Saatus: Juured sügaval Eestimaa mullas

06.11.2022 23:00
Margit Peterson Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Kui parima sõbratari silmad kõnelevad mure keeles, võib abiks olla ükskõik kui pisike nõuanne – kui see vaid annab teisele impulsi otsustava pöörde tegemiseks.

„Ma ei tea enam mida teha, ma tahan siit ära,“ lonksas kooliõde kohvi, silmad kurbust täis.
Mis nüüd küll juhtunud on, mõtlesin mina endamisi, teades kui patriotistlik Vilja on. Kunagi ta isegi uhkeldas oma eesnimega, et tal on energeetiliselt ülihea nimi – maa sool, nagu ta ise väitis.
Lisaks kirus Vilja karmilt eestlasi, kes kodumaa tolmu jalgelt pühkinud olid. Ka ei mõistnud ta perekondi, kus perepea Soome teenima suundus. ­Lisaks ta lausa vihkas Soome turiste, pidades neid matslikeks ja kasvatamatuteks joobariteks, kes meie kaunist kodumaad ainult lagastavad. Aga nüüd...
„Oehh, mida aasta edasi, seda vähem talun ma meie niisket ja külma kliimat. Oleks vaid võimalik, poeksin karu kombel talveunne ja ärkaks alles kevadel, siis kui enam seda kargust ei ole, kui maailm ärkab. Ma ei kujuta ettegi, mis talvel saama hakkab. Raha ei jagu, et puu­pliit või kaminahi elamisse ehitada ning elektrit ma varsti enam maksta ei jaksa.“
Ahaa, selles on siis asi, mõtisklesin.

Lahendust nagu polegi
„Jah, kunagi olin ka teist meelt, aga meie niiske kliima nagu soosiks reumasse haigestumist, ma lihtsalt ei suuda enam, kõik liigesed valutavad ja ette tuleb päevi, mil mu näpud on niivõrd paistes, et ma ei suuda isegi ühtegi tähte kirjutada.“
„Jah, mäletan, kuidas sa ei sallinud turiste ja niinimetatud jooksikuid... Kuidas sa ikka ja jälle tulid ja kirusid, kui keegi läks. Mina olen seda meelt, et kui ikka maailma väravad on valla ja mujal parem elu on, tuleb minna. Keelata ja kiruda ei tohiks. Seda, kas sa hiljem oma juurte juurde naased, näitab aeg. Me kõik oleme erinevad, mõni kodustub võõrsil kiiresti, teine üldse mitte ning sundolukorrad tihti sunnivad minema, eriti nooreperede isasid, sest Eesti elu on  üks kallimaid, aga pere vajab ju toitmist. Ega neilgi seal kerge ole, Soomes resideeruvaid perepäid sõimatakse kalevipoegadeks ning ega nende elugi seal meelakkumine pole, oled nagu ori ja kohalikul jagub jultumust sinuga käituda nii nagu tahab. Samas jah, ega eestlane ise ka just kukupai alati ei ole, lähiajaloost mäletame mitmeid pangaröövidega seonduvaid olukordi. Kohati olid nõukapiirangutest pääsenud eestlased nagu puuriloomad, kes esmakordselt loodusesse pääsevad ning ei oska selle vabadusega midagi peale hakata.“
„Jah, eks ta ole. Ma pole mõelnudki päriselt lahkumise peale. Oleks mul seda va mammonat rohkem, läheks oktoobris soojale maale ja naaseks märtsis. Ülejäänud aja elaks ikka oma armsal kodumaal. Aga milline töökoht seda ikka soosib ja niinimetatud jooksikuid tagasi võtab. Oma firma tegemiseks pole mul raha, motivatsiooni ega midagi. Olen ilmselt liiga fantaasiavaba inimene, et midagi originaalset välja mõelda, tavaline hall hiireke tänavalt, lagunenud maja rusude vahelt. Mingit kaugtööd oleks vaja, mida saaks teha ka teisest riigist. Ma ei arvagi, et ma näiteks Ameerika mandrile peaks pagema, pigem ikka Euroopasse, Vahemere manu ning teeks oma tööd arvutis, kuid see tundub rohkem noorte maailm olevat, mina, viiekümne viie aastane naine ilmselt ei õpi enam ära nii peeneid töid, need on minu jaoks nagu raketiteadused.“

Unistused ilma tegudeta
Jah, tuleb tõdeda, et ka mina olen korduvalt minemise peale mõelnud ja sama mustri järgi nagu Vilja. Jäädavalt minna ma siiski ei sooviks... või mine tea. Ega ma pole väga pikalt välismaal viibinud, et tunnetada, kas ja kui suur on mu koduigatsus. Eks see selgub ajapikku ja oleneb ilmselt suuresti ka keskkonnast, kus sa viibid. Aga külma ei talu ka mina, kuigi reumat ma ei põe, aga iga aastaga enam ei talu ma talve, sellel aastaajal istuks ma kodus ja kirjutaks, kuigi ma ei suuda ka seda teha, sest ma vajan liikumist. Just liikumine annab mulle energiat, mida me kõik eluks väga vajame.
„Tahaks kusagile Hispaania kanti vist, seal on nii head veinid ja soe,“ unistas Vilja häälega.
Kummaline, et vein tõmbab kusagile. Mind küll mitte ja ega ma, ausalt öeldes, ei saa aru veinijoojate fenomenist, sest ma jälestan veine ja üldse alkoholi, kuigi olen seda ise ka elus hävitanud, aga enam aastaid mitte. Pole ma ka iial öelnud, et mõni alkoholi sisaldav jook oleks hea, sest need ei maitse mulle, eranditult mitte ükski. Sestap ei mõista ma inimesi, kes isegi sotsiaalmeedias kiitlevad, kuidas nad igaõhtuselt veini manustavad. See ei ole hea, see on paha – alkoholism, mis vajab ravi.
„Väike vein igal õhtul, hmmm... ma ei jõua ära unistada,“ paneb Vilja lausa silmad kinni.
„Nojah, aga mida sa siis ­ootad, vii oma unistused ellu,“ muutn selle tobeda veiniülistamise peale pisut isegi järsuks.
„Ma ei suuda raha koguda. Õigupoolest polegi enam võimalik, elu ju kogu aeg kallineb.“ Vilja silmad tõesti kõnelesid mure keeles.

Alustuseks 10 eurot
„Suudad ikka, iga inimene suudab, kui ta seda tõsiselt soovib. Algatuseks pane kasvõi 10 ­eurot kõrvale, või too minu kätte sukasäärde, kui sa tunned, et ise koguda ei suuda. See on ju ikka nii, et kui seemne paned mulda, hakkab ta ühelt maalt  idanema, muidugi siis, kui teda ikka kastad ka. Kui algus saab sisse õnnistatud, on ülejäänud teekond ainult boonuseks. Usu, ma tean, mida räägin.“ Endalegi üllatuseks pakkusin kooliõele sellist varianti.
Möödus paar kuud ning selle aja sees oli kooliõde suutnud lausa iganädalaselt raha kõrvale panna. Arvestas välja nädala söögiraha ning ülejäägi tiksutas kasasse. Tema menüü oli muutunud kordi tervislikumaks ning nipet-näpet ta endale enam ei soetanud. Lisaks paiskas ta mittevajalikud esemed internetis müüki ning ka sealt tiksus ta kassasse korralik mammona.
„Hei! Sinna, kus on, tuleb juurde!“ Olin lausa üllanud kui rõõmsal häälel ükskord Vilja mind läbi telefoni vana tuntud fraasiga tervitas.

Unistus täitus oodatust kiiremini
„Olen üks suur kõrv!“ vastasin talle ka kulunud fraasidega.
„Jess! Ma olen maailma õnnelikum inimene, ma võitsin bingoga kopsaka summa ja –  aidaa, sa karge põhjamaa!“
Oli isegi pisut hämmingus, kuid samas tundsin siirast rõõmu, et olin suutnud külluse kogumise mõtte, ja mitte üksnes mõtte, kooliõele pähe panna ja nüüd oligi ta oma unistust täide viimas. Ma tõesti tunnen siirast rõõmu, sest kui sa oskad ja tahad rõõmu tunda, tunned seda ka lähedaste õnnestumistest, mitte üksnes enda omist.
Nüüd ma olen pisut isegi kurb, sest kooliõde on  oma plaani juba teostamas, aga minu plaan on alles lapsekingades. No olgu, juba ehk mürsikukingades, aga ikkagi ...
Jah, ka mina lähen ükskord, lähen soojale maale, et tagasi tulla, sest ka mina tunnen, et mu juured on sügavas Eestimaa mullas.



Vaadatud 1068 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Sikk

Viljas sa loo lõpuks tüüpiline eestlane.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi