutustas palju ja segaselt, mis kõik vahepeal olnud. Ootas mu helistamist, võitlesid äiaga mõlemad naise pahega, ent pärast korduvaid ravitsemisi jäid parimad arstidki jõuetuks. Õnnetu naine oli salaja võtnud ette ka uimastid, kuni aasta tagasi haiglas suri. Muidugi süüdistas ta ennastki, et polnud suutnud teda päästa, ja lõpmata kahju oli äiast, kellele ta on tõotanud, et teda ei jäta ta ilmaski üksi. Rääkisime köögis, kuni korraga tegi oma toas häält mu ammu uinunud poeg.
Nägin valuvarju mehe pilgus, kui ta ütles: ah siis sellepärast sa ei helistanudki - muidugi, oled õnnelik inimene, ja seda sa ka väärid. Kui lapse juurde läksin, tuli uksele, et kas tohiks kah pisikest vaadata. Muidugi polnud mul midagi selle vastu. Ta seisis vaikides ja muudkui vaatas, nii palju kui tuhmi öölambi valguses midagi vaadata oli. Kui laps taas unne vajus ja tagasi kööki läksime, avaldas ta kohmetult lootust, et mu perel kõik edaspidigi hästi läheb. Ja arvas siis, et peaks tagasiteele asuma – kohatu ju, kui mu mees täiesti võõrast külalist näeb. Midagi mõtlemata laususin: „Pole kedagi oodata – ta on sinu poeg...”
Sellepeale võttis maad pikk vaikus, ja ju üksnes jumal nägi, millised mõtted kummalgi peas möllasid – mina küll ei oskaks tagantjärgi midagi konkreetset meenutada. Nagu anda edasi sedagi, millest ja kuidas siis rääkisime. Õigupoolest oligi see rohkem vaikimine, mille kohta aastaid tagasi, meie ilusatel aegadel, nentisime vahel on hämmastavalt kosutav koos vaikida.

On möödunud kolm aastat
Eksite, kui arvate, et kohe nö leidsime teineteist ja õuele tuli üksainus õnn. Mõni aeg ei osanud me kumbki teineteisega justkui midagi peale hakata. Möönsin enesele täiesti ausalt, et mu armastus on alati kuulunud sellele ainsale mehele, teisalt oli tunda nagu mõlemapoolset kerget võõristust. Lihtsalt... kuis seda nüüd öeldagi- mõlema hinges olid oma mõrad. Mingit süüd mina enesel ei tundnud olevat, aga ei leidnud alust tedagi otse milleski süüdistada. Fakt jääb faktiks, et tema jättis mu kunagi üsna banaalselt maha, aga tuli tõdeda sedagi, et olime liiga noored ja naiivsed, tiivustatud oma armastusest, mis selles eas sageli ju kuigi kaugele ei näe.
Pärast seda kohtumist pidasime taas pika pausi. Mõtlesin palju ja lausa asjalikult, et pean edaspidist võtma eelkõige poja seisukohast, kes ju igavesti titaks ei jää. Lapsel on õigus tunda oma isa, ja kui isagi saab olulist tröösti lapse olemasolust, tahab ta kõrval olla, siis minu poolt oleks vastutustundetu egoism seda mõlemale keelata- pole ma ju ammu enam plika. Ja ei ma seda teinudki, kui lõpuks konkreetsete juttudeni jõudsime.
¤ ¤ ¤
Omajagu delikaatsust nõudis kõige selgitamine äiale, aga see osutus kergemaks kui kartsime. Esimesest pilgust pärast temaga tutvumist tunnetasin temas väga toredat ja mõistvat inimest, ja üsna varsti oli just tema see, kes hakkas sõnadesse panema meie tulevikupilti. Eriti pärast seda, kui oli kuulda saanud meie noorpõlve- armastusest. Rõõmus, et ikkagi on määratud tallegi lohutus - saatus võttis talt ühe tütre, aga andis asemele teise. Kõnelemata lapselapsest, kellega nad on „nagu üks mees”. Järgmiste jõulude ajal tähistame oma esimest pulma-aastapäeva.
Selline tõesti ju melodramaatiline lugu, aga sisendab ka kindlust, et suudame edasi minna sooja südame ja jaheda peaga, võtta kui kingitust seda laevas kogemata kohtumist. Ju ongi nii, et elus pole midagi juhuslikku...

Tiina jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1597 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Mordechai

Lausa tilk tuli püksi

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi