Saatus: Juhuslik rulluisutaja osutus nagu saatuse käeks

Ega mu loos midagi erakorralist ehk olegi, meeleülenduseks vast ehk kellelegi, kes enam millelegi ei looda. Ikkagi ei maksa käsi suisa rüppe lasta, mitte lamama jäädagi, kui käpuli kukud...

Oma lapsepõlvest pole mul midagi rääkida, sest seda õigupoolest polnudki. Kasvasime minust vanema õega üles nn mittetäisväärtuslikus peres. Vanemate jumal oli viinapudel, kuni see nad pöördumatult oma hõlma võttis ja nende maise tee lõpetas, kui olime õega vastavalt 13 ja 11 aastat vanad. Sestpeale võtsid meid oma hoolde isa vanemad, tõesti korralikud, aga väga karmid inimesed (eriti vanaisa). Siis olime küll söönd ja riides, aga maast madalamad – pidime tänumeelest täitma käsklusi sekundi pealt ja nurinata, tegema nende uhkes talus tööd täie eest ja kuulma päevast päeva kommentaare, kuidas meist niikuinii midagi ei saa – „selliste” vanemate lapsed ju...
Mina olin vagur, mõeldes ainult ühte: õpin ja saan suureks meheks, küll te veel näete. Mu mässumeelne õde aga ei peljanud nahatäisigi – mida vanemaks sai, seda tõrksamaks läks. Kuueteistkümneselt pages pealinna, ei andnud enesest elumärki enam ka mulle. Kuulu järgi rändas laia ilma, läks hukka, ja ilmselt pole praegu alles enam tedagi, sest mu aastate pikkused otsingud pole andnud mingeid tulemusi.

Suured illusioonid, isemoodi argipäev
Pealinna läksin pärast põhikooli minagi. Käisin paralleelselt kahes ametikoolis, peavarjuks vahelduvad ühiselamud, napil vabal ajal kasutasin iga tööotsa, et hinge taha midagigi tallele panna. Ei mingit eraelu, suhtlusring üsna ahtake, sest nn seltsiüritustel tundsin end nagu kontvõõras. Sellal õnneks enam keegi ei mõnitanud, ei saatnud pika pilguga, olin isegi nagu väga „wanted”. Sest õppisin hästi, lugesin palju – no olin kohe päris kultuurne inimene.
Sedamööda, kuis edasi jõudsin, muutusin tasapisi enesekindlamaks. Ökonomisti kõrghariduse sain alles 28aastasena, ja varsti pärast seda ka päris oma korteri (kuigi vaid kahetoalise hruštšovka). Umbes siis hakkasin mõtlema perekonna loomisest, millest oli mul juba poisikesepõlves selge ettekujutus. Et otsin ausa, hea tüdruku, saame lapsed ja oleme neile parimad vanemad.
Läksin hinda ka spetsialistina. Esimesel tõsisel tööpostil ühes mainekas riigiasutuses sain hästi hakkama, palga üle polnud alust nuriseda. Aga just siis otsis mu üles täiesti võõras inimene, kes osutus kaudselt mu sugulaseks. Nooruslik proua, efekte ja sõnakas, vanuselt nagu mu ema, ja pakkus tööd oma äris. Kaalusin mõnda aega ja otsustasin selle kasuks, kuna palk oli seal mu senisest rohkem kui kaks korda suurem.
Kahjuks osutus see ämbrisse astumiseks. Algul kiitis boss mind taevani, kutsus aina kohvikusse äriasju arutama. Tundsin end ebaõdusalt, kuna ta aina nö isiklikumaks läks. Kuni lõpuks oma uhkesse villasse külla kutsus ja keelitas mitte vastu ööd enam koju minema... See oli üsna piinlik, kuidas keeldusin, aga kahjuks polnud ma suuteline andma seda, mida mult „karjääri kiiremaks edenemiseks” veel oodati.
Sestpeale sain lemmikust peksupoisiks. Tuli välja, et mul pole „midagi hinnatavat peale kasvu ja ilusa näolapi”, et olen käpard, kes võib tema firma kraavi ajada, tagatippu veel ebaaus rahalistes asjades. Kuna see oli liig mis liig, tuli uks väljaspoolt otsustavalt kinni panna.

Uus mäkketõus, ja taas orgu
Kaalusin kaua, enne kui uue töökoha leidsin. Seal läks kõik libedasti, nagu paar aastat hiljem ka ühe koolivennaga oma väikese äri asutamine. Kolmekümneselt viis saatus kokku mu meelest „selle õigega”. Tark tüdruk, tore tüdruk, minust viis aastat noorem, kes siis veel ülikoolis käis. Ainsaks miinuseks see (kuigi esialgu ei osanud ma seda arvata), et oli rikaste vanemate ainus laps.
Pooleaastase tutvuse järel pidasime pulmad, kuigi tema vanemate meelest polnud ma „hea partii”. Mu naisele ei lugenud see midagi, sest armastus oli meil siis tõesti kole suur ja tema minuga nõus, et ma äialt mingeid armuande vastu ei võta (kuigi pakkus). Jõuab temagi aasta pärast diplomini ja siis alles elame.
Aga tuli välja, et olin jätkuvalt liiga lapsik. Õnneaega jätkus umbes aastaks, siis näitas mu naine järkjärgult hoopis teistmoodi nägu. Hakkas rääkima, et ikkagi peaksime kolima tema vanemate juurde, kuna tema tunneb end minu kesisel pinnal nagu lind puuris. Jättis ülikooli katki, sest – milleks?! Et sellesse korterisse ei mingit last, ta lihtsalt laseb isal meile normaalse elamise osta. Kui kategooriliselt keeldusin, hakkas hõõguma vimm. Mina olin muidugi hilisõhtuteni tööl, naine käis meelt lahutamas. Tuli nö lõhnadega, mis mu päris paanikasse ajas. Tõmbas küll pidurit, teatades, et on kolmandat kuud rase. Kartsin jubedalt tulevase lapsukese tervise pärast, manitsesin, aga sel oli mõju üürikeseks – viljad alles tulid. Lühidalt: rasedus katkes, misjärel läks ta üle uimastitele, ja see oli ka meie liidu lõpp. Ämm/äi leidsid, et mina kui „paljasjalgne” olen nende tütre elu rikkunud, kuni asi lõppes muidugi lahutusega.

Siis kaotasin enese käest...
Äri läks kohati üle kivide/kändude, kompanjoniga tekkis liiga suuri erimeelsuseni, kuigi ettevõtmiste lagunemiseni see õnneks ei viinud. Rahapuuduse üle küll kurta ei võinud, aga haav, mille sain naise ja lapse kaotusest, oli raske kinni kasvama. Joomakiusatus minust üle ei käinud, aga kogu naissugu muutus vastumeelseks, nii et terve siis just alanud suure kevade ja suve kulutasin sõna otseses mõttes kõige mõttetumale elupõletamisele. Käisin reisimas, puhkasin kuurortides, viljelesin üheöösuhteid. Lume langedes tuli resignatsioon – oli häbi enesele otsa vaadata mitte vaid peeglis. Pärast Kristuse-ea täitumist langesin teise äärmusse: ostsin uude majja korraliku elamispinna ja tõmbusin nn avalikust elust tagasi, viljelesin lausa mungahoiakut. Ei ma armastusest siis mõelnud kuigi palju, või kui, siis vast põhimõttel, et kui ta määratud on, küll tuleb – polnud ei jõudu ega tahtmist teda ise kuidagi otsida. Siis tekkis tervisehäireid, kuni läksin pärast ravikuure end kosutama Pärnusse, üksiti ka ühte sealset vana sõpra vaatama, kellega kunagi koos jõel kalal käisime. Kõige rohkem aga meeldis üksi ringi käia, peas vahel mõttevirveid nö seiklustest, millest seal maas mälestusi paaril eelmisel suvel.

Kuni tuli mu juurde saadik minevikust...
Ühel päeval pingil mõtiskledes jälgisin noort ema, kes põngerjat kärus sõidutas – selleealised lapsed tegid ju alati meele isemoodi hellaks. Korraga kihutas sest kärust rulluiskudel mööda mehepikkune nolk, põrutas uhke kaarega mütsti vastu käruratast ega vaadanud tagasigi. Tita hakkas nutma, vaene ema katsus sissepoole kõverat ratast õigeks ajada, mispeale loomulikult ligi astusin. Niipalju asja sest ikka saime, et käru oli võimalik veeretada, ja nooruke häbelik ema ainult naeratas tänulikult, kui pakkusin end saatjaks – et nad ikka õnnelikult koju jõuaksid.
Olid mõlemad hästi armsad. Ega me teab mis rääkindki, mul oli imeliselt hea tunne lihtsalt nende kõrval kõndida. Jätsime hüvasti ja oligi kõik. Paaril järgmisel päeval viisid jalad mu jälle sinna parki, aga kohtasin neid alles mitu päeva hiljem. Siis ukerdas poiss end nii meetrit 10 enne minu kohale jõudmist kärust välja ja tatsas joonelt minu poole,sirutas mõlemad käed ja kordas särasilmi: „Atu, Atu..” Tõstsin ta pingile, ja kohale jõudnud ema selgitas, et põnni nimi on Ahto, et tema on õpetanud teda end tutvustama, aga ta ei saa sellega seni päris hakkama.
Siis kõndisime koos veel lapse magamaminekuni välja. Tutvusime vaid teineteise nimesid vahetades, ilma et kumbki kummale oleks mingeid isiklikke küsimusi esitanud. Aga see ei jäänud viimaseks korraks – ilma kokku leppimata sattusime (!) samadele radadele veel ja veel. Nende käigus sain kuulda, et nad polegi päris ema ja laps, vaid Ahto ema oli ta sõbranna – sugulasteta, lastekodus kasvanud. Sai kahjuks kolm kuud pärast Ahto sündi autoavariis surma ja on sestsaati tema vanemate hooldusel. Lapsukese isast paraku pole andmeid – oli lihtsalt üks juhuslik puhkaja, kellest sõbrannal polnud õigupoolest midagi rääkida. (Kus alles lontrus mees! – mõtlesin endamisi, ja seda seda sügavamalt nad mõlemad mulle hinge jäid.)
¤ ¤ ¤
Läbi järgneva talve ei kontakteerunud me üldse, aga justkui iseenesest olin seal pargis kohal järgmiselgi suvel. Nagu nemadki. Nüüd oli Ahto juba suur ja lihtsalt võrratu jutumees. Siis käisime korduvalt koos ka rannas, ja seal tabas mind üks tähelepanek nagu pikselöök – Ahtol oli seljal üpris isemoodi kujuga sünnimärk, mille taolisega olin tuttav vaid iseenese selja peegelpildis!
Kõik sellest hargnevad asjaajamised olid üksjagu keerulised ja vaevanõudvad, aga üksnes tiivustavad. Mäletasin umbkaudselt, et ta ema oli üks uje medõde... Omameelest käitusin oma patukäikudel alati küllalt korrektselt, aga ju siis vanajumal ise õnnistas... Kokkuvõttes anti mulle seega rohkem kui väärisin.
Nüüd on mul lõpuks igatsetud perekond – tõesti kõik liiga hea, et olla tõsi. Sellepärast polegi öelda enamat, et kui ma nüüd ja igavesti seda kõike vastavalt hinnata ja hoida ei peaks oskama, pole ma tõesti mitte tuhkagi väärt!

Ardo jutu pani kirja
Imbi Käbi