Saatus: Juured ühel, latv ­teisel pool ookeani

11.07.2021 22:00
Reet Kudu Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

Mira kõndis varitseva tiigri sammul läbi üüritud tubade, otsides saaki – ehk annaks veel midagi koristada, paigale seada, ümber asetada või vähemalt mõni tolmukübe ära pühkida.  Ei, ta vajas pausi...

Naine otsustas endale  kohvi keeta, et järele mõelda...  Vedelik alustas teekonda uhiuues ja moodsas kohvimasinas kõrvulukustava mürina saatel, et lõpuks maanduda peibutavalt lõhnava nirena tassi.  Mira neelas tõtakalt ergutavat jooki ja oli valmis uuesti edasi tegutsema, aga ta pidi pettunult tõdema, et laupäevases korteris polnud enam midagi teha. Polnud ühtegi konkreetset eset, mida kätte võtta ja uuele kohale panna. Ometi oleks ta just nüüd olnud  valmis alustama kevadist suurpuhastust, sest vaid koristades tundis ta end tõeliselt vajalikuna. Paraku oli südatalv.
„Miks ma ei suuda isegi nädalavahetusel lõdvestuda?“  nukrutses Mira uut tassitäit kätte võttes ja juustu näksides.  „Ehk seepärast, et sel ajal, kui teised lapsed arendasid end spordis või musitseerimises, saavutades selles täiuslikkuse, arendasin mina endas reorganisatsiooni ja restaureerimise võimet, mida võib juba ka argiselt koristamiseks ja puhastamiseks nimetada. Teised said tormilise aplausi, kui nad kontserdisaalis klaveri  kummardasid, olümpiamedalini jõudsid, teaduslikke avastusi tegid... Aga mina olen oma elu parimad aplausid saanud alati  laitmatult läikiva põranda või  operatsioonilaua puhtuses hiilgava köögivalamu või ka vanni eest, millest „valgem pole isegi mitte valge värv ise“, nagu mu külalised alati imetlevad...“
Jah, kui kõik peaks Ameerikas elus viltu vedama,  jääks Mirale alati võimalus Šveitsis Koristuse ja Puhastuse Instituudi avamiseks –   maailma ainsa ja esimese, kus jagataks sel alal ka professoritiitleid. Mira muigas tahtmatult, aga kohvist ergutatuna tundis ta end oma läikivas üürikorteris sellegipoolest laiskvorstina, kes tolmuimejaga töötamise asemel köögis mõnuleb.  Ta lapsepõlvekodus oleks alati leidunud midagi pesta või triikida,  sest kuuelapselises peres oli  muid märksa tungivamaid toimetusi kui pidev koristamine. Lapsed kisendasid, vann ja valamu võisid oodata... Mida võis küll tunda väsinud ema, kes oli Mira  keset seda kodust kaost sünnitanud?
Võib-olla oli ta mõelnud. „Andesta!“ Võib-olla hoopis vastupidi: „Mis neist tolmurullidest, kui mu jalge ümber müravad ja naeravad mu oma rõõmurullid?“

Kellele sünnivad lapsed?
Mira oli kolm nädalat tagasi suitsetamisest loobunud, sest lootis nii oma tubade  puhtust veelgi suurendada. Haisvad sigaretid ja tuhatoosid käisid talle ammu närvidele, aga koos sigarettidega oli ta kaotanud justkui mõtteteravuse ja otsustavuse Ta ei suutnud enam  lõpetada seda, mis oli tegelikult ammu lõppenud – näiteks koristamisorgiat. Ta oli ka täna muudkui jätkanud:  nühkides täiesti puhast põrandat, sest oli lükanud edasi hetke, kui pidi minema laua juurde, kus seisis arvuti, mille tühi valge ekraan ootas tumedaid tähti ja emaili alustamist. Vastus tuli täna lõpuks ometi  ära saata...
Jah, loomulikult oli tal üksi kergem täiuslikkust säilitada kui ta emal oma kuue lapsega. Miks polnud Miral lapsi? Ta oli ometi juba 32-aastane ja tal oli kindel sõber. Sellele küsimusele teadsid vastuseid kõik ümberringi – sõbrad, psühholoogid, sotsioloogid, isegi poliitikud... Ainult noor  naine ise ei teadnud. Ta oleks ju meeleldi lapsi tahtnud. Mitte ehk kuus nagu  emal, aga vähemalt kaks-kolm kindlasti. Aga ta ei suutnud sõbrale saata emaili: „Jah, kolime kokku!“ Miks?
Eks seepärast, et vaid tühi email oleks väljendanud ta tegelikku suhtumist, sest ta polnud suuteline ei õnnelikuks jaatuseks või julmaks eituseks... Valge ja must? Ohver ja ohverdaja? Hele ekraan näitas üles täielikku alistumist, ka sellel polnud tolmukübetki, aga Mira oleks tahtnud alistatu eest põgeneda – kaduda hästi kaugele oma eeskujulikust üürikodust, mida imetles iga sisseastuja.
 Kes otsustas, kelle juurde saabusid järeltulijad, kelle juurde mitte? Kas universumis hõljuvad beebihinged ise, nagu väitsid mõned sensitiivid? Või oli otsustajaks hoopis Jumal, kes oli lubanud inimestele endasse uskuda? „Jumal on meis endis ja meie oleme Jumalad,“ kinnitas ema ikka. Mira oleks tahtnud täna Jumalaga mingit uut suhet leida, nagu sooviks ta end õnnetu armastusega lepitada: „Ma annan Sulle andeks, armas Jumal, et Sa oled lasknud mind nii kaua oodata ja pole ennast mulle ilmutanud...“
Mõeldes sündimata lapsele tundis naine taas kõris pitsitust, nagu oleks liiga suur ja kõva leivatükk sinna kinni jäänud. Kunagi pidi ta sotsiaaltöötajana sageli kirjutama aruandeid lastest, kes tänu hingelisele ja kehalisele ülekoormusele  olid sedavõrd blokeeritud, et ei suutnud enam  õppida. Nüüd Ameerikas teab ta ise, mida see tähendab - blokeeritud olla ja mitte suuta  kõige lihtsamat emaili ära saata. Ta  võiks ju  lühidalt kirjutada: „Ma vajan mõtlemisaega!“ Nojah, optimistlikult uljas ameeriklane vastaks kohe: „Mida siin mõelda?“  

Inimesed võtavad jõu
Jah, mida? Mida Mira õigupoolest vajas? Kas tõesti üksnes üüritubade steriilset puhtust, mille elukaaslase pidev kohalolek oleks hävitanud, beebist rääkimata...  Naine oli tõepoolest rahul ja uhke, et ta korter sarnaneks neile ilupiltidele, mida avaldasid maailmakuulsad Ameerika naisteajakirjad ja mida imetlesid kõik ta külalised. Neisse ajakirjadesse poleks kunagi pääsenud fotod ta ema kodust, kus kuus last hullasid sama muretult nagu oli käest ära kogu maja. Mis sellest, et toad olid täis rohkem naeru kui nuttu, rohkem lõbu kui häda! Aga Mira lapsepõlves polnud olnud midagi täiuslikku ja nüüd  püüdles naine  just nimelt ideaali poole, et oma Ameerika elu vääriline olla, mitte milleski läbi põruda.
 Śveitslanna päevad olid täis inimestega kohtumisi. Mõnedest said ta sõbrad, teistest ükskõiksed tervitajada, aga nad kõik võtsid temalt liiga palju jõudu. Miral oli äkki tunne, et ta vajab  eelkõige pausi inimestega suhtlemises, mitte koristamises! Ta oleks tahtnud minna mingisse ulmesanatooriumisse, kus teda oleks ravitud saja-aastase unega nagu muinasjutulist Okasroosikesest.
Kas teda oli tõesti sedavõrd kurnanud  Ameerika?  Või oli ta juba teismelisena liiga kurnatud oma kaootilisest perekonnast, et ta nüüd nii väga isiklikku ja eraldi korterit vajas? Jah, Mira soovis  ilma konfliktideta üürikodus edasi elada, aga korterit jagav elukaaslane tähendanuks  kindlapeale konfliktivõimalust.
„Ma  vajan rahu, rahu, rahu, et keskenduda tõelisele Ameerikale ja edasiõppimisele. Selleks olen ma ju siia tulnud!? Mitte mingi sõbraga kokkukolimiseks ega beebiks!“ kinnitas Mira oma kohvitassile ärritunult ja haledalt. Soe tass püsis ta peos alistunult kuulekana.

Ideaalse võõrustaja ­vastuolud
Mira suutis tõepoolest olla ideaalne perenaine, kui sõber külla tuli. Ta teadis, mida pakkuda, kuidas ja kuipalju... Ta oli võõrustamises sama perfektne nagu korteri koristamiseski, sest ta ei tahtnud milleski olla vanduda vajades pidevat imetlust! Aga kes suudaks teist inimolendit imetleda kogu ööpäeva ja nii nädalate kaupa?  Ameeriklane oli ammu harjunud Mira täiusliku üürikoduga, mida ta pidas  sama iseenesestmõistetavaks nagu naise hõrgutavaid õhtusööke.  Oli võimatu pihtida oma kahtlusi ja hingepiinu mehele, kes  vastas alati nii muretult: „Kuule, mida on sinul kaevata? Sa oled igati privilegeeritud śveitslanna: sul pole lapsi, kelle pärast muretseda! Sul on raha, sul on võimalus Ameerikas  edasi õppida. Sa oled ilus ja tark! Ja lõppude lõpuks olen sul mina, väärt sõber, kelle üle iga teine naine uhke oleks...“
Mira ei saanud ennast praegu karma ja uuestisünniga rahustada, ei meditatsiooni ega filosoofiliste tsitaatidega. Miski ei suutnud muuta fakti, et ta elab  võõra maa üürikorteris, mitte omas kodus.  Jah, ta ei tahtnud ühele ameeriklasele beebit kinkida, see oli ainus tõsiasi, mis luges...
 Võib-olla hirmutas naist see, et ta ema oli isegi perfektsel kodumaal kinkinud oma lastele vaid suure kaose ja palju kannatusi. Suurim kannataja nende peres oli alati olnud Mira, kes igatses juba lapsena  kaoses korra järele. Aga Ameerikas oli asi  veel hullem, sest lisaks räpasusele  ei suutnud ta taluda ka võõrast valu, mis siin oli nähtaval märksa rohkem kui Śveitsis. Naine ei uskunud, et see on nende inimeste vaba valik jääda prügikastide ja lagunenud majade juurde. Ja ta ei saanud aru, kuidas ta sõber seda kõike ei märka.   Vastuolu, mis teda heasüdamliku mehe juures marru ajas.
Samas pidi Mira endale tunnistama, et ta oli ka ise vastuolude pundar ja just need vastuolud panid ta  edasi liikuma ja Ameerikasse rändama... Ta oli nagu puu, kelle juured oli Śveitsis, aga latv  ookeani taga, kus iga tuuleiil ta pead sasis ja ähvardas juurtest lahti rebida. Kas ta pidi tõesti jääma ootama mõnda kohalikku orkaani, kellel oli nagu pilkeks peaaegu alati naisenimi? Mõni niisugune orkaanikekats oleks kindlasti võimeline ta ameeriklase küljest lahti rebima, olgu miniseeliku või tuulepööristega.
Kohv sai otsa ja Mira tundis üha suuremat  igatsust  Šveitsi ja oma kasside järele, kes samuti hädas ja hüljatud, kuigi toidetud ja pestud õeperes.  Naine silmitses akna taga kasvavat puud, mille latv oli tugevate tuulte tõugata, ja  ei suutnud ikka veel ameeriklasele vastust kirjutada, sest ta igatses tagasi sinna, kus ta polnud kunagi olnud liiga perfektne šveitslanna, sest ta oli  naabrite mälus hoopis tõrksa plikana, kes kasvanud üles liiga lasterohkes ja pidevalt näljases peres,  nagu neid põliste šveitslaste seaski küllalt oli.

Mira loo pani kirja
Reet Kudu



Vaadatud 780 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi