Saatus: Kadestamisväärne kaunitar – lahutatu ja lesk

19.03.2017 14:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Arvatavalt sain vara täiskasvanuks peamiselt sellepärast, et mu lapsepõlv oli küll kõike muud kui õnnelik. Õdesid/vendi mul pole, ema sai õnnetult surma, kui olin 11aastane. Isa püüdis küll, aga kasvatustöö polnud tema tugev külg.

Põhikooliga sain maha veel erilise vaevata, keskkool läks üle kivide ja kändude. Õppimine mind ei huvitanud, juturaamatutest olen ainult algklassides midagi lugenud – minu meelest oli see äärmiselt tuim ja mõttetu tegevus. Aga siis tuli internet, mille edusammudega koos arenes mu mõttemaaailm, sellepärast see mind ka üha enam köitis. Mäletan, et kuskil 13selt, ennast peeglist põhjalikult uurides, sain aru, et olen tõesti ilus, ja vähehaaval hakkasin aru saama, et ilu on inventar, mida saab panna padaje. Vähemalt seda tavatses mu tublist lihttöölisest isagi alati alla kriipsutada.
Kui 90ndate alguses hädaga pooleks keskkooliga maha sain ja piirid lahti läksid, olin täis tarmu tegema suuri tegusid. Tahtsin kõigile klassiõdedele, kes mind just mu välimuse pärast kadestasid, näidata, milleks võimeline olen. Üks kindel sõbranna ja mõttekaaslane mul oli, temaga koos otsustasimegi minna laia ilma õnne otsima.

Oli see kõik alles maailma­avastamine
Sellel tüdrukul oli üks täismees, 27aastane, kellega ta juba kooliajal käis. Selline teadja, kel väljamaal algusest peale käsi sees. Koos oma sõbraga aitas meile vajalikud dokumendid teha ja nõnda põrutasime neljakesi Itaaliasse. Tööle hakkasime ühes küllalt tasemel baaris, sõbranna baaridaamina, aga mind sokutati kohe tantsutruppi, mida oli ka oodata, sest kõikvõimalikud karaktertantsud olid need, millega koolis olin ikka kõigist üle.
Ega mul sellest olnud ju aimugi, mis asi see go-go on. Alguses oli kõhe, aga see tuli mul hästi välja, ja nii me sinna paigale jäimegi. Üürikorter, milles koos mingite rumeenlastega elasime, pold suurem asi, aga elada andis. Igatahes ajas see mu täielikult pöördesse, kuivõrd palju raha teenisime, ilma erilist vaeva nägemata. Aga kui te nüüd arvate, et see prostitutsioon oli, siis üldsegi mitte. Õigupoolest elasime mingite itaallastest turvameeste valve all, omatahtsi saime vähe liikuda, poetrettegi tegime saatjate valve all. Ostsime siis kokku enneolematut elektroonikat ja hilpe ja saatsime aina postiga koju. Isa ei osanud ära rõõmustada. Aga siis sattusid need meie poisid mingil moel politsei orbiiti ja saatsid meid sõbrannaga kähku Hispaaniasse.
Seal jätkus kõik samas vaimus, aga tasapisi läks ohtlikumaks. Tekkis igasugu austajaid ja käskijaid, nii et tuli kokku puutuda ka elu pahupoolega. Õnneks saime protežeeks varsti ühe sakslasest vanamehe, kes meid Hamburgi viis. Reeperbahnil käis äri küll viisakalt, aga sisuliselt juba teistmoodi, nii et hakkasin üha rohkem kartma. Ei meeldinud ka see, et meid peeti ikka vene tüdrukuteks lagunenud N. Liidust. Ja kuna olin juba küllalt mammonat kogunud, tahtsin koju. Läbi väikese kõrvalepõike Kreekasse tulime talve hakuks tagasi. Igatahes oli uhke tunne, kui sõbrannaga linnas uitasime, vaevalt põlvini hõberebasekasukates ja pikkades saabastes.

Elu kodumaal polnud meelakkumine
Isaga läbisaamine muutus järjest halvemaks. Muidugi olin mina muutunud iseteadvamaks, tema põduramaks ja seda norivamaks. Kuni ladus mulle äkki ette, et tal on paha kuulata kumu: kaunitarist tütar läks väljamaale teate isegi kelleks. Lubas mulle ise korraliku mehe otsida, aga selles jõudsin temast ette. Lihtsalt jäi too mulle ühes baaris silma, saime tuttavaks ja kokku jäimegi. Töötas kullaäris, oli esinduslik džentelmen, vaikse loomuga ja heatahtlik. Poole aasta pärast läksime paari ja mina tema uhkesse korterisse elama.
Olin täitsa rahul, aga kahjuks üürikeseks. Algul külvas raha ja kullaga üle, aga siis hakkas mingit intelligenti mängima. Kirjutas ette, kuidas pean riides käima, kuskile ei lasknud omapäi minna. Noris, et minuga pole millestki rääkida ega viitsi ma kodus midagi teha, et lihtsalt olesklen...
Selle kõik oleksin välja kannatanud, aga siis ilmnes, et tema lahutatud naine Soomes suri ja nende 6aastase tütre võtab tema nüüd meie (!) kasvatada. Sellega polnud ma loomulikult nõus, sest lastest ei teadnud mina midagi. Pealegi võõras laps, jube ninatark, üldse sõna ei kuulanud. Algasid tõelised kodusõjad, mis lõppesid muidugi lahutusega. See tõi mulle õnneks siiski sisse üsna arvestatava kapitali.

Siis tegin asjaliku valiku
Isa suri. Müüsin meie korteri maha, ostsin enesele nõelasilmast tulnu ja otsustasin otsida vanema, kindlustatud mehe, kes armastaks. Kandidaatidest polnud iialgi puudust, aga ma ei kiirustanud. Tegin isegi läbi müüjakursused, sain tööd esinduslikus riideäris ja võisin enesele lubada luksuslikku seltsielu.
Möödus aastat viis, kui sain laevas tuttavaks lustliku, huumorimeelse ja ümarakõhulise, 56aaastase härrasmehega. Too osutus päris intelligendiks, eluaeg teadust teinud bioloogiks. Nüüd oli lesk, lasteta, elas üksi oma Nõmme hästikorrastatud majas. Algul ma temale küll otse panust ei teinud, aga kui lävima jäimegi, veendusin selles, et ta mind tõesti armastab. Mulle esmakordselt oma maja tutvustades kinnitas, et siia toob ta minu oma heaks haldjaks, annab mulle kõik, mida iganes soovin, ja kui temaga peaks juhtuma, jääb see kõik mulle. Harjusin temaga sedavõrd ära, et vähem kui aasta pärast heameelega tema seaduslikuks naiseks sain. Oma korteri üürisin välja ja kolisin tema juurde, seekord veendunud, et tema elupäevade lõpuni, ja ei mingeid lapsi. Pealegi oli majapidamine tõesti jõukas. Nagu muuseum, vanade maalide ja uhke sisustusega, mida seni oli korras pidanud majapidajanna. Minu sooviga, et las käib nüüd kord nädalas, mis siin ikka nii väga koristada on, oli mees nõus. Lubas õhinal kõik ise teha, kui ütlesin ausalt välja sellegi, et söögitegemises olen võhik, harjunud väljas sööma.
Tööl käisin edasi, kuigi tema arvas, et pole vaja, aga no olgu, kui see mulle lusti pakub. Pakkus muidugi, sest see sai varsti selgeks, et kahekesi ei oska me teineteisega suuremat midagi peale hakata. Ausalt öeldes see mulle lausa meeldis, et ta tihti ära oli – Rootsis ja Norras oma kongressidel või loenguid lugemas. Ainult et sellest hakkas sugenema ka ajendeid omavaheliseks ebaklapiks.

Totra juhuse pärast jällegi ämbrisse
Mida aeg edasi, seda tõredamaks ta muutus. Imestas, kuidas mul nii palju raha kulub, tegi märkusi, et olen majapidajanna suhtes kasvatamatu, torises, et võiksin kodus midagigi oma kätega teha, jne. Kuni kord vihase etteheiteni välja: mis otstarve mul üldse meie elus on, mille eest ta maksab?! Muidugi vastasin niisama ausalt, et selle nooruse ja ilu eest, mida ta minu isiku näol imetleda, puudutada, millega uhkeldada saab. Sest tõsi ju, arvestades ta vanuse ja välimusega võrdluses minu omaga?!
Pealegi ajas mind närvi see, et seks oli meil algusest peale nadi, kuni ta päriselt „välja suri”. See tõigi katastroofi. Kord tuli ta oma reisilt enneaegu tagasi ja tabas mu ühe vana sõbraga otse voodist. Käskis jalamaid kaduda oma majast, mida koos tolle partneriga ka tegin. Järgmisel päeval helistati tööle, et mu mees on infarktiga reanimatsioonis. Kui teda vaatama lubati, leidsin voodiveerel istumas omavanuse naise, keda ta tutvustas oma Saksmaal elava tütrena, kellest polnud kunagi rääkinud, aga kes ta tegelikult oligi.
Muidugi lahkusin kohe, olles enne nelja silma all rääkinud arstiga. Prognoos oli selline, et kui mees ka püsti saab, vajab igal juhul hooldajat. Muidugi ehmatas see mu ära, sest ühte teadsin kindlasti – põetajat minust päris kindlasti ei saa. Katsusin end rahule sundida, mõtiskleda, kuis edasi. Loomulikult juurdlesin selle kallal, kuidas käituda, et enese mainet tema ja ta tütre silmis säilitada. Võisin nõuidmisi esitada – ikkagi ju seaduslik abikaasa.
Seadsin end sisse oma parajasti tühjas korteris, kui too tütar minuga paari päeva möödudes sidet võttis ja kutsus kohtama.
Kohvikulauas teatas kohe lakooniliselt: ta isa on siitilmast lahkunud. Muidugi oli see korralik vapustus, aga möönan – teataval määral ka kergendus, mis mu paljust tülikast vabastas ja väärikat tasu tõotas. Tütar, kes juba aastaid Saksamaal samuti teadusliku tööga tegeles, osutus mõistvaks inimeseks. Natuke kentsakaks jäi küll tema arutlus: loomulikult võin nende (?) majas esialgu elada, kui tahan, aga kõigepealt teeme koos visiidi notari juurde.
Ebameeldiv käik muidugi, aga see tuli teha. Seal sai tõeliseks šokiks lahkunu viimane tahe: kogu oma maise vara pärandas ta tütrele! Olin keeletu ehmatusest, nördimusest ja vihast, nii et vaevalt kuulsin ta heietust sellest, et teatagu ma, millal tahan enesele kuuluvatele isiklikele asjadele järele tulla, jne, jne...

¤ ¤ ¤

Sellest on nüüd möödas viis aastat. Algul mõtlesin küll, et võtan päranduse asjus ette kohtutee, ent loobusin, sest polnud mul selleks ju muud alust kui suuline lubadus. Aga roppuu viha tegi küll, ka mu enese lollus: oleks pidanud kohe paari minnes nõudma testamendi tegemist – suure armastuse tuhinas oleks ta seda siis kindlasti teinud...
Aga näljas ja paljas ma ju kaugeltki pole, ja nagu praktika oletada lubab – 40selt elu alles al­gab! Kahe auväärse tiitliga – lahutatu ja lesk. Tunnistan: kaunitar pole kerge olla, aga sellel on oma võlud. Ja kuigi ma lausa üüratu-rikkaks pole seni saanud, siis kogemuse osas üsnagi tublisti. Igatahes paitab jätkuvalt hinge jälgimine, kuidas ilu kadestatakse. Ja võite kindlad olla, et edaspidi oskan seda suurema kasumiga investeerida! Mul on aega veel, mul on aega veel...

Leelo jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 3226 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Oh

Lugesin algust ja kuidagi "vale jutuna" tundub ! Nimelt alguses mainib 1.põhikooli 2.internet, 3.keskkool- 90alguses. Minule tekkis küsimus :kui vana looautor on , edasi ei viitsinud lugeda sest jäi painama kui tõene see jutt on ja kuna reaalselt internet kodudeni jõudis. Enda kogemus(esimene arvuti endale 96a.) tehnikumis oli arvutiõpe 93 a."juku"arvuti(netti ei olnud), 95a. või 96 a. Windows ja koolis netti ei olnud.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi