Saatus: Kas tasub vanapapile mehele minna...

Sellisel teemal peeti meil tüdrukutele kuskil kaheksandas klassis loeng-­arutelu... Jutt oli suurest vanusevahest. Ei huvitand see kedagi ja ei me saanudki sotti – nagu tasus ja ei tasund kah, ja pearõhk jäi ikka armastusele...

Minu jaoks oli armastus puhtalt teoreetiline mõiste kuni keskkooli lõpuni. Kuna lugeda armastasin lapsest saati, aitas mulle armastusromaanidest, alates klassikalistest kaasaegsete naistelugudeni välja, pluss melodraamad ekraanil.
Aga aeg tuli maa ja mere pääl, nii et mu ametikooli ajal käisin aasta ühe poisiga, kellega esmakordselt mekkisin vilja hea ja kurja tundmise puust. Muljed sellest olid kesised, isegi (pehmelt öeldes) pigem ebameeldivad. Juba mu töises elus tegin veel paar katset, kuni 23ks sünnipäevaks tulin armastuse asjus järeldusele, et õnn, sa petlik varjukaja – sind maailmas polegi...

Polnud mul mingit ­eluplaani
Peale minu koosnes meie pere emast ja vanaemast (ema emast), alates ajast, millest end mäletan. Isa kohta rääkis ema esialgu, et ta enne minu sündimist ja pulmi mingis õnnestuses surma sai, tõele jõudsin jälile alles oluliselt kaelakandjamana. Vanaema kui jutukam rääkis ajapikku jupiti ära, et ema vast ei tea ise kah täpselt, kumb tema kahest austajast mu isaks sai.
Üks oli olnud mingi tema sõbranna vaene sugulane (keda ta armastas), teine rikas kosilane, kellele vanemad teda lootusetult ajasid. Mõlemad kadusid laia ilma enne minu sündimist, ja vanaema veendumuse kohaselt tulin ilmale ilmselt tänu sellele, et ema kui juba päris vanatüdruk (minu sündides 32aastane) tahtis lihtsalt last saada.
Ema ei tahtnud sel teemal kunagi rääkida, sestap täiearulisena mina seda teemat enam kah ei puudutanud. Sellest hoolimata oli mul ilus ja muretu lapsepõlv. Noorena elas ema linnas, oli hinnatud ökonomist, ja teenis sellega raha ka arvutiajastust alates, kui juba Ida-Virumaa Alutaguse metsas vanaema talu pidasime ja edukalt lillekasvatusega tegelesime. Mina käisin oma töökohtades (Narvas ja Rakveres) vaid aegajalt kohal – mu raamatupidajaamet ju kah selline, mille edukaks viljelemiseks piisab arvutist. Pealegi olemuselt olen väga „maakas” – mina sain oma metsanurgas suurepäraselt läbi igasugu moodsate klubide jm trallideta.
Kuni asusid tasapisi aina aktiivsemalt aktsiooni nii ema kui vanaema. Eriti pärast mu 25ndat verstaposti – ikka et ega ma tohi end ometi siia metsa matta, et aeg rahva sekka minna, hea mees leida ja üks õige perekond luua. Muudkui käiasid mu kallal, et peab ju minu eas olema „üks kindel eluplaan”, aga minul tõesti polnud mingisugust.

Ema ja vanaema lõpuks ühte meelt
Ema meelest pidanuksin tingimata päris linna kolima, otsima eneseealise, tööka mehe, kellega ühel nõul ja jõul „kodu püsti panna”. Vanaema rõhutas, et kuna ka ma ise pole enam verisulis, valigu parasjagu jõukas, vanem mees, lesk näiteks, või lastetu vanapoiss, kellega elaksin nagu vanajumala selja taga. (Salamisi vangutasin pead: emaga ei läinud õnneks, nüüd siis märklauaks mina...) Ja varsti ilmus silmapiirile ka sobiv kandidaat.
Meie alevi klubis, kus ema koorilaulus jm kaasa lõi, hakkas loenguid pidama mingi filosoof, kes sinnakanti maja ehitama hakkas ja üksiti metsaäri ajas. Nagu „külaraadio” varsti teadis – just lesk ja lastetu. Kuna ema oli tollest väga vaimustatud, läksin minagi lõpuks teda kuulama. Ja pidin tunnistama, et tõepoolest huvitav inimene, üritus iseenesest rohkem vestlusring kui loeng – juht diplomeeritud filosoof, kodus millisel iganes teemal. Nii et mul polnud midagi selle vastu, kui ema ta varsti meile külla kutsus.
Sestpeale muutusid need visiidid regulaarseks, ja aina enam neid ootasin. Mul polnud seni kunagi olnud ühtegi nii huvitavat tuttavat, pealegi inimesena nii sümpaatset. Viisakas, sõbralik, isegi aupaklik, sealjuures ilma vähimagi poosita, ülisümpaatne välimuseltki. Nautisin neid kohtumisi alati, ka tema veel mitte päris valmis puidulõhnalises majas. Mehena polnud ma teda seni isegi kujutlenud – mina olin siis 26aastane, tema 51. Aga hakkasin, ja seda kolmel põhjusel. Esiteks muutusid ema ja vanaema üksmeelsed vihjed aina läbipaistvamaks, teiseks – lähim metsanurk sahistas meist juba nagu „õigest paarist”, ja küllap oli oma osa sellelgi, et viimased paar aastat olin veetnud katoliiklikus kasinuses...

Nii see siis läkski
Olime ligi aasta suhelnud, kui tal kord külas olin ja ta ilma sissejuhatuseta küsis, mulle sügavtõsiselt silma vaadates: kas nõustuksin tulema tema kodu perenaiseks, kui ta paluks mu kätt ja südant? Kohmasin, et peab mõtlema, kuskil alateadvuses „jah” juba valmis. Välja ütlesin selle kaks nädalat hiljem, kui ta samalaadilise palvega mu ema ja vanaema poole pöördus. Lõplikult olin oma otsuses veendunud, et tema on mu õige, kui olime koos veetnud esimese öö ja varsti pärast seda pidanud väärikad pulmad. Kolisin tema majja ja tõdesin igasuguste reservatsioonideta: nüüd olen ma õnnelik.
Esimese aasta olingi, jäägitult. Ta polnud mitte ideaalne inimene, vaid ka mees – objektiivselt polnud mul talle vähimatki ette heita. Tegime kõike koos, täielikus üksmeeles mitte vaid oma kodu aina õdusamaks kujundades, vaid ka kohalikku nö seltsielu edendades. Meid armastati, meist peeti lugu, mu ema ja vanaema ei suutnud küllalt rõõmustada.
Kõigele krooniks oli mu mees minu suhtes jätkuvalt niisama lugupidav kui meie tutvuse algaegadel, mingil määral lausa nagu jumaldas mind. Ja hoolitses nagu lapse eest (ega sul külm ole, puhka ometi, ära mine nende saabastega – libe on... jne, jne). Vast see viimane mulle pikapeale tusamõtteid pähe tooma hakkaski. Ja mitte ainult see.
Harva küll, aga kui meil mu vähesed linnasõbrad külas käisid, mõjus ta oma tagasihoidlikkuse ja aupaklikkusega kuidagi pärssivalt. Seda enam, et ta ise kah end kohmetuna tundis, kui näiteks mu minust paar aastat noorem ja kõige temperamentsem sõbranna enesele tema isiku suhtes teatud frivoolsusi lubas. Mina märkasin seda küll, kuis mõne tänapäise ja tegelikult ka mulle ebahuvitava teema üle arutlemine talle vastu hakkas... Mul oli salamisi häbi enese ees, kui vilksatas mõte: oleme siiski erinevaist põlvkondadest. Paraku hakkasid sedasorti hoovused meie suhte juures enesest üha rohkem märku andma. Eriti siis, kui polnud enam võimalik varjata, et ma mitte pidevalt temaga sängi jagada ei tahaks. Keelitasin end küll, et ta pole ju vana, sajatasin ennast, et pole ma ise ju midagi enam nii noor, pidasin end tänamatuks variseks jne – kõik asjata.

Rüütellik ettepanek, õilis tasu...
Ühe meie üle südaöö veninud vestluse lõpul, kui olin terve päeva ära olnud, küsis ta ootamatult: „Kas oleksid õnnelikum, kui annaksin su vabaks?” Mina oma küündimatuses mõtlesin: ilmselt arvab, et petan teda, et mul on kuskil midagi teoksil, sest alati oli ta pilgus nukrus, kui järjekordsesse töösõitu läksin... Tema selgitas lihtsalt, et ei vihja jumalapärast millelegi, aga näeb ja mõistab, et ilmselt ei saa meist kumbki meie nii suure eavahe vastu. See lõi mu niivõrd sadulast, et ei mõistnud isegi, miks hingelõhestavalt tönnima kukkusin. Ta lohutas mind, nagu alati, pani voodisse, keetis meega teed, soovid head ööd ja taandus oma tuppa.
Paar päeva hiljem rääkis, et peab Tartusse (kus tal oli korter ammustest aegadest) asju ajama minema. Selles polnud midagi erakorralist, sest tal oli ülikooliga töösuhe veel minuga tutvumise eelsetest aegadest. Aga nüüd arutles ta rahulikult ja sõbralikult, et kulub meile mõlemale ära teatud aeg omaette veeta. Et hoiame ühendust ja ärme muretse – igale olukorrale on olemas lahendus, igast sasipuntrast võimalik kätte leida õige ots. Pealegi meil, kes me teineteise suhtes alati ausad oleme olnud.
Pidasin seda väga mõistlikuks, nagu ikka tema ettepanekuid või otsuseid. Saatsin ta teesklematu südamlikkusega teele, õhtul kohvitassiga verandal tundsin end tavatult õdusalt. Polnud hirme, ei tahtmist juurelda millegi konkreetse üle, et mis siis nüüd kehtib või mis meist edasi saab.
Nagu lubatud, vahetasime sõnumeid ja pidasime skaibiseansse, alati oli, millest rääkida. Nagu vaikival kokkuleppel ei teinud kumbki meist juttu ei sellest, mida oleme mõelnud või millal ta koju tuleb. Hea, et pärast üheksapäevast lahusolekut märkasin talle öelda, et päris igatsen juba.
See oli tõsi – õhtuti tundsin end väga üksildasena, kuulmata tema ringiaskeldamist, tema repliike. Kui ta järgneval kolmel päeval kuuldele ei tulnud, sõnumitele ei vastanud, hakkasin muretsema...
* * *
Hommikul teatas telefonis võõras mehehääl, et mu mees sai üleeile infarkti, ja abi osutus tulutuks. Sel hetkel polnuks ma võimeline oma tundeid tõlgitsema, aga nüüd tean – just siis tajusin: tema oli ainus mees suure tähega, keda olin elus tundnud ja tõeliselt armastanud.
Nagu ilmnes, oli ta kohe pärast meie pulmi tehtud testamendis maja mulle määranud. Kahel esimesel aastal ei suutnud ma selles elada, nüüd elan juba üle kümne aasta ega kavatse siit iialgi kusagile mujale kolida. Ka ema ja vanaema on nüüd manalas, kadunud mehe onutütar mu peamine oodatud külaline. Temaga heietame lõputuid jutte läinud aegadest ja olnud inimestest.
Kunagi märkis mu mees mingi teemaga seoses: kui midagi ilusat lõpeb, ära seda taga nuta, vaid naerata tänumeeles, et see sul oli. Sellega end trööstingi...

Irmeli jutu pani kirja
Imbi Käbi