Saatus: Kiiremini, kõrgemale, kaugemale

07.07.2019 18:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
0
Foto:

Eestlasele on ikka omane töötada ja seejärel elada – kui aega üle jääb, mitte vastupidi –, kuid noored teevad seda tihtipeale vastupidi.

Elina on küll passi järgi eestlane, kuid temas voolab ka „teist verd“. Hetkel on neiu jõudnud maha rahuneda ja leiab ka aega elamiseks, kuid see pole alati nõndaviisi olnud. „Ma olen üksiklaps ja seetõttu ei ole ma mitte kunagi pidanud puudust kannatama. Küll aga jõudis minu täiskasvanuiga varakult kohale, sest mu isa töötab rahvusvaheliste vedude autojuhina ja emagi hakkas üha sagedamini isaga kaasa sõitma. Gümnaasiumi alguses olin ma üksinda, või täpsemalt oma 2 kassiga ridaelamuboksis nelja tuba jagamas – pole ju üldse paha. Aga kui oled üksi, siis saad teha, mida soovid. Kui soovid on suured ja ehk ka kulukad, siis tuleb leida viis lisaraha teenimiseks või olla kaval, sest kes siis ikka tahab vanematele täpselt aru anda, milleks ja kuhu raha liigub,“ jutustab neiu.

Esimesed ämbrisse astumised
„Mul oli gümnaasiumi ajal mitu head sõbrannat – ühel aastal sai ühega rohkem suheldud ja teisel aastal teisega. Tänasel päeval piirdub minu suhtlus nimetatud sõbrannadega vaid sünnipäevaks õnne soovimisega ja nad ei käinud isegi mu pulmas.“
„Kui me olime 16, saime juba ka pidudele sisse. Selleks ei olnud palju vaja – tugevam meik näkku, lühem seelik selga ja kõrgemad kontsad jalga. See töötas alati ja pealegi olime sama mõõtu, nii et mõlemad võtsid kõik peoks sobiva kaasa ning siis ühildasimegi minu juures meie väljanägemised! Ühel jahedal õhtul liikusime Tallinna tänavat mööda Vanalinna suunas, et klubisse minna. Sinna me aga ei jõudnud. Sel korral olin ma koos rahulikuma ja tagantjärele mõeldes ehk ka mõistlikuma sõbrannaga – õnneks, kuid see ei takistanud meil koos lollusi teha. Meie kõrval peatus maastur ning aknast küsiti, kuhu suundume. Vastusele „Läheme peole…“ kostus vaid „Istuge autosse, saame tuttavaks… meil on siin lähedal korteris pidu…“ Ja me istusimegi autosse, täiesti ilma igasuguse hirmutundeta. Me olime sel hetkel veel täiesti kained ja kaks noormeest autos samuti. Kui ma nüüd, täiskasvanuna ja kogenumana sellele mõtlen, siis kõlab see kohutavalt, kuid tol hetkel ei löönud mulle pähegi, et 2 meest saavad iga kell soovi korral jagu 2 tüdrukust…“
„Järgmisel hetkel olime juba kesklinna korteris, mitte eriti kaugel kohast, kus meid peale võeti – ilus suur korter, kenasti sisustatud. Nagu ikka, toimus minu ja mu sõbranna peas mõtteline jagamine – mina hakkasin rohkem suhtlema noormehega, kelle korterisse olime jõudnud ja mu sõbranna tema sõbraga. Istusime niisama laua taga, tegime kokteile ja rääkisime. Tuli välja, et mõlemad vene noormehed töötasid raadios ja see pani meid miskipärast ohutult tundma, ilma et me oleks saanud sellele tol hetkel kuidagigi kinnitust ja nutitelefone tol hetkel veel ka ei eksisteerinud. Ühel hetkel aga lisandus seltskonda veel mehi. Eks mõni värin ja üksik uitmõte käis peast läbi, kuid pidu oli nii-öelda täies hoos ja ausalt öeldes ei mäleta ma sellest õhtust rohkem midagi, kui et ühel hetkel talutati mind teise tuppa magama ja mu sõbranna käis mind vahepeal äratamas ja kontrollimas. Alles järgnevatel päevadel rääkis mulle sõbranna, et olin korteri omanikuga mitmeid kordi küll saunaruumi, küll kõrvaltuppa ära kadunud, kuid taaskord oli ta mulle kohe järgi tulnud ja tüütult meid seganud. Minu õnneks!“
Jäärapäisus viib sihile
„See pidu jäi meile mõneks ajaks ainukeseks, kuid mina otsustasin korteri omanikust noormehega edasi suhelda. Ta oli viisakas, väljapeetud, alati hästi riides ja tõesti töötas raadios. Ilmselgelt soovis ta mult enamat kui vaid koos pidutsemine ja nägi selle nimel ka vaeva, kuid asjata. Päris suhteni me siiski ei jõudnud, kuid väljas käisime kallimates restoranides mitmeid kordi ja ta tegi mulle ka kingitusi, mis tol hetkel võlusid mind väga ning mõjusid kui tasuna noormehega suhtlemise eest. Eks ma mõnel korral pidin ikka pingutama ka – mõnikord suudlesime ja ta katsus mind siit-sealt, kuid kooli kõrvalt eriti tööl käimiseks aega ei jäänud ja oli ju tore, kui said tähelepanu ja kalleid asju, ilma et selleks nahast välja peaks pugema, kuid mind häiris lõppude lõpuks see, et noormees ei olnudki noormees, vaid neljakümnene. Sõbranna mõistis mu käitumise küll hukka, kuid ma ei teinud sellest välja.“

Taaskord valed käigud
„Umbes aasta aega hiljem otsustasime sõbrannaga siiski taas koos välja minna. Selleks hetkeks olime pisut targemaks saanud, kuid ilmselgelt mitte piisavalt. Sel korral jõudsime siiski klubisse ja mõne hea tunni saime ka pidutsetud – tantsimisest hakkas juba vaikselt isu täis saama ja nõnda otsustasimegi korraks maha istuda. See aga on vist meestele märk, et oled saadaval ja nii olidki taas kaks tüüpi platsis ning pakkusid, et võivad meile joogid välja teha. Olime eriti kavalad, käisime ise baarileti ääres kaasas ja lasime tüüpidel jookide eest maksta. Tol hetkel ei olnud korgijook küll nii igapäevane oht kui tänapäeval, kuid enda meelest olime jube kavalad.“
„Sel korral sai sõbranna parema diili ja mina tüübi sõbra. Aga mind ei pannud see kohkuma, sest tüübil jutt jooksis ja liigutada oskas end ka. Pärast mõnda tundi jõuti aga selleni, et oleks vist mõistlikum koju liikuma hakata. Minu esimene mõte oli aga see, et ma elan ju Tallinnast väljas ning taksoga läheks kojusõit üsna kalliks… Järgmisel hetkel pakkus aga „minu“ noormees, et võin tema juurde ööseks minna – tal on suur maja, võiks isegi öelda, et villa, samuti Tallinnast väljas, aga täpselt teises suunas. Sõbranna oli selleks ajaks otsustanud võtta teise noormehega ühise takso, kuna liiguti samas suunas ja „parem diil“ oli piisavalt džentelmen, et sõidutada sõbranna oma kulude-kirjadega kõigepealt koju ning siis ise edasi liikuda. Mina lõpetasin aga kuskil Tabasalus. Ma polnud kunagi selles kohas käinud. Maja oli tõesti uhke, kuid mind ajas närvi tüübi pidev pealekäimine, et temaga magaksin. Valetasin, et ei saa, et mul on „see aeg“. Jumal tänatud, et mul see mõte pähe lõi ja tüüp uskuma jäi, kuid magama ma jääda ei julgenud.“



Töölkäimine on tugevatele
„Kui olin hommikul villas silmad lahti teinud ja veendunud, et olen ühes tükis, meenus mulle aga teadmine, et ma pean tööle minema. Olin paanikas, sest esiteks olin ma enda jaoks kusagil pärapõrgus ja teiseks algas mu tööpäev ei vähem ega ka rohkem kui tunni pärast. Oli ilmselge, et ma ei oleks sinna jõudnud, kuigi mul oli ka varasemalt juhtunud, et tööpäevale eelnes „peoöö“. Helistasin sõbrannale, samal ajal püüdsin inimeseks saada. Sõbranna nõustus minu eest tööle minema – jagasin tol ajal toodete reklaaminäidiseid ja vahet ju polnud, kas inimene oli seda tööd varem tehtud või mitte, peaasi, et oleksid ilus ja asjalik – igal juhul jõudis mu sõbranna õigel ajal minu eest tööle ja mina pärast väljaselgitamist, kus ma olen, elusalt ja tervelt tagasi koju. Sõbrannast jäin ma aga peale seda käkki ilma. Meie suhtlus küll jätkus, kuid ühiselt me enam midagi ette ei võtnud.“
„Kui olin sõbrannaga raksu läinud, sai mulle selgeks, et nii edasi ei saa. Otsustasin endale hankida ka korraliku töö. Gümnaasiumi sain nibin-nabin lõpetatud ja ma ei kavatsenudki edasi õppima minna. Seega hakkasin laeval koristajaks – olin korraga 2 nädalat laevas ja teenisin korralikult, sain endale lubada neid asju, mille nimel olin varasemalt pidanud meeldivust või isegi kirge teesklema ilma mõtlemata.
Laevalt leidsin ka enda praeguse abikaasa – ikka peolt, sest laeval töötades käib kaasas ka laevaelu elamine, mille juurde kuuluvad iseenesest mõistetavalt ühised peod. Loomulikult ei tea minu mees mitte midagi minu varasemast elust, eriti pidutsemistest, aga ega ta ka ei oota, et oleksin olnud täiuslik. Aga mind ennast aeg-ajalt häirib, millega ma olen hakkama saanud ja siis lohutan end jälle teadmisega, et minul vedas – mind ei vägistatud, tapetud ega vigastatud. Aga heast sõbrannast jäin ilma.“

Elina loo pani kirja
Elizabeth Kroon

Vaadatud 832 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi