Saatus: Juba teismelisena nimetati mind nümfomaaniks...

"Mitu meest on liiga palju? Mina ei oska sellele vastata, aga ma tean, et teiste inimeste arvates on minul olnud liiga ­palju mehi," tunnistab 36aastane Siiri.

Avastasin oma seksuaalsuse küllalt varakult, napilt teismeliseea keskpaika jõudnuna. Esimese voodini jõudnud suhtluse järel taipasin, et sellest tegevusest ei taha ma kunagi loobuda - nii põnev ja lahe tundus see.
Kaotasin süütuse oma koolivennale, kes oli minust paar aastat vanem. Sattusime ühel peol koos tantsima, sammud ja kehad sobisid. Ning leidsime endid peatselt võimla kõrvalt kehalise kasvatuse asjade ruumist, pehmelt võimlemismattide hunnikult.
Oli lõbus. Lihtsalt ja kohustustevabalt lõbus. Ma ei tundnud selle poisi vastu midagi enamat, kui rõõmu sellest, et ta oli olemas ja oli minuga.
Nii on see läinud ka edaspidi. Ma ei oska tunda meeste vastu eriti muud kui iha. Kes soovib, võib seda nimetada armastuseks või romantikaks, mina aga eelistan olla realist ning tunnistada, et eelkõige on siin tegemist siiski ihaldusega füüsiliste naudingute järele.
Üks mu sõbratar püüdis mind veenda, et võib-olla olen ma hoopis lesbi. Ta ise oli, ja vist püüdis mind lausa võrgutada, aga naiste vastu ei tunne ma üldse midagi.

Meestele lubatud, aga naistele...?
Esmapilgul võiks mõelda, et ma olen lihtsalt üks kerglane naisterahvas. Umbes sellist arvamust on mulle ka väljendatud.
Olen aru saanud, et minu seksuaalsus on veidi teistsugune, kui nii-öelda "norm ette näeb". Iseenesest ei peaks see olema kellegi teise asi peale minu ja voodipartnerite, aga ikka tekib aeg-ajalt keegi, kellele see suhtumine ette jääb.
Kusjuures, meeste puhul on soov võimalikult paljude naistega voodisse sattuda nagu loomulikum. Isegi, kui peaks kõlama väljend "litsmees" või midagi sellist, on sel paljude jaoks veidi tunnustuse maiku juures.
Erinevalt naistest, kelle puhul "litsakus" on ainult hukkamõistev väljend. Miks, ei tea.
Püüdsin seda mõttekäiku oma lesbist sõbratariga arutada. Ta ütles, et tal pole oma seksuaalsusega mingeid probleeme, kõik teavad, et ta on lesbi ja see polevat kellegi asi. Mina, kahjuks, nii suhtuda ei saa.
Lesbidel on oma klubid ja suhtlusringid. Liiga seksuaalsetel heteronaistel on... ma ei teagi... iha.ee ja Tinder, kust mehi lantida. Need kahtlemata, aga sellist kohta, kus oma seksuaalsuse eripärade üle sõbralikus seltskonnas arutleda, nagu polegi.

Mehed tahavad kindlat suhet
Läbi elu olen kokku puutunud ühe kummalise fenomeniga. On mehi, kelle kohta naised ütlevad, et nood on parandamatud seelikukütid.
Just selliseid olen võrgutanud kõige meelsamini. Ma lihtsalt tean, et ma ei taha end kellegagi siduda ning kui võrgutada ära mees, kes unistab kindlast suhtest, vahel lausa ka pereloomisest, siis lõppkokkuvõttes on mul mõnusa seksi asemel hulk probleeme.
Aga need mehed, kes on ridamisi naisi välja vihastanud sellega, et ei taha end siduda, need ju lausa näivad kerget seiklust küsivat, kas pole?
Ja mis juhtub? Paraku midagi sellist, et mees, keda tuntakse süüdimatu ringitõmbajana, tahab naist, kel on samasugune maine, kiiresti ära kodustada.
Nii juhtus näiteks Peetriga. Ma teadsin, et tegu on Casanova-tüüpi mehega, kes tahab seksuaalselt olemas olla võimalikult paljude naiste jaoks.
Olin rõõmuga valmis olema üks neist naistest, sest selle mehe füüsis meeldis mulle. Muu olemine meeldis ka.
Tundsin kerget ja hõrku rõõmu kohustustevabast seksist. Kuni, üksnes paar kuud ja paarkümmend ahvatlevat vahekorda hiljem tuli see mees šampanja ja sõrmusega. Et tema on nüüd leidnud selle hea ja õige ja tahab peret luua.
Jah, muidugi, õnnelik väljavalitu olin mina.

Kiired pulmad, kiired lõpud...
Ma ütlesin jah. Olin üksnes 21 aastat vana ning mõtlesin, et miks mitte proovida. "Kiired pulmad, kiired lõpud..." pomises ühes Eesti klassikasse kuuluvas rannaromaanis pime talunaine. Ja oh, kui õigus tal oli!
Meie kihlusaeg oli tore, sama vahva, nagu tee, mis selleni viis. Kui ma rasedaks jäin, polnud see küll päriselt minu valik, aga mulle meeldis mõte kahe kirgliku inimese kirglikust lapsest ning loomulikult otsustasin ma emaks saada.
Olgu öeldud, et mu poeg, kes praegu on 14 aastat vana, on märkimisväärselt konservatiivsema loomuga kui mina. Aga ta on väga tore poiss ning ma olen väga rõõmus, et ta otsustas minu ellu tulla. Ma loodan, et tema on minu üle ka rõõmus...
Tema isa igatahes kaua ei rõõmustanud. Kui ma muutusin lapseootusest ümaraks ning hakkasin seksi vastu vähem huvi tundma, tüdines ta minust ning jättis mu peatselt järgmise tuules kerkiva seeliku pärast maha.
Kuna me olime eelnevalt jõudnud ka abielluda, sain samast suhtest ka lahutamise kogemuse. Õnneks ka alimendid – toona nimetati elatist veel nii – oma pojale, kellest mees küll samuti vaimustuses oli, aga kasvatamises osaleda ei viitsinud.
Mulle jäid raseduse, sünnitamise ja lapse kasvatamisega seotud tegevused ja kogemused. Kerge see ei olnud... Kokkuvõttes olen muidugi rahul, sest kui ma poleks lasknud elul end ninapidi tundmatutesse olukordadesse suruda, poleks ma teadlikult nii suurt ja vastutusrikast asja nagu emaks saamine, ette võtta julgenudki.
Ja sellest oleks olnud, ajas tagasi vaadates, tuline kahju.

Lapse kasvades taastus seksiisu
Aga tagasi minu seksuaalsuse juurde. Rasedana ei pakkunud seks mulle vähimatki huvi. Kellele meeldikski seksida, kui ta on keskelt nagu ümmargune pall, mõtlesin ma. Hiljem sain teada, et on naisi, keda huvitab seks märksa vähem kui mind, aga samas ei lase nad end selles tegevuses paisunud ümbermõõdust põrmugi häirida.
Ka pärast sünnitust ning väikese lapse kõrvalt ei tundnud ma vähimatki soovi mehi jahtida. Klassikalises mõttes olin vist hea ema, vaatamata minu ööliblika-iseloomule. Püsisin ülimalt meeleldi oma poja lähedal ning andsin talle poolteist aastat rinda.
Siis hakkas tema kaela kandma, mina aga jälle rohkem töötama... ja ka mehi vaatama.
Tööalalt olen administraator ühes autolaenutusega tegelevas firmas ning see töö meeldib mulle.
Jah, aeg-ajalt juhtub, et ma olen rajalt maha võtnud mõne meeldiva mehe, kes tuleb kliendina. Hea, eks, et ma arstiks ei õppinud – naine autolaenutusest võib enesele lubada lühikesi seelikuid ja sügavaid dekolteesid. Ja pikki pilke ning kuumi armutunde samuti.
Kihlujatest olen pärast Peetrit hoidunud. Ma lihtsalt ei lase ühelgi suhtel nii kaugele areneda, et see šampanja ja sõrmuseni võiks viia. Samuti olen hoolitsenud selle eest, et ma ei saaks rohkem lapsi. Üks on imeline ja ainukordne. Rohkem... tänan, ei.
Loomulikult on selline suhtumine kaasa toonud üsna suures koguses mõistmatust. Meestel, kes ise tihtipeale naistes vaid kena keha näevad, on justkui võimatu tunnistada, et mõni naine võib suhtuda samamoodi.

Mehi leiab igalt poolt
Viimastel aastatel olen mehi "võtnud" ka näiteks Tinderist. Kerge ja kohustustevaba värk, tundus mulle.
Olen valmis kuhugi sõitma või hotellis kohtuma. Kodu on minu ja poja oma, sinna ma kedagi ei too, kes pole meie mõlema külaline. Neid on, ja nendega ma ei seksi.
Jah, mina olengi selline kummaline naine, nagu ma vahel meeste juttudest kõlab. Et küll peab olema suur isu, et naine on valmis kusagile järele sõitma. Tõepoolest, mina olen – sest ise “jahile” minnes saan lahkuda mulle sobival ajal ega pea mõtlema sellest, kuidas kallis külaline minu pinnalt välja puksitud saaks.
On mehi, kellele selline suhtlemine sobib tõepoolest väga hästi. Ja on neid, kes on justkui solvunud, et naine ei hakkagi ühisest tulevikust rääkima... Kuigi enne on sama mees teinud mulle äpi vahendusel suheldes selgeks, et tema ühelgi juhul püsisuhet ei taha.
Kas ma olen valmis kellegagi tõsise suhte looma. Jah ja ei. Ma pole võimeline füüsiliselt truu olema. Või kui oleksin, poleks ma selle juures õnnelik ning meest, kes tahaks teadlikult luua suhet naisega, keda ta õnnelikuks teha ei kavatse, ma loomulikult ei taha.
Kui aga tuleks mees, kes sobib minu ja mu pojaga, kes tahab olla minuga palju koos, seksida minuga ning samas lubaks mul seksida ka teistega... Usun, et nendel tingimustel ütleksin jah. Aga tõenäosus, et selline mees olemas on, oleks küll vist väiksem, kui tänavanurgal asuvasse Selverisse minnes Saabastega Kassi kohata.
Eks ma siis olen edasi selline... meestemaias naine. Ükskord tuleb ehk rahunemine ka? Aga see, miks ma oma lugu rääkida otsustasin, on see, et nii nagu inimeste mõttemaailmad on erinevad, on erinevad ka nende seksuaalsused. Ja see erinevus pole hea ega halb, see lihtsalt on.

Siiri jutu kirjutas üles
Maria Johanson