Saatus: Kas vana arm ka roostetab...

Õiged põhimõtted ei taga alati õnne.  Maire ja Märdi kogemus annab aimu, kuidas nende abil oma elu sootuks ära rikkuda.

Ühel päeval läksin oma ema sünnipäevale ja kohtasin seal tema ammust sõbrannat koos kellegi mehega. Tegelikult polnud selles midagi üllatavat, sest proua Maire oli üksik, ja hoolimata vanusest,  endiselt vägagi atraktiivne ja edukas naine.
Mäletan, et kui ma veel koolitüdruk olin, käis ta tihti meil oma abikaasaga külas. Ema rääkis mulle, et Maire olevat ammu oma mehest lahku läinud.
Mind ei huvitanud mitte see, et tema elus oli nüüd mees – seda ikka juhtub. Üllatav oli hoopis, kuidas nad teineteisesse suhtusid. Jäi mulje, et see on armunud noorpaar, kes on oma mesinädalaid veetmas. Kui nad teineteisele otsa vaatasid, kiirgas nende pilgus niipalju armastust, lahkust ja õrnust, et isegi mina, noor naine, selle kaugeltki mitte noore paari suhet kadestama hakkasin. Palusin emal nende loost endale lähemalt rääkida.

Armumine ja pettumus
Kõik algas tavaliselt, nagu tuhanded lood enne seda. Noormees ja neiu kohtusid, said tuttavaks, armusid.
Maire oli lõpetamas kultuurikoolis, Märt oli miilitsakooli kursant. Oli kevad, oli armastus ja tundus, et ees ootavad vaid õnnelikud päevad, mis armastusest tulvil. Nad jalutasid käsikäes mööda vanalinna tänavaid, suudlesid pargipinkidel ja tegid tulevikuplaane. Oli kaheksakümnendate aastate keskpaik ning arusaamad sõprusest ja armastusest olid puhtad, helged ja... kategoorilised.
Maire kindel veendumus oli, et armastus ja truudus on lahutamatud mõisted. Aga elu pakub mõnikord üllatusi ja mitte alati meeldivaid. Ühel päeval, kui Maire loengusse kiirustas, märkas ta bussipeatuses Märti. Ja mitte üksi, vaid kellegi neiuga. Ta kallim naeratas, kallistas neiut ja sosistas talle midagi kõrva sisse. Teisel pool tänavat kõndivat Mairet ta ei märganud. Tegelikult ta ei kõndinudki, vaid seisis nagu naelutatud ega suutnud oma silmi uskuda. Kes see neiu olla võiks? Õde ju Märdil polnud, seda teadis ta täpselt.
Kogu öö möödus Mairel padja sisse nuttes ja hommikul võttis ta vastu otsuse, et ei hakka midagi pärima ega välja selgitama. See oleks alandav ja selleks polnud põhjustki – oli ta ju kõige oma silmaga näinud. Küsida, et kuulda: „Sa said kõigest valesti aru.“ Milleks?!

Põhimõtteid rohkem kui tarkust
Noores eas ollakse põhimõttekindlad ja kompromissitud, kuid vahel jääb vajaka tarkusest. Maire lõpetas Märdiga suhte päevapealt. Ta ei selgitanud noormehele midagi, ütles vaid, et nende vahel on kõik lõppenud.
Kool sai läbi ja diplomeeritud bibliograaf suunati tööle ühe väikelinna raamatukokku. Algas uus elu, kus polnud kohta vanadel vigadel ega pettumustel.
Noore raamatukoguhoidja saabumine linnakesse ei jäänud kellelegi märkamatuks, sest ta oli silmapaistvalt kena neiu. Peaaegu esimestest Maire tööpäevadest alates hakkas talle silma viskama noorepoolne miilitsaleitnant. Tema lähenemiskatsed olid naiivsed ja liigutavad: ta kinkis lilli, seisis vaikides ja ohates tunde infoleti juures. Nad hakkasid kohtamas käima. Mõne aja möödudes avaldas Sander neiule armastust ja tegi talle abieluettepaneku.
Maire ei andnud vastust kohe, ütles, et peab oma otsust kaaluma. Loomulikult vajas ta mõtlemisaega, sest armastust tema südames ju polnud. Vaatamata sellele, et Sander oli igati meeldiv noormees, elasid Maire südames ikka veel kaotatud armastuse mälestused. Kuigi ta teadis, et valuliku mineviku külge klammerdumine on mõttetu, tuleb vaadata tulevikku ja kuidagi oma elu korda seada. Tol ajal oli kombeks „õigel ajal“ mehele minna, et vältida vanatüdrukuks jäämist.

Armastust ei tulnud...
Sander oli heasüdamlik noormees, tal oli korralik perekond ja hea töökoht. Ja ka sõbrannad andsid nõu sellist võimalust mitte käest lasta – paremat peigmehekandidaati selles väikelinnas oleks olnud raske leida. Maire jõudiski otsuseni, et küll ajapikku nendevaheline tõmme ka armastuseks muundub. Tõsi küll, mitte alati ei pruugi see tuntud tõekspidamine reaalsuses toimida.
Mõne aja pärast noored abiellusidki ja esialgu meeldis Mairele uus elu väga. Meeldiv oli tunda end abielus naisena, noore pere pesa punuda, kodu korrastada ja seda mugavaks muuta, meest töölt koju oodata. See oli nagu uus, tundmatute reeglite ja meeldivate üllatustega köitev mäng. Kui aga kogu uudsus tavaeluks muutus, mõistis ta täie selgusega, et kiindumuse muutumine armastuseks toimib vaid sõnades.
Maire ei suutnudki oma abikaasasse armuda, kuigi mees ümbritses teda tähelepanu, hoole ja armastusega, tundis tema üle uhkust. Aga valik oli tehtud ja süüdistada polnud tal selles kedagi peale iseenda. Ei saanud ta ju kaks-kolm kuud pärast abiellumist mehest lahku minna, pealegi ootas ta selleks ajaks juba last.

... ja ühest tundest kahele ei piisa
Ettenähtud ajal sünnitas Maire tütre ja meeldivad emakohustused lükkasid kõik muud perega seotud probleemid mõneks ajaks tahaplaanile. Tütar kasvas, Sander edutati uurimisosakonna ülemaks. Ka algatusvõimelist ja tarka Mairet märgati ja ta töötas nüüd kultuurimaja juhataja ametikohal.
Pikapeale loksus elu oma tavapärastesse rööbastesse tagasi, kuid Maire jaoks muutus see aina igavamaks. Ta oli juba ammu arusaamisele jõudnud, et lihtsalt armastatud naiseks olemisest talle täielikuks õnneks ei piisa. Maire tahtis ise armastada. Ka pereelu hakkas üha enam talle eluaegse vanglakaristusena tunduma. Tekkisid esimesed lahkhelid Sanderiga. Nagu selgus, ühest armastusest kahele ei piisa.
Üha enam hakkas Maire Märdile mõtlema, mälestus kaotatud armastusest elas endiselt ta südames. Olles pikka aega mõtisklenud, jõudis ta järeldusele, et sama moodi edasi elada pole võimalik. Tuleb lahku minna ja lõpetada teineteise piinamine. Hirmus oli lapsega üksi jääda, ka tütrest oli kahju, kes isa väga armastas. Ja mida öelda inimestele, kelle meelest nad olid õnnelik ja tugev perekond?! Aga endistviisi edasi elada Maire ei suutnud.

Täita tühik südames
Nende abielu lahutati. Maire koos tütrega kolis tagasi kodulinna, kus ta vanemad elasid ja asus peagi kultuurikorralduse erialal kõrgharidust taotlema. Ta töötas ja õppis samaaegselt ning pingeline elutempo aitasid minevikku unustada. Naine lõpetas kõrgkooli kiitusega ning talle pakuti head töökohta.
Mairel jätkus nii energiat kui nutikust, tema töökus ja nõudlikkus iseenese vastu panid kõik kolleegid temast lugu pidama. Võimalik, et tööd rügades püüdis ta täita tühikut oma südames. Pole õnne isiklikus elus, olgu siis vähemalt rõõm ja edu tehtud tööst. Kuid kahjuks üks ei asenda teist. Et olla õnnelik, vajab inimene ka armastust. Eriti noor ja õitsev naine. Nunnaelu Maire loomulikult ei elanud, kuid tõsisemale suhtele ta ei mõelnud.
Tegus naine liikus karjääriredelil jõudsalt ülespoole ja peagi sai temast kultuuriosakonna juhataja. Tütar oli juba täiskasvanuks saanud, abiellus varakult ja elas nüüd emast eraldi.
Maire elu oli justkui paigas, aga ta polnud õnnelik. Üha sagedamini pöördus ta oma mõtetes muretusse ja õnnelikku noorusaega, meenutas Märti. Tegelikult polnud ta teda kunagi unustanud. Ja kuidas saakski esimest armastust unustada?! Ka kunagine pettumusvalu ei tundunud enam nii kibedana – aeg oli oma töö teinud.

Nagu oleks eile lahku läinud
Maire leidis interneti vahendusel Märdi meiliaadressi, kuid kirjutada mehele ei söandanud. Äkki Märt ei mäletagi teda enam? Tema jaoks oli see olnud armastus, mida ta kogu elu unustada polnud suutnud, aga polnud teada, kas ka Märdi jaoks. Ja pealegi oli nii palju aastaid möödunud...
Lõpuks võttis Maire südame rindu, viskas kõik mõtted peast ja kirjutas Märdile. Ootamatult kiiresti sai ta ka vastuse, kus oli ettepanek kohtuda. Selgus, et Märt elab samas linnas, kus temagi.
Maire läks kokkusaamisele mõtetega, et sellest tuleb tore kohtumine kunagise noorusajaga ja mingeid illusioone ta endale ei loonud. Ta arvas, et nad istuvad veidi kusagil kohvikus, ajavad juttu, räägivad endast ja tuletavad ammuseid aegu meelde. Aga kõik toimus hoopis teisiti, kui ta oli oletanud.
Kui nad kohtusid, oleks aeg nagu tagasi pöördunud. Nende vestlus sujus, nagu poleks vahepealseid aastaid olnudki. Näis, nagu oleksid nad alles eile lahku läinud ja täna kokku saanud. Maire tundis end taas noore neiuna ja nägi enda ees istumas noort kursanti. Muidugi oli Märt muutunud, oli ju nii palju aastaid mööda läinud, kuid armastusel on oma eriline pilk. Ja esimesed sõnad, mis ta ütles: „Sa oled veelgi kaunimaks muutunud,“ andsid naisele mõista, et ka mees pole midagi unustanud.

Mesinädalad kestavad
Nad jalutasid nagu kunagi nooruses mööda vanalinna ja nende juttudel ei näinud tükiks ajaks lõppu tulevat. Märt selgitas Mairele, kes oli olnud see neiu, kellega naine teda nägi.
See oli olnud ta endine klassikaaslane ja kuna tulemas oli klassikokkutulek, kutsus ta ka Märti sellele üritusele. Aga kallistasid nad vaid seetõttu, et polnud ammu kohtunud. Mehe edasisest jutust sai Maire teada, kuidas oli kulgenud Märdi edasine elu pärast nende lahkuminekut.
Vahetult pärast kooli lõpetamist abiellus ta esimese talle sümpaatsena tundunud neiuga. Pärast Mairest lahkuminekut oli talle ükskõik, kellega abielluda, sest mees tundis, et kedagi teist ta selliselt armastada ei suuda.
Peagi saadeti ta Afganistani, kus tuli paljutki näha ja läbi elada.
Perekonnaelust ei tulnudki Märdil midagi välja, sest oma naist armastama hakata ta ei suutnud. Elati koos mõned aastad ja siis mindi lahku.
Nüüd on Märt ja Maire juba viis aastat abielus. Nad on palju reisinud nii Eestis kui ka välismaal. Nagu nad ise ütlevad, tahavad nad ära käia kõikjal, kuhu ei õnnestunud nooruses koos reisida.
Nende mesinädalad kestavad endiselt ja võimalik, et nii jätkub see kuni nende elu lõpuni.
Nagu Maire on öelnud: „Nüüd ma tean, et viiekümneselt elu alles algab.“

Maire loo pani kirja
Eliise Mäesalu