Saatus: Kas imesid juhtub või on see ainult saatus?

Eluteed viivad meid kõiki täpselt sinna, kuhu on vaja, et saaksime endale saatuse poolt määratud õppetunnid kätte just sel viisil, mis kõige õpetlikum.

„Mu vanaema elas ühes kauges Eestimaa külas Läti piiri ääres. Ta oli nooruses imekaunis tüdruk. Saleda figuuriga, pikkade blondide juustega ja imekaunite tumedate särasilmadega. Vanaema tutvus õigepea ühe noormehega ja noored pidid kohe varsti ka abielluma ning seejärel Eestist Siberisse lahkuma – pigem küll oleks õigem öelda põgenema, sest tol ajal lahkusid ju paljud eesmärgiga, et leida endale töö ja kindlustunnet andev elamine. Siberist oli võimalik saada endale tükike maad ja rajada talu.“

Esimene takistus
„Ei möödunud kaua, kui Eestis tabas õnnetus – epideemia koolera näol. Haigus tabas ka minu imekaunist vanaema. Kaua aega vaakus ta elu ja surma vahel. Pika haigusega võitlemise tulemusena ta küll paranes pisut, kuid päris terveks ei saanudki. Seetõttu ei saanud noored ametlikult abielluda. Vanaisa lahkus Eestist Siberisse hoopis vanaemata. Enne Siberisse minekut tutvus vanaisa ühe teise neiuga, kelle vastu tal ei olnud küll selliseid tundeid nagu vanaema suhtes. Nad lahkusid koos. Koos hakati seal ka elama ning üsna pea sündis nende kooselust poeg.“

Suur üllatus ja hirm
„Selgus, et vanaema oli kooselu tulemusena lapseootel. Kõikidel oli suur hirm, et suurte vintsutuste tulemusena ei sünni neil terve ja normaalne laps. Kuid seekord õnneks olid hirmul suured silmad, sest kõigi raskete üleelamiste tõttu sünnitas vanaema siiski terve ja ilusa tütre, kes sirgus iga päevaga tugevamaks ja muutus iga minutiga nutikamaks. Laps kasvas aga isata. Sugulaste abiga anti tüdrukule parim haridus, mis oli tol ajal võimalik. Tüdruk abiellus uskliku mehega. Kodu rajas paarike raudtee lähedale, et oleks kergem pühapäeviti linna kirikusse sõita. Pere elas oma rahulikku igapäevast elu, kuni perre sündisin mina. Mind ristiti kiriklikult ja nimeks pandi Helle. Pisut pärast minu sündi algas sõda, mis tõi meie perele kaasa tohutuid raskusi ja kaotusi kõigile meid ümbritsenud inimestele. Sõjaaeg elati kuidagi üle ja lõpuks saabus rahuaeg, mis oli omakorda täis üliinimlikke pingutusi ellujäämise nimel. Vanemad rügasid oma väikesel maalapil tööd teha, pühapäeviti sõideti rongiga kirikusse, kuhu võeti alati mindki kaasa.“

Kahtlused ja tagakiusamine
„Meie kodutalu oli tänu suurtele jõupingutustele alati korras ja see köitis ka sellekandi parteitegelasi. Minu vanemaid hakati muidugi süüdistama selles, et nad sõidavad linna parteivastasele salajasele koosolekule. Nad kuulutati koheselt rahvavaenlasteks. Olin viieaastane, kui meie pere küüditati Siberisse. Sõit sinna toimus loomavagunites. Pidime olema õnnelikud, et üldse elusatena kohale jõudsime. Vanemad sunniti tööle kaevandusse, mina jäin ühe poolhaige vanatädi hoolde, sest vanatädi ei jõudnud enam tööl käia. Kallis vanatädi hoidis mind väga. Siberis hakkasin ka juba koolis käima. Õppimine oli meil vene keeles, kuid enne kooli külatänavatel vene lastega mängides olin vene keele peaaegu selgeks saanud. Koolis õppimine mulle meeldis. 10aastasena kaotasin enda vanemad – Siberis kaevurite seas levinud hirmus epideemia viis kaasa minu mõlemad vanemad. Suri palju inimesi, sest ravimeid polnud. Nii sängitati minu vanemad Siberi mulda. Mina elasin edasi oma kalliks saanud hoidjatädi juures. Hakkasin teda üsna pea kutsuma emaks. Kasuema õpetas mulle inglise ja saksa keelt. Mulle meeldisid keeled ja ma sain need ka kenasti selgeks.“

Ise oma elu elama
„12aastaselt hakkasin ise endale leiba teenima. Algul nõudepesijana, aasta pärast töötasin pagaritöökojas, kus õppisin küpsetama maitsvaid vene pirukaid ja kooke. 14aastaselt õppisin juba õmblemist. Hakkasin iseendale ja ka teistele riideid õmblema ja 15aastaselt olin juba täiesti iseseivunud kena noor neiu – lõpetasin muuhulgas kohaliku põhikooli. Olin oma töökuse ja iluga silma hakanud kohaliku külanõukogu esimehele, kellel oli 18aastane hellitatud ja saamatu poeg, kes olevat minusse ära armunud või vähemalt sügavalt kiindunud. Mu kasuema tahtis mind lähemasse linna keskharidust omandama saata, kuid külanõukogu esimees ei lubanud seda. Lubas mulle tööd vaid külas. Minu kasuema haistis selles pakkumises suurt ohtu. Tal oli õnneks veidi raha kogutud. Stalin oli selleks ajaks surnud. Meile lubati Siberist pärast Stalini surma tagasi kodumaale sõita, seekord muidugi oma kulu ja kirjadega.“

Põgenemine ja uus algus
„Pidime tagasisõitu külanõukogu esimehe eest varjama, sest ta poleks seda lubanud või oleks oma poja nimel vähemalt kindlasti takistanud. Ühel heal päeval sai põgenemine ja Eestisse tagasisõit siiski teoks. Peatusime puhkamiseks kasuema sugulase juures. Kasuema lähisugulased olid Rootsi põgenenud ja elasid seal vabade inimese elu. Eestis asusin õppima kutsekoolis, kus omandasin keskhariduse ja ameti. Töö kõrvalt lõpetasin jõudumööda ka kõrgkooli. Kasuemal õnnestus minna Rootsi sugulaste juurde. Pärast kõrgkooli lõpetamist oli üleskutse eestlastele Siberisse tööleminekuks. Kuna oskasin vene, saksa ja inglise keelt, siis otsustasin minna.“

Uuesti Siberis
„Esimeseks tööks oli lapsehoidmine ühe noore isa juures, kes oli leseks jäänud. Kaastundest ei võtnud ma rohkem tasu kui söök ja korteri kommunaaltasud. Ühine elu viis meie armumiseni ja lõpuks oodatud abiellumiseni.
Mees oli lõpetanud metsainstituudi ja pidi aastaks komandeeringusse minema. Mina jäin väikese lapsega koju ja kasvatasin teda üksi. Laps oli peaaegu aastane, kui sain juhuslikult kokku oma instituudikaaslasega, kes oli ühe sealse asutuse direktor ja pakkus mulle tööd, sest tal oli vaja asendajat ühele haigele töötajale. Lapse panin selleks ajaks lastehoidu. Kogu selle asutuse rahvas suhtus minusse väga hästi.“

Uus tutvus ja leitud sugulased
„Selles asutuses, kus ma asendajana töötasin, oli veel üks noor tüdruk Anna, kes oli minuga väga sarnane. Anna isa ja vanaisa hakkasid minu päritolu vastu huvi tundma. Lõpuks selgus, et ma olin lausa nende sugulane. Minuga sarnase tüdruku isa oli jurist. Juristi isa osutus minu vanaisaks, minu ema ja jurist olid poolõde ja -vend. Kui mu mees lõpuks komandeeringust tagasi saabus, oli laps juba pooleteistaastane. Elasime rahulikku elu. Leitud sugulased jumaldasid meid ja meie omaltpoolt loomulikult ka neid. Minu väike kasutütar oli samuti kõikide lemmik. See oli imeline, et ma oma veresugulastega just kaugel Siberis taas kokku sain. Kui Nõukogude Liit lagunes, muutus ka meie autonoomias elu ise järjest elamisväärsemaks. Oma kasuemaga pidasin ühendust tema surmani.“

Magdaleena loo pani kirja
Maria Karjametsa