Saatus: Kohtumine oma peegelpildiga muutis naise elu

Maret pingutas igal sammul, et olla toetav naine oma mehele ja armastav ema oma poegadele. Iga aastaga luitus naine aga ühe enam ning tema nimel ei pingutanud keegi.

Intsukese tuju ei tohtinud rikkuda, vastasel juhul langes ta kohe depressiooni. Seitsmeteistkümne abieluaasta jooksul oli Maret Nurmsalu selle ­selgeks saanud.
Seepärast, kui mees küsis: „Mida? (Kulmud järsult üles.) Kas sa tõesti tahad seda? (Kulmud kolmnurka.) No olgu...“ (Kulmud lootusetult alla), siis hakkas ta kohe kiirustades olukorda siluma. Midagi see­sugust juhtus, kui Maret kavases endale näiteks uut kleiti või kingi osta. Või kui sõbrannad teda tüdrukute õhtule kutsusid. Üles, kolmnurka, alla. Ja ­depressioon.
Ta nägi neid kurjakuulutavaid kulme isegi öösiti unes. Need lendasid tema ümber nagu suur lind, kes ähvardavalt tiibadega vehkis ning luges noomitusi selle kohta, milline peab olema hea naine ja ema.

Tegusad päevad ja mitu töökohta
Tegelikult oligi Maret suure­pärane abikaasa ja hoolitsev ema. Tema vanem poeg Jüri sai hiljuti viieteistkümne-­aastaseks, noorem – Tanel – oli kümnene. Poisid sarnanesid väga isale, ka nende tuju ei tohtinud rikkuda. Seepärast, kui Jüri nõudis rulluiske ja Tanel jalgratast, võttis naine ­hetkegi mõtlemata oma salalaekast uue mantli jaoks kõrvale pandud raha välja ja suundus koos poegadega sporditarvete ­kauplusse. „Pole midagi,“ ütles ta endale. „Ka vana mantel on veel täiesti korralik. Olen sellega juba kaheksa aastat käinud ja kannatab veel sama palju välja. See-eest, milline tore pere­kond mul on! Lapsed on nii ­andekad ja mees...“
Päev algas Nurmsalude pere­konnas alati ühtviisi. Maret ärkas kell kuus hommikul, valmistas hommikusöögi, toitis poegadel kõhud täis, saatis nad kooli, pesi nõud ja seadis kiirustades end tööleminekuks valmis – oma esimesse töökohta. Ta oli hariduselt medõde. Tahtis peale medkooli lõpetamist ülikooli astuda, kuid selle asemel läks mehele. Töötas paar aastat haiglas, kuid mõistis varsti, et tema palgast jätkub vaid puljongikuubikuteks ja hakkas omal käel tööle. Esimene Mareti töö seisnes ühe vanadaami eest hoolitsemises, keda ta süstis, mõõtis vererõhku, andis rohtu. Proua sugulased maksid hästi, kuigi antud juhul ei mänginud raha tema jaoks peamist rolli. Maretil oli suur süda ja teades, kui tähtis on talle usaldatud ülesanne, tegi ta seda rõõmuga. Peale patronaaži, täpselt kell kümme, tormas Maret koju, et selleks ajaks ärganud mehele hommikusöök valmistada.
„Jälle oled üle soolanud,“ - porises mees, peekoniga ­omletti taldrikul sonkides.
Hommikuti oli Intsuke tavaliselt sünge. Ta meeleolu tasandus alles lõunaks, kuid naisel õnnestus harva seda suure­pärast sündmust tabada, sest lõunasöögi valmistas juba varakult valmis ja jooksis kohe oma teisele töökohale, mida tõeliseks leiuks pidas. Kella üheteistkümnest kuni üheni jalutas Maret vägagi korraliku tasu eest järjekorras kolme koera: dobermann Hamletit, rotveiler Lordi ja spanjel Timmut. Olles kel 13.00 viimase pererahvale tagastanud, tormas ta kolmandale töö­kohale – laste­aeda, kus kella kahest kella viieni töötas poole kohaga medõena ja veerandkohaga ­koristajana. Sealt lendas ta koju, kattis lastele ja mehele õhtusöögilaua, suundus peale seda klientide juurde koju massaaži tegema ning jõudis alles kella üheksaks pere juurde tagasi. Nii kordus see igal argipäeval, kuid ükskord...

Valus löök pojalt
See juhtus pühapäeval. Perekond lõunatas, Maret pesi nõusid, planeeris mõtteis eelseisvat suurpuhastus ning kuulis äkki:
„Paps, meile anti kirjand teemal: „Minu ema on erakordne inimene“, ütles Jüri ­märgatava irooniaga. „Ja millest mina peaksin kirjutama?“
Mees köhatas skeptiliselt, Tanel hakkas itsitama, Maret muutus soolasambaks. Laua taga jäi kõik vaikseks.
„Kas rohkem teemasid ei antud?“ küsis perepea peale pikale­veninud pausi.
„Anti. „Petšorin kui nn liigne inimene M. J. Lermontovi ­romaanis „Meie aja kangelane“.
„No ja mis sa siis oma pead vaevad?!“
Maret sulges end vannituppa ja nuttis peaaegu tund aega. Siis võttis end kokku ja hakkas koristama. Alustas ärklikorrusest. Vaatas üle tolmunud karpe ja kordas: „Ja mis siis, see-eest on nad õnnelikud, kõhud täis, terved, riided seljas...“ See nimekiri oleks võinud jätkuda, kuid sel hetkel sai ta millegi teravaga valusalt vastu pead ja see kukkus põrandale. Maret pööras pilgu maha ja avastas suureks imestuseks oma vana erepunase kõrgekontsaline kinga. „Kuidas see siia sai?“ imestas naine, kuna mäletas täpselt, et oli peale pulmi need jalanõud nooremale õele kinkinud. Ta kükitas põrandale, veeretas leidu käes, pani jalga, läks peegli juurde ja ohkas. Talle vaatas vastu lihtsas kodukitlis kõhn närtsinud naine, kellel jalas väljakutsuvalt ­erksavärvilise king. „Kuidas ma küll nii kõrgetel kontsadel kõndida sain?“ ­mõtles ta. „Jube...“

Kasvatame mehe ümber
„Tõepoolest jube,“ kostus äkki tuttav hääl.
Maret tõstis silmad ja ­võpatas. Läbi peegli vaatas teda kuldse juuksepahmakaga efektne neiu.
„Kas ei tunne ära?“  küsis ta ja naeratas pimestavalt.
Oleks Maret tundelisem ­olnud, võinuks ta hulluks minna. Tema ees seisis ta enda seitmeteistkümne aasta tagune peegelpilt! Minevikust pärit fantoom ulatas talle käe ja ­ütles: „Tere, hernehirmutis!“
Maret vaatas ringi, kissitas silmi ja püüdis viirastusest pead raputades lahti saada. See ei kadunud – hoopis naeris talle lõbusalt näkku.
„See ei ole võimalik,“ sosistas Maret.
„Võin sedasama öelda,“ - kinnitas peegelpilt. „Fakt jääb aga faktiks – sa näed lihtsalt jube välja. Kas sa ei armasta end ­üldse? Ja selline elu meeldib sulle? Tuleta meelde, milline sa olid! Mitte ainult ära tuleta meelde, vaid lihtsalt vaata mind ja vasta: oled sa tõesti õnnelik?“
„Jah,“ vastas Maret sosistades, siis mõtles veidi ja lisas: „Mul on tore perekond, lapsed, mees...“
„Lõpeta ära!“ katkestas teda peegelpilt järsult. „Lapsed ei hooli sinust, mees ei tööta ja ­istub sul lihtsalt kukil!“
„Töötab,“ hakkas Maret ebakindlalt protesteerima.
Asi oli selles, et viisteist aastat tagasi otsustas ­kehalise kasvatuse õpetaja Indrek Nurmsalu, et temast on kirjanik saanud. Tõsi küll, tema sulest on ilmunud üks ja ainuke „tõeliselt geniaalne“ romaan – „Pilk igavikku“. Indrek saatis selle kirjastustele ning on sest ajast saati vastukajasid ­oodanud.
„Mul on kahju sind kurvastada, kuid sinu Intsukene on krooniline laiskvorst,“ ütles peegelpilt nagu oleks Mareti mõtteis lugenud. „Aga pole midagi, me kasvatame ta ümber...“
„Meie?“ ehmus Maret.
„Anna mulle üks päev aega,“ ütles teisik kavalalt silmi välgutades. „Kõigest üks. Ära karda!“ Ta ulatas käe ja Maret ­sattus peegli taha.

Nüüd nõuab lahutust?
Kell kaksteist tuli Intsukene oma toast lõunat sööma, kuid avastas selle asemel eest diivanil pikutava naise. Vähe sellest, et ta ajakirja luges, tal olid jalas uued teksapüksid ja seljas välja­kutsuva dekolteega erksavärviline sviiter.
„Mida see tähendab?“ küsis vapustatud mees ja ta kulmud tõusid üles. „Sa oled endale uusi asju ostnud?“ (Tõusid kolmnurgaks.) Millise raha eest? (Langesid alla.)
„Kuule, Indrek,“ ühmas Mareti teisik. „Sa võid oma kulmud kasvõi meremehe­sõlmega ninajuurel kokku siduda, mul ükskõik. Mine parem kööki ja tee kaneeliga kohvi. Noh, mis sa seisad nagu ausammas? ­Liiguta end, kirjanik!“
Isa hala peale jooksid laste­toast välja pojad. Vanem jäi vaimustunult ema silmitsema ja vilistas imestusest.
„Ära vilista midagi,“ ütles naine ja ulatas talle paberilehe. „Siin on ostunimekiri. Võta raha ja kihuta poodi! Sina, Tanel, tuled minuga kööki. Hakkad ­kartuleid koorima.“
Perekond Nurmsalu, kaasa arvatud peeglitagune Maret, avas üksmeelselt suu. „Nüüd nõuab ta kohe lahutust!“ mõtles ta õudusega ja kaotas teadvuse.
Ta toibus vara hommikul oma voodis. Päike kõditas ta ripsmeid, akna taga siristasid rõõmsalt varblased ja ukseavas seisis Indrek, kandik käes.
„Tere hommikust, kallis,“ ütles ta vaikselt. „Tõin kohvi. ­Kaneeliga, nagu sulle meeldib.“
Maret hõõrus silmi ja uuris ümbrust. Hetkeks tundus talle, et peeglis vilksatas eilne külaline. Ta  silmitses tähelepanelikumalt ja sai aru, et näeb iseenda peegelpilti. Värske jume põskedel, kuldne juuksepahmakas... Tema kõrval öökapil seisis aga erepunane king, terav nina ­uhkelt püsti...

Mareti kogemuse pani kirja
Eliise Mäesalu