Saatus: Kodusõjas surma ei saa

07.08.2022 23:00
Riina Kangur Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

Mees käib mööda tuba ringi ja tulistab automaadist. Ta-ta-ta-ta-ta. Kõik, kes ette jäid, said mõned kuulid ribide vahele, nüüd heidavad maas lamades hinge.

Mees sosistab karmi häälega, hammaste kriginal. Neab. Kirub. Vannub. Ähvardab. Ta-ta-ta-ta-ta, kostab jälle. Keegi vaenlastest oli vist veel kogemata kombel ellu jäänud, nüüd sai selle eluke ka lõpetatud.
Õnneks on automaat ainult kujuteldav. Ka vaenlased pole kohapeal, halvad uudised on end internetist või televisiooni uudistesaatest kätte näidanud. Inimesed, kes ei vääri elus olemist.
Ülepäeva soovib ta kellelegi vähki. Loomulikult mitte ühelegi oma lähedastest, vaid ikka kuulsustele. See algab juba varahommikul uudiseid vaadates, kestes õhtuni välja, sest uudiseid jagatakse telerist igal täistunnil. Poliitilised uudised on tema jaoks magus vaimutoit, millega oma viha ässitada ja sütitada.
“Cancer!” (vähk - pr.k), karjub ta, silmad peas põlemas. Silmapaar võtab tal alati mingi jubedust tekitava värvuse, pildudes saatanlikke sädemeid.
Ta tõstab oma parema käe üles nagu Mooses vaarao ees seistes – ainult pikk kaigas puudub selles käes – karjudes: “Cancer, cancer!” Seejärel vehib oma rusikas käega. See on hirmuäratav vaatepilt. Küllalt usutav, et mitte seda võimatuks mõelda.

Õnneks pole meie kodus relvi
Viha tõttu haarataks pikemalt mõtlemata esimese ettejuhtuva tulirelva järele.  Õnneks, et neil pole kodus ühtegi. Vaevalt, et Meeri siis veel elus oleks.  
Kätega vehib see prantsuse mees Meeri, oma naise, suunas aeg-ajalt küll. Ähvardab. Tõstab häält. Lubab asjad pakkida ja Cannes´i tagasi sõita. Või et, kui Meeri Cannes´is on, istub tal kuklas teadmine, et teda võidakse iga hetk lennukile panna ja Tallinnasse tagasi saata.
Mitte et see Meerit hirmutaks. Mõnikord ta lausa soovib seda. Ütleb mehele endale ka: “Aga palun, sõida tagasi.” Või siis: “Aga palun, võta mulle lennukipilet ära.” Meeri pakib kohvreid ja mees vaatab pealt, oodates rahulikult, mil kohvri lukk sulgub. “Voila”, ütleb ta siis, – see asi on nüüd siis ühel pool. Meeri vaatab, naeratab, ei kehita õlgu.
Vahel lubab mees endale ka mõne klaasi veini (prantslased armastavad veini, see on endiselt, veel ka tänapäeval, jook jumalatelt – in vino veritas!), kuigi alkohol ei sobi sellele prantslasele üldse mitte. Ta muutub lausa jultunuks, käies mööda tube ringi, otsides tüli, mida tolmuna üles keerutada.
« Je te casse les rains, » on tema põhiline väljend. Ma purustan su neerud. Peksan puruks. Rebin tükkideks. Päris võigas otsetõlkes, kuid see võib juhtuda, kui Meeri paneb kogemata käärid (mehe arvates) valesse kohta köögisahtlis. Lubamatu liigutus. Või kui Meeri on vale kööginuga (mehe arvates) hakkimiseks kasutanud, või haamri teise kohta pannud. Või ei soostu kell üheksa öörahu välja kuulutama, sest tema arvates on veel lapsikult vara põhku pugeda.
Tegelikult ei tee Meeri kunagi midagi õigesti. Nii et – otse loomulikult väärib see karistuseks neerude purustamist. Mehel lihtsalt ei jää muud üle, kui Meerile selga hüpata ning asuda ta oakujulisi elundeid puruks peksma. Je te casse les rains.
Või viibutab kultuurse rahvuse esindaja taaskord à la Mooses käega, sisistades läbi hammaste: «La con de ta race»! (Oma rassi häbiplekk -pr.k). Mõistagi on see Meeri.

Kahekesi poes
Meeri on  püüdnud seda talle öelda. “Chèri”, ütleb ta, “mõtle ometi oma südamele”. Aga see meeldetuletus ajab mehe veel rohkem vihale. See siiras tähelepanek mõjub mehele sama rängalt, kui nende ühine poodlemine.
Poes nad kahekesi koos käia ei saa. Kuigi nad teevad kodus plaane, mida osta, kui palju ja Meeri prantslasest mees tundub igati entusiastlik ja sõbralikus meeleolus olevat, kaob see heatahtlikkus hoobilt poes esimese riiuli ees seistes. Ostukäru haarates on nad veel meeldiv paar, visates omavahel nalja, lõkerdades naerda.
Ent siis see lõpeb. Äkitselt. Nagu oleks keegi ootamatult tõkkepuu alla lasknud, andes märku, et siit edasi läheb asi palju tõsisemaks.
“Mis?! Veiniäädikas sellises väikeses pudelis? Kes seda enne näinud on?! “
Meeri seisab rahulikult ja kuulab loengut sellest, kuidas on Prantsusmaal. Mehe silmad veel sädemeid ei pillu, aga nad on võtnud jubedalt ähvardava läike. Meeri tunneb väga hästi seda kergelt metsikut sädelust oma mehe silmades. Kui see on ikka tema mees. Aeg-ajalt Meeri kahtleb nii selles, endas kui ka kõiges muus siin ilmas.
“Mida?! Oliivõli NII kallis?! Chéri, ma ei saa aru, kuidas te siin elate?”
Meeri ainult naeratab, kehitab õlgu: ise ka ei saa aru, aga näe, Jumalale tänu – elus oleme.
Meeri armastab mõelda, et ta kuulub inimeste hulka, kes oskavad oma vigadest õppida. Oli aeg, kus ta lasi end mehe kriitikast häirida, asus kaitsele, vastupidist tõestama, õiglus tuli ju jalule seada. See lõppes alati hammaste krigistamise, sõimamise ja asjade loopimisega. Loomulikult mitte naise poolt. Meeri oli see, kelle suunas pika baguette´iga vehiti või kelle pihta kuivainepakk poes lennutati. Nad korraldasid poes käies inimestele suisa tasuta etendusi.
Enam Meeri midagi tõestama ei asu. Ainult naeratab. Kehitab õlgu. Vahel ajab ise ka silmad suureks ja ahhetab: “Tõepoolest, kuidas me, õnnetud, küll siin elame?”
Lõpuks hakkab naisel kahju
Ja ega Prantsusmaal parem ole. Seal on poed ülemõistuse kaupa täis ning suured ja Meeri liiga aeglane tema kannul riiulite vahel tormamas. Olgu ta neetud. See Meeri.
Poest lahkutakse alati vaenlastena, vandudes teineteisele, et nad ei tee iial enam sisseoste koos. Meeri peaks sellest lubadusest heameelega kinni. Mees on see, kes naise jälle pärast poolt aastat pehmeks räägib. Meeril hakkab temast kahju. Tema väikesest, kitsast maailmast; temast endast, kes ta peab kogu aeg võitlust pidama nii palju endast võimukamate inimestega. Meeri tahab olla see, kes aitab oma mehe ta väikesest, viha täis universumist välja.
See pole tal siiani õnnestunud.
Nende tutvuse alguses heitis mees Meerile ette, et see olevat metsik.
“Tu est un peu sauvage”, ütles ta. (Sa oled veidi metsik – pr.k.)
“Kuidas nii?”
Ühesõnaga - ei ühtegi hellitussõna Meeri suust, ei chéri, ei mon amour, ei mon coeur. Metsik. Nagu sügavast põlismetsast tulnud isend, kes on igasuguste loodusseaduste vastaselt üritanud inimeseks hakata.

Kallis, ma tapan su!
“Aga - ma ju ütlesin sulle “Pierre”, sõnab Meeri hämmingus.
Kes siis oma armastatut nimepidi kutsub, nagu mingi maakas. Koera kutsutakse nimepidi.
Nii nad siis hakkavad chéritama. Kallis, kallis, kallis. Kallis, sa ei tea, millest sa räägid. Kallis, mul on janu. Kallis, ma lähen nüüd poodi. Kallis, ulata mulle pastakas. Kuidas sulle toit maitseb, kallis? Kallis, see on väga hea. Või siis – kallis, see ei kõlba kuhugi (see kõlab muidugi mehe suust ja Meeri kokakunsti aadressil).
Alles hiljem hakkab mees sõnale kallis mõnikord ka muud lisama. Kallis, ma purustan su neerud. Chéri, kui sa veel nii teed, siis ma purustan su neerud. Chéri, sa oled oma rahvuse häbiplekk. Sa oled neetud, chéri, neetud! Sois maudit! Ole sa neetud. Ning ta raputab käega Meeri suunas. Nagu Mooses.
Aga!
Mees, kes alatihti Moosesena käitub, lubab tal vahel Florence Foster Jenkinsi mängida ning kõval häälel koos Renata Tebaldiga ooperiaariaid üles võtta. Meeri ei ütle ära ka Maria Callase häält enda omaga kõrvutada. Ning Habanerat võib ta nüüd juba ilma Callase abitagi laulda. Aga ikka à la Florence.
Stabat Materit mees ei kannata. Niisamuti Emma Shapplini. Ja Gregoriaani muusika paneb tal jälle silmad põlema. “Millal see missa ükskord lõpeb?” - karjub ta. See on asi, millest Meeri aru ei saa – mehel on klapid peas, aga missa muusika tunnistab ta ka läbi kõrvaklappide ära, kuidas see võimalik on? (Tõsi, mees on korduvalt tunnistanud, et temas on selgeltnägijat.) Keevaline prantslane peab end kristlaseks ja katoliiklaseks, aga missa muusikat ei kannata. Sellest ei saa ka Meeri aru, et kuidas see võimalik on.

Ei ühtegi olmemuret
Hommikuti toob mees Meerile kohvi voodisse. Chéri, siin on su kohvi. Ja väike croissante sinna juurde.
Ta teeb süüa ja peseb nõud kohe ära, sest talle ei meeldi segamini köök. See olevat järjekordselt tunnistus metsikusest.
Meeri jõuab mitu nädalat mõelda, et peaks WC-harja top­siku puhtaks pesema. Ning ta lõpetab oma mõttekäigu alati meeldiva sõnaga homme. Homme teen.
Ent ühel ilusal päeval, kui ta on lõpuks selle otsuse vastu võtnud, et nüüd aitab, nüüd ta peab selle harjatopsiku pesemise ette võtma, siis märkab ta, et see on juba tehtud. Lihtsalt. Ilma ühegi sõnata.
Mees tõuseb palju varem, kui Meeri ning varavalges käib ta põrandad harjaga üle. Neil on koerad ja kassid, karvu jagub igale poole. Mees teeb seda veel märja lapiga ka. Tõsi, mitte eriti korralikult küll. Meeril tuleb see vahel üle teha. Kui mitte päriselt, siis mõttes kindlasti.
Vannitoas on kraanikauss ja selle ümbrus alati puhas. Meeri ei jõua midagi teha. Kogu aeg on kõik tehtud. Nagu tõepoolest – kõik. Ja – kogu aeg.
Neil on külalised tulemas ning Meeri läheb poodi kooki ostma. Ta on arvestanud ajaliselt, et jõuab piisavalt palju varem koju, et kõik korda panna. Laud ringi tõsta, ilusti katta (salvrätikud kolmnurkselt püsti, punased küünlad, justkui suvaliselt lauale heidetud kuivatatud tumepunased roosiõielehed), kartulid keeta, liha ahju.
Aga poest koju jõudes on kõik tehtud. Suur söögilaud on ringi tõstetud, ilusti kaetud, kartulid keedetud, liha küpseb ahjus. Ilma ühegi sõna või palveta Meeri poolt.
Meeril ei ole enam ei majanduslikke ega olmemuresid.
Polegi justkui enam muid muresid, kui et kuidas oma mehe keeva verega toime tulla, kodustes sõdades ellu jääda. Ja selle on ta nüüdseks kenasti ära õppinud. Sest ta teab, et ta on inimene. Ja inimesel on võimalik õppida. Õppida armastama ja loobuma. Inimesel on võimalik tarkust koguda ka selles plaanis, et vahel pole sugugi tähtis, kas sul on õigus. Vahel on palju tähtsam olla lihtsalt õnnelik. Või tänulik selle eest, mis sul on.
Aitäh, kallis, küll sa oled armas, kallis. See kõlab nagu rida kaunist poeemist.
Merci chéri, comme tu est gentille, chéri.

Vaadatud 829 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi