Saatus: Kaunis võrgutaja tegi minust reeturi

10.11.2019 23:05
Maria Johanson Illustreeriv foto
Kommentaarid
6
Foto:

Kui ma Eestis militaar-alase hariduse sain, ei oleks uskunud keegi meie kursuselt, et ­mõned aastad hiljem kuulun ma võõrriigi ­relvajõududesse.

Kõik sõjaväe ja militaarmailmaga seotu on mulle pakkunud huvi juba varasest lapsepõlvest saati. Ja justnimelt sõjaväelisus ise, mitte konkreetselt võimalus Eestit või mõnda muud maad sõjaliselt mõjutada, olgu siis kaitsta või rünnata.
Osalesin meeleldi riigikaitse tundides, pälvides õpetaja tähelepanu nii sportlike saavutustega kui ka valmisolekuga mistahes aastaajal looduses toimetulekut harjutada. Ka relvad meeldisid ning tiirus veetsin meeleldi nii palju aega, kui kellelgi võimalik oli mul treenerina pilku peal hoida.

Poiss oma elemendis
Kui kool läbi sai, läksin rõõmuga kaitseväkke. Ütlen ausalt, et ma ei saa aru poistest, kes sellest kõrvale püüavad hoiduda, sest tegu on suurepärase ajaga. Kõik mõnusa vaba aja tunnused on olemas – lõbus seltskond, uued teadmised, palju trenni ja huvitavaid õppusi.
Minu sõjaline valmisolek jäi silma ka sealsetele ülemustele ning kui ajateenistus läbi hakkas saama, tunti huvi, ega ma üleaja tahaks jääda.
Polnud vaja pikalt mõelda. Tahtsin ja jäin ning uute ajateenijate saabudes olin juba väikestviisi ülemuski.
Ka teiste poiste juhtimine sobis mulle ja õnnestus igati hästi. Teadsin kindlalt, et olen oma elemendis.
Minult on küsitud, kas noorel mehel pole kaitseväes raske, sest seal pole naisi. Selle kohta on mul öelda ainult üht – ei ole raske.
Esiteks, loomulikult on kaitseväes naisi. Nii ametikohtadel kui ka ajateenijate hulgas, aga ei ühtede ega teistega ma mingit liini ei ajanud. Sõduril pole teadupoolest sugu ja romaan kaitseväes nulliks ära mõlemad head asjad – nii teenistuse kui ka armusuhte.

Esimese armastuse kirg
Aga armastus oli minu elus loomulikult olemas. Minu Rita. Kõige ilusam ja toredam tüdruk üleüldse.
Meie tutvus hakkas juba keskkooli ajal. Ning kes kahtlustavad, et tänapäeva noorte lärmakatelt pidudelt armsamat ei saa leida – te eksite! Saab, ja veel millise armsama saab leida!
Rita oli sama vana nagu mina. Ja sama kirglik! Nii et poisi ja tüdruku suhte füüsilise osani jõudsime me kiiresti ja nalja sai sel teemal palju. Arvake näiteks ära, kumma vanemate voodi sai kirehoos katki seksitud... Õige vastus – mõlema!
Elasime ju mõlemad vanematekodus ja ehkki mõlema vanemad teise külaskäike sõbralikult lubasid, tuli seksimiseks siiski hoolikalt aega ja kohta valida, et mitte piinlikult vahele jääda.
Kõikvõimalikud vanemate eemal olekud olid selles mõttes tõeline vedamine. Kõik sellised korrad kasutasime rõõmsas üksmeeles ära, et koos oma noortes kehades mässavaid torme vaigistada.
Õnn kestis meie keskkoolide lõpuni ega kadunud ka sellal, kui ma aega teenisin. Minu üleaja jäämine tekitas meie suhtes vist esimese tõsise lahkheli, sest Rita mossitas sellest kuuldes tükk aega ning küsis siis üpris turtsakalt, et kas ma kunagi elama ka kavatsen hakata.
Väga sobimatu probleemipüstitus tundus see mulle. Mis mõttes – elama. See ongi ju elu, pealegi veel parim, mida ma teadsin.
Ütlesin seda ka Ritale ning elukogenum lugeja ilmselt juba aimab, et see väide meie riiualgust ära ei lahendanud.

Esimese pettumuse valu
Kui ma Ritale järgmiste vabade päevade eel helistasin, ütles ta, et tal pole minu jaoks aega. Ja, nii kurb kui see ka polnud, minu jaoks tal enam aega ei tekkinudki.
Poleks ma kaitseväes olnud, oleksin võinud hakata jooma või teinud muid lollusi. Aga mul oli piisavalt tegemist ning oma – minu arvates absoluutselt põhjendamatu – hülgamise pärast tuntava solvumise ja hingevalu suunasin kõik oma militaaroskuste ja -võimekuse lihvimisse.
Sain hakkama ning mõtlesin endamisi, et leian õige kiiresti endale ka uue pruudi – nähku siis Rita, kellest ilma jäi.
Tegelikult ei leidnud. Ega otsinudki, aeg kulus kaitseväeliste tegevuste peale ära. Eriti huvitavaks muutus elu siis, kui mind ülemuste ette kutsuti ning öeldi, et nad tahaksid saata mu militaaralast kõrgharidust omandama.
Olin alati arvanud, et kõrgharidus pole minu rida, sest ma pole eriti akadeemiline tüüp. Aga sel alal... otse loomulikult ma tahtsin!
Rita poolt tekitatud hingehaav tervenes nii, et ma isegi enam ei mõelnud sellest kuigivõrd. Kuskil sügaval iseendas ma teadsin, et ka minu jaoks on kuskil keegi.

Juhus tõi uue armastuse
Mõned aastad hiljem ilmnes, et oligi. Annaga kohtusin samuti juhuslikult ning alles mõnda aega hiljem sain aru, et tegelikult ei ole juhuseid olemas. On plaanid, ja tihti mitte jumalikud vaid inimlikud.
Aga selle taipamisele eelnes veel palju ilusat. Sümpaatne, tark ja tore Anna vallutas mu sõna otseses mõttes tormijooksuga. Meid tutvustatu ühel ühiste tuttavate korraldatud peol ning Anna teatas praktiliselt kohe, et „Oo, see on nii tore mees, et mina tahan olla terve peo temaga koos!”
Me naersime seejuures mõlemad ja ma olin kindel, et ta teeb nalja, aga igatahes me olimegi terve peo koos. Ja järgnevad päevad. Ja nädalad. Ja kuud.
Kuni ma ei kujutanud oma elu enam ilma Annata ettegi. Tema ilma minuta vist ka mitte.
Kusjuures, erinevalt Ritast polnud Annal minu teise suure armastuse ehk militaarvärgi vastu midagi. Pigem lausa vastupidi – ta õhutas mind sellest rääkima ja kiitis mind ja kinnitas, et on minu üle väga uhke. See oli suurepärane tunne ja ma hakkasin tasapisi uskuma, et minugi jaoks võib suhteõnn tõepoolest olemas olla.
Millalgi tutvustas Anna mind oma vanematele. Ma teadsin, et nende kodukeel pole eesti keel, ent selle vastu polnud mul midagi. Suheldud saime kenasti. Nägin, et ma olen ka nende jaoks täiesti aktsepteeritav kaaslane nende tütre kõrval.
Minu üllatuseks aga olid nad Eestis üksnes ajutiselt ning pidid mõne aja pärast kodumaale naasma.

Eluplaanide ootamatu pööre
Ka selle vastu polnud mul midagi, kuni mulle koitis, et siis lahkub Eestist ka ju Anna... Ja see mõte ei meeldinud mulle enam põrmugi.
Rääkisin sellest Annale ja tegin talle ettepaneku, et võiksime abielluda ja et tema võiks jääda Eestisse.
Anna ütles, et ta on põhimõtteliselt täiesti nõus, sest ta armastab mind ja tahab minuga koos olla. Ja sellega oli minu jaoks asi otsustatud – meie jääme kokku.
Anna arvas veel, et alustuseks võiksin ma aga kooli ära lõpetada ning ka see tundus mulle igati mõistliku mõttena. Olin väga rahul, et mul oli õnnestunud leida niisugune tark ja toetav naine.
Jah, mõelda vaid, nagu oleksin mina tema leidnud...
Kui ma kooli lõpetasin, kutsus Anna mu külla – ka ta vanemad tahavad mind õnnitleda. Tõsi küll, see kohtumine leidis aset hotellitoas, sest minu üllatuseks olid nad vahepeal juba Eestist lahkunud ning ainult Anna elas veel siin, oma perekonnatuttava proua juures tolle korteri ühes toas. Ka seal olin ma alati oodatud külaline ning seda prouatki pidasin lihtsalt Anna juurde kuuluvaks inimeseks.
Anna isa soovis mulle kogu südamest õnne ning kutsus ta mu hotelli lobibaari konjakit jooma.
Jutt konjakiklaasi taga oli konkreetne. Et teab, et me Annaga tahame abielluda ja tema annab sellele oma täieliku õnnistuse. Ainult et... tulgu ma parem koos nendega Eestist ära. Millestki materiaalsest ei peaks puudu tulema, sest mind juba ootab töökoht korraliku palga ja kena ametikorteriga.

Edukas, üksi ja segaduses
See oli vast uudis! Tundsin siiralt huvi, mis töö siis ja sain vastuseks üllatunud pilgu – sõjaväeline loomulikult, mida ma siis veel teha tahaksin.
Kuskil konjakihämuses ajusopis ütles vaikne hääl, et mees, nii reedetakse kodumaa... Aga järgmise klaasi juures jäi see vaikne hääl vist purjakile ja magama.
Anna isa käitus minuga rahulikult ja mõistvalt. Ta ütles, et saab väga hästi aru, et see on minu jaoks dilemma ja et ehkki tal on sellega raske leppida, aktsepteerib ta ka seda, kui ma ehk tema tütart piisavalt ei armasta...
See jutt oli päästik. Mida paganat – ma armastan Annat!
Ma ütlesin jah.
Sealt edasi korraldasid minu elu juba teised. Viisad, intensiivne keelekursus, töökohtumised, leping, korter, uus töökoht. Anna püsis mu käekõrval ja mina olin armunud, segaduses ja enesekindel korraga.
Korter oli igati aus. Töö samuti. Ma sain positsiooni, milleni oleksin Eestis pidanud veel tükk aega pingutama. Enda meelest ma ei reetnud Eestit – mingeid suuri saladusi mul ju teada polnud, mida oleksin võinud välja rääkida.
Ma läksin lihtsalt teise riiki tööle. Ja sain seal ka teise riigi kodakondsuse, juba enne abiellumist.
Nüüd aga tuleb keerulisem koht. Korraga oli Anna minu elust kadunud, samuti ka tema vanemad. Päringud ja otsingud andsid tulemuse, et sellenimelisi isikuid selles riigis küll on, aga mitte ühes peres ja mitte mulle teadaolevate vanuste ja sünnipäevadega.
Sellest šokist pole ma veel päriselt toibunud. Ma armastasin imekaunist fantoomi? Kas Anna oli üldse olemas? Ilmselt oli, kuidas ma muidu teise riiki tööle oleksin kolinud.
Kas see oli spioonisaaga minu ärameelitamiseks? Aga nii palju vaeva tundub mulle ebareaalne...
Nagu ka pärast ränka pettumist Ritas, oskan ma teha vaid üht – keskenduda tööle. Nüüd aga juba ühe teise riigi armees. Mingi osa minust loodab ikka, et tegemist on eksitusega ning et Anna tuleb minu juurde tagasi.

Karli jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 2026 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
anita

kullake see on su kujutluse vili ,et abiellusid kaunitar annaga

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi