Saatus: Koduseks prouaks hakkamine oli allakäigu algus

26.07.2020 21:00
Maria Johanson Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

Minu elukogemus tegi pihuks ja põrmuks mu noorpõlve ideaalid ning tõestas, et ka parimad kavatsused ning õiged teod võivad joosta liiva, otsekui oleks tehtud mõni saatuslik viga.

Selliseks parimaks kavatsuseks oli plaan hakata täiskohaga kodu­perenaiseks ning pühenduda üksnes sellele, et mu perel oleks hea olla.
Minu lapsepõlv jääb nõukogude aja karmidesse, kuid viljastavatesse tingimustesse, nagu toona oli kombeks öelda. Seda aega iseloomustasid nii meeste kui ka naiste kõrge tööhõive, varakult lastesõime viidud põngerjad ning kodu­köögid, mis olid nii kitsad, et neis polnud võimalik korralikult süüa tehagi.
Mis tööhõivesse puutub, siis tänapäevast noort lugejat ehk üllatab asjaolu, et mitte­töötamine oli toona võrdsustatud kriminaalkuriteoga. Seda ka juhul, kui mittetöötamise põhjuseks oli emarollile pühendumine kauem kui mõned kuud pärast lapse sündi. Väikesed beebid tuli viia lastesõime, ­vajadusel ööpäevasesse. Hea oli, kui perel juhtus olema vana­ema või muu sugulane, kes oli pensionil ning nõus peaaegu vastsündinud lapse ­kasvatamise oma õlgadele võtma.

Väga õnnelik lapsepõlv
Meie peres aga olid asjad teisiti korraldatud. Minu ema oli kodu­proua ja ema, kes pühendas oma elu mulle ja minu isale.
Kriminaalistaatus mu ema ei tabanud, sest tema tööraamat töötas. Sellega käis koristamas meie naabrinaisest üksikema, kes päeviti töötas õpetajana. Mida see talle ja tema lapsele tähendas, ei taha ma mõeldagi, ent toona polnud see põrmugi minu asi.
Mu isa teenis ühe toonase tootmisettevõtte üksusejuhina piisavalt hästi, nii et rahamuret meie perel polnud. Meie kodu oli ilus, kolmetoaline korter ühes eestiaegses majas ning ka köök oli suur, sest selle kõrval oli vanasti asunud teenijatuba, kuid osava mehena võttis mu isa maha neid kahte ruumi ­lahutava mittekandva seina. Nii sai tema naine ehk minu ema enesele oma kuningriigi, kus ta meile üha ja üha suurepäraseid toite tegi.
Mu lapsepõlv oli imeilus ja turvaline. Emal oli aega teha meile maitsvaid ja tervislikke toitusid, meie kodu oli alati mõnusalt korras ning igal õhtul vaatasime koos emaga üle minu kooliasjad. Hästi õppimine ei valmistanud mulle raskusi, kuid ikka oli mõni pisiviga, mille kodus ära lahendamine tagas selle, et ma polnud mitte lihtsalt hea, vaid väga hea õpilane. Täisviielisena alustanud, jõudsin ma nii ka põhi- ja keskkooli lõpuni.
Ema tagas mulle ka selle, et võisin tegeleda nende huvialadega, millega tahtsin. Mul polnud ühtegi nii suurt huvi, millele suurel määral pühenduda, kuid natuke meeldisid mulle paljud asjad. Nii olen tantsinud nii kaerajaani kui ka modern­tantse, mänginud tennist, osalenud mälumängu- ja väitlus­klubis ning harjutanud võõrkeelseid fraase ja etiketti rahvaste sõpruse klubis, mis toona oli ainuke pisike aken, mille kaudu suurelt kodumaalt veidi kaugemale sai piiluda.
Kõige olulisem asi, mille emalt sain, oli aga see, millest ta kunagi otsesõnu ei rääkinud. Teadmise, et naise ja ema koht on oma pere juures. Mitte, eks ole, lärmakas koolimajas või ­auruses sööklaköögis või tehases tootmisliini juures.

Jäägitu turvalisus
Minu jaoks tähendas ema jäägitut turvalisust, usaldust ning kõigi oluliste asjade teadmist. Just selliseks naiseks ja emaks tahtsin ma ka ise kasvada.
Samas rõhutas ema alati, et haridus on ülimalt oluline ning õhutas mind hästi õppima. Kuigi võõrkeeltega toona suurt midagi peale polnud hakata, õppis ema minuga pühendunult nii vene keelt, juhtides mind ettevaatlikult tänavaslängist ­eemale ning toonaste suurte kirjanike ja kunstnike poole, kui ka saksa ja inglise keelt.
Isaga olid mu suhted samuti igati head. Nägin teda küll palju vähem kui ema, kuid armastasin teda väga ja tema mind ka.
Kui keskkooli täisviielise tunnistusega lõpetasin, oli ema täiesti kindel, et nüüd viib minu tee ülikooli.
Mul polnud selle vastu midagi, kuid loomulikult valisin Tallinnas asuva pedagoogilise suunitlusega kõrgkooli, sest mul polnud mingit tahtmist Tartusse kolida ja omapäi elama hakata.
Ülikool tõi mu ellu mitmeid uusi teadmisi, lisaks akadeemilistele ka elulisi. Juba esimesel praktikal sain ma aru, et minus pole neid omadusi, mida kooliõpetajal vaja läheb. Klassi ees seismine oli kogemus, mida ma enam kunagi korrata ei tahtnud. Ehkki väljastpoolt vaadates polevat olnud midagi näha ning mu praktikahinne tuli sama hea nagu eksami­hindedki. Aga ma ise tean, kui halvasti ma end seal tundsin ning ma olin väga kindel, et õpetajat ei saa minust iial.
See ei takistanud küll mul kõrgkooligi suisa hiilgavate tulemustega lõpetada...

Uus põlvkond vana järel
Ülikooliaega jäi ka kohtumine mu tulevase abikaasaga. ­Marko oli tore noormees, kes õppis samuti hästi ning oli enesele plaaninud karjääri haridus­valdkonnas, kuid mitte koolis tahvli ees, vaid valdkonna­üleselt ministeeriumis.
Rääkisin talle ausalt, et minu unistus on olla kodune ema ning Markole see sobis. Ka mu vanematele peigmehe­kandidaat meeldis. Mina Marko emale eriti ei meeldinud – see kommunistlikult meelestatud naine oli eluaeg parteiliinis töötanud ning suhtus minu emasse ja minusse nähtava põlgusega.
Kaheksakümnendate lõpus, veidi enne seda, kui sinimustvalge trikoloor rahvuslipuna Pika Hermnanni tippu heisati, oli Marko ja minu pulmapäev. Ootasin toona juba meie last, kuid see oli meie pere saladus.
Tütreke sündis õigel ajal, terve ja tublina ning sai nimeks Eva-Lotta, Astrid Lindgreni vahva ja hakkaja raamatu­tegelase järgi.
Meie pere toimis imeliselt hästi, täpselt nii, nagu oli toiminud ka mu lapsepõlvekodu. Kahju oli vaid sellest, et mu vanemad olid lahkunud küllalt noorelt – emal avastati südamerike ning isa  suri kõigi jaoks ootamatult mõned kuud pärast teda, otsekui poleks ta tahtnud ilma armastatud naiseta edasi elada...

Korraga muutus kõik
Riigikorra muutumisega aga muutus kõik. Marko kaotas oma töö, lisaks tuli välja, et tal olid olnud mingid sidemed toonaste julgeolekuorganitega, millest mina midagi ei teadnud.
Olen end lõpult palju süüdistanud selles, et ei osanud oma meest hoida ega saanud aru, kui raske tal oli. Nimelt ei öelnud Marko mulle, et tal pole enam tööd – ta võttis igal hommikul oma portfelli ja läks... Nüüd tean, et tänavatele hulkuma.
Elasin õndsas teadmatuses ning kui aimama hakkasin, oli hilja – mu mehest oli saanud joodik ja hulkur. Mina olin elanud koos Eva-Lottaga otsekui mullis. Meie maailma täitsid hea õppimine ning ilusad harrastused.
Kaks päeva enne oma mehe matuseid sain teada, et ootan teist last. Ja et enne surma oli Marko mässinud meid mitmetesse võlgadesse.
Nende klaarimiseks läks müüki meie kodu ning see kööktuba, mis meile kätte jäänud raha eest veel jõukohaseks osutus, oli kõike muud kui kena kodu peatselt kolmeliikmeliseks kasvavale üksikemaga perele.
Ma kaalusin ka võimalust oma rasedus katkestada, kuid tundsin, et ma ei suuda seda teha. Kuni on elu, on ehk ka lootust...
Kaalusin läbi oma napid võimalused. Mul oli korralik haridus ning hea võõrkeelteoskus, ehkki mõlemad pisut roostes.
Kooliõpetajaks ei suutnud ma minna. Otsisin võimalust eratundide andmiseks, veidi ka leidsin, kuid liialt vähe, et sellest meile piisanud oleks. Samuti pakkusin end mitmele poole tõlkijaks, kuid neidki oli turul korraga palju ning minul polnud vist piisavalt oskusi enese heade külgede esile­toomiseks ja konkurentsis läbi löömiseks.
Stabiilse, ehkki pisikese sisse­tuleku sain ma koristajana, kuid seda tööd ei pidanud mu keha vastu. Kaotasin lapse ning sain komplikatsioonidena pidevalt valutava selja ja pealetulvava depressiooni.

Trööstitu vanadus
Kummagagi neist ei suutnud ma toime tulla ning kuidas mu nõder käsi viinapudeli järele sirutus, ei oska ma öelda.
Eva-Lotta oli siis teismeea keskel, tütarlapse jaoks kõige keerulisemas vanuses. Seda, kui väga ma end tema ees süüdi tundsin, ei saa ma sõnadesse panna. Ent sedagi sõnatut valu suutis vaigistada vaid viin.
Mu tütar osutus olema teisest materjalist kui mina – ta ei paindunud ega murdunud. Võttis üles minu käest maha pudenenud harja ja mopi ning käis öösiti koristamas. Lisaks õppis, õppis, õppis... ja suutis kooli lõpetada neljade ja viitega.
Ülikooli mu tütar ei läinud. Ta lahkus peatselt Eestist. Algul Saksamaale lapsehoidjaks, seejärel aga seal kohatud mehega teisele poole maakera.
Minuga suhtleb tütar kenasti, kuid külmalt. Sedajagu, nagu hõivatul farmiperenaisel oma vist lausa tuhandete lammaste ja kolme lapse kõrvalt aega on.
Kuna seljamure viis ka jalgade peaaegu täieliku ­halvatuseni, elan ma hooldekodus, mille arveid maksab mu tütar.
Kõik, mille nimel olin elanud ja pingutanud, läks kuidagi teisiti. Olen mõelnud, et mul puudus üks oluline oskus – ma ei suutnud elust kinni hakata, pingutada ega võidelda. Ma polnud seda kunagi teinud ning kui elu seda nõudis, ei saanud ma hakkama.
Mu tütar sai märksa paremini toime, nii et asjatult pole ma elanud, aga uhkust ma enese üle küll ei tunne.

Iivika jutu pani kirja
Maria Johanson



Vaadatud 1303 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi