Saatus: Kah mul mehed – võta üks ja viska teist

05.08.2018 23:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
2
Foto:

Kuni oma 25nda ­sünnipäevani ei ­mõelnud ma üldse ­meheleminemisest.

Sellest ei saanud üldse aru, kui mõni sõbranna oli justkui hirmul mehele saamise pärast – tea mis kunst see peaks olema, kui aga ise tahad!
Terve õpingute aja oli mul austajaid nö jalaga segada. Ka hästi toredaid, aga mul oli kindel plaan – otsin hoolega, kuni ükskord tõesti leian selle kõige-kõigema, ja ka ise valmis olen. Sest olin ju aja jooksul küllalt näinud, kuidas suure armastusega paari tormatakse ja juba varsti uks tagakätt kinni lüüakse. Kaalusin lausa kaupmehe asjalikkusega – paras aeg on kolmekümnesena, ka lastesaamiseks (minul, sportlikul ja väga hea tervisega nai­sel). Kuni mu armas ema oma lapselaste-käiamisega juba lausa närvidele käima hakkas.

Ja siis veel see ­rätsepmeister...
Toona elasin ema ja tema vanematega koos. Patt öelda, aga viimased olid mulle omasemad kui ema. Eriti vanaema, kellega olin suur sõber lapsest peale, sest olimegi rohkem ühtemoodi kui emaga. Temaga sai kõigest rääkida, rahulikult ja asjalikult, meil oli elust ühtemoodi arusaamine, huumorimeel jne. Kuna nemad olid vanaisaga paari läinud just 31aastastena, keelitas ta ema ühtelugu, et mis sa tüdrukust sinna mehele nii kangesti ajad... Pealegi oli neil vanaisaga seljataga tõesti õnnelik abielu. Kui vanaisa mõnikord oma torisemisega ka liiale läks, hakkas vanaema tänitamise asemel omaette ümisema „oh sa mu kallis Augustin...” – vist mingist tema noorusaja filmist (sest vanaisa nimi oli hoopis Bernhard), ja tüli oligi maandatud.
Ja siis (nagu suvel lumi pähe!) sai mu paaripanemine lausa päevateemaks, kui meie suurde üürimajja kolis uus elanik – pikk, kõhn, nagu nõelasilmast gentleman. Ema, agar suhtleja, sai temaga hoovil juhuse läbi tuttavaks ja muidugi kutsus kohe meile külla, et nagu maja elamiskorra asjus infot jagada. See oli härra August, rätsepmeister, 32 aastat vana. Väga kombeline, väga tasemel kõnepruugiga, meeldiva käitumisega – no lausa kompvek! Seletamatagi selge, et siitpeale pidin päevast päeva kuulama: peigmees tuli mulle suisa koju kätte, mis ma veel ootan! (Mulle vandeseltslaslikult silma tehes ümises vanaema seda tähendusrikkamalt oma „Augustini”...)

Õnneks sain natuke hingetõmbeaega
Sisuliselt küll „õnnetuseks”, sest just siis jäi vanaisa äkki raskelt põdema ja lahkus paari kuu möödudes. See põhjustas omaette kõiksugu asjaajamisi, nii et peiu-jutt jäi tagaplaanile. Aga vaid mõneks ajaks, sest teisalt oli rätsepmeister (mu mõtteis Jorh Adniel) meile, eriti veel seoses viimaste sündmustega, juba nagu perekonda kasvanud. Siis otsustasin, et aeg on teoks teha ammune otsus – minna omaette elama. Ema oli vastu, vanaema poolt, aga kuna uus elupaik oli senisele üsna lähedal, sai mõte teoks.
Katsusin vanas kodus käia mitte vähem kui sünnis, aga siis hakkas hr August mulle ise helistama, kuni proovisin temaga mõne korra väljas käia. Ja pidin tunnistama, et ega tal viga olnud. Tõesti palju lugenud, isegi USAs õppinud, kohalikus moeilmaski üksjagu tuntud. Vestelda oli temaga huvitav ja pealetükkivaks ei muutunud ta iialgi. Seda märkasin muidugi ammu, et ta minu suhtes tõsiseid lootusi hellitab, ainult et temaga ühe katuse all elamist ja voodijagamist ma päris kindlasti ei suutnud kujutledagi. Kuni seda talle tema armuavalduse peale ka ütlesin. Tema võttis selle rahulikult teatavaks, kinnitades, et tema lootusi see veel ei väära – küll aeg näitab. Tõmbus viksilt tagasi, mõni aeg lävisime minimaalselt. Neis asjus jäi vanaema raudselt minu „parteisse”, ema rätsepmeistri omasse. Mina ise jäin kah lihtsalt nagu ootele, et mida see aeg siis näitab.

Asja otsustas üks „Dracula”...
Tööl tuli meile uus kolleeg, kõva ITmees, kellest kõik naised vaimustatud said, sedapuhku kaasa arvatud ka mina. Ja olin üle hulga aja kõrvust tõstetud, kui aru sain, et väljavalituks olen osutunud mina. Rätsepmeistriga üheealine, lahutatud ja lasteta, aga isiksusena hoopis mitmetahulisem ja mehelikum, sestap nagu iseenesest hakkasime nö päris käima.
Vast esmakordselt elus tunnistasin enesele, et midagi sellist polnud ma enne kogenud, mitte kunagi nii hullult armunud olnud. Nii et kui ta umbes kolme kuu möödudes abieluettepaneku tegi, ei teinud mu sisetunne vähimatki hoiatuspiiksu, kui nõusoleku andsin. Ei ka mu vanaema, kui talle oma tulevase ette näitasin. Tema mainis vaid, et ära sa lausa kokkuõnnistamisega nii väga kiirusta.
Hea, et sedagi ütles. Kui lõpuks leppisime kokku avalduste viimise päeva, ütles peig, et kõigepealt peame me kahekesi läbi tegema ühe huvitava, väga vajaliku elamuse. See seisnes meie linnast väljasõidus, nagu selgus – ühe lagunenud mõisahoone varemetesse metsistunud pargis, kus peale teismelistest sala-õllejoojate keegi ei käinud. Olin ütlemata põnevil. Ja kujutage ette...
Pime septembriõhtu, umbes vast nii 22.30. Autost väljudes tõmbas ta ülle mingi pika. musta kapuutsiga hõlsti, ja mul käest kinni võtnud, talutas mu otse varemetesse. Süütas seal lõkke (paistis, et vastav robu oli seal juba enne valmis pandud) – siis nägin seintel neid igasugu ruune (või mis nad on – nagu TV müstikasaadetes). Ma pole argade killast, aga ausalt hakkas kuidagi jube. Kui küsisin, kas ta on satanist või, ütles, et päris mitte, aga kui kokku jääda tahame, peame selleks verevande andma. Vahtisin justkui halvatuna, kuis ta põuetaskust mingi kausta välja võttis, siis noa ja... enesele vasakusse pöidlasse torkas. Haaras minu käe, kõvasti, nagu tangidega, vaikides... Õigus, et hirm annab inimesele tavatu jõu – tõmbasin end lahti ja pistsin ummisjalu jooksu.
Miskipärast ei tulnud ta mulle kohe järele, kuulsin ta hüüdeid juba parajalt kauguselt, kui maantee poole kihutasin. Nagu „jumal masinast”, pidas üks auto mu meeleheitliku vehkimise peale kohe kinni.
Linnas tormasin nagu mingi autopiloodi käsul mitte koju, vaid rätsepmeistri ukse taha. Ju näitas mu väljanägemine, et midagi on lahti, sest ta ei küsinud midagi. Hakkas askeldama, tõi vett ja konjakit, embas, rahustas. Alles hiljem mäletasin täpselt, et temast nagu kümne küünega kinni hoides ütlesin talle miskipärast: „Oh sa mu kallis Augustin – oled tõesti parim...”



Lõpuks siis mehele (ja sealt ära!)
„Dracula” ei teinud töö juures teist nägugi, ei märkamagi, et temast eemale hoidsin. Kuu hiljem, juba uuel töökohal, kuulsin endistelt kolleegidelt, et too mees oligi mingi müstilise salaseltsi liige. Aga olgun´d sest...
Mitte küll vast armunud, aga Augustiga harjusin üha rohkem, hakkasin teda nagu teistmoodi nägema, seda enam, et alles oma poole aasta pärast tuli ta taas abielujutuga. Siis ei mõelnud ma suurt midagi – olin nõus, tundega, et ju see on rahusadamasse jõudmine. Kahjuks ei olnud, või polnud minu põhimõtete kohaselt. Aga mu ema oli rõõmus mis kole, vanaema, siis juba üsna põdur, vaid ohkas.
Nõnda läksimegi suurema kärata paari. Nagu kunagi mu kujutlustes, nii ka oli – ma ei suutnud temaga voodit jagada. Mis aga omamoodi mõtlema panev: vähem kui pool aastat praktiseerimist näitas, et ei veetle see protsess tedagi. Aga kuna muidu elasime suures üksmeeles ja küllalt huvitavalt kõige asise ja ühiste meelelahutuste mõttes, katsusin sellest mitte erinumbrit teha. Murdsin pead selle kallal, et ühest küljest polnud ta armukunstis sugugi algaja, teisalt oli tal (pehmelt öeldes) isemoodi eelistusi, mis mulle vastuvõetamatud olid. Siis ükskord võtsin meie intiimelu kohe asjalikult jututeemaks. Ta kuulas mind kulmugi liigutamata, märkides vaid, et tegelikult ei pea tema seksi üldse kuigi tähtsaks, et vilets kooselu, mis vaid sellel põhineb...
Mõne aja pärast, kui mu arvuti ühel hommikul elu sisse ei võtnud, palusin tal mind enese omasse lasta, sest pidin ühed dokumendid sedamaid edasi toimetama. Ta tegi selle lahti ja kiirustas minema, sest oli hiljaks jäämas. Ilma vähimagi kavatsuseta nuuskida jäin sinna surfama, kui korraga... sattusin salakambrisse, mis juuksed püsti tõstis – puhas porno, asjatamas üksnes mehed. Ta posti ei tahtnudki lugeda...
Ausa inimesena ei saanud ma jätta temalt aru pärimata, ja tema tunnistas oma iseloomuliku rahulikkusega, et tegelikult on ta tõesti gei. Teadnud seda juba poisikesepõlvest, ja alati tahtnud mitte olla. Minus leidis ta selle ainsa naise, igati sisuka ja ausameelse, keda tõepoolest armastab, kellega lootis luua normaalse perekonna.
¤ ¤ ¤
Kahjuks ei suutnud mina tema ootusi õigustada. Tunnistasin talle, et inimesena jään teda armastama, et mu sõbrad võivad kinnitada – mina ei põlasta teistmoodi orientatsiooniga inimesi. Aga mu ohver oleks võlts. Ta sai aru, kolis varsti meie majast ära ega ole mind enam iial otsinud.
Mis muud kui soovin talle südamest oma õnne leidmist. Ise istun vahel nagu mingi ätt, käed põlvede vahel rippu, enamasti nagu tühja peaga, midagi mõtlemata. Ent, nüüd juba 31 seljataga, ei kavatsegi meelt heita, ei endale tuhka pähe raputada ega kõiki mehi vanduda. Inimesed puha... Ühte võin vaid lubada – enne kui veel järgmisele katsele peaksin minema, mõõdan mitte üheksa, vaid üheksakümmend üheksa korda! Et keegi haiget ei saaks...

Ingeborgi jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1595 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
villu

kõik te naised ootate printsi valgel hobusel ,aga ise köögikatast kaugemale ei jõua.kui oled printsess siis saad ka printsi.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi