Saatus: Kõik teed viivad kraavi

31.05.2020 23:00
Marta Roosipuu Illustreeriv pilt
Kommentaarid
2
Foto:

Mõnel inimesel kohe kisub kõik kiiva, ehkki nad püüavad kõigest väest rajal püsida. Või siis mitte piisavalt.

Timo on mees, kes on läbi elanud nii mõndagi. Varases nooruses juba pidi ta enda eest seisma, kui ta vanemad mitmeid kordi kolisid ja ta pidevalt kooli vahetas. Narrimine ja koolikius ei olnud talle võõras.
Ema, isa ja kolm last jäid lõpuks paikseks ühes Eestimaa väikelinnas, kasvatasid kasvuhoones oma tarbeks toidud ja pidasid suurt põldu, kus olid kartul ja kurgid ning kasvasid maasikad, mida käidi siis turul müümas.
Vanematel ei olnud laste jaoks palju aega, nad pidid muudkui tööd rabama, et hing sees püsiks ja leib laual oleks, seetõttu kasvasid lapsed omajagu ajast omapead.

Rõõmus lapsepõlv
Timo oli selline uje ja heasüdamlik poiss, kes alati tahtis konflikte vältida ja oli leplik, kuid kes tihti sai ärakasutamise või halva kohtlemise osaliseks. Ta hoidis ka seltskonnast eemale ega olnud väga seltsiv. Lõpuks, kui Timol õnnestus endale sõber leida, siis ta oli väga õnnelik ja rahul. Nad olid lahutamatud, käisid koos ratastega sõitmas, kalal ja veetsid õnnelikku lapsepõlve maal. Timol tekkis Andresele lisaks veel üks sõber Erik. Timol oli ka kaks vanemat õde, kellega ta väga hästi läbi sai. Poisid olid ikka poisid ja tegid ka pisut pahandust – küll ärandasid isa auto ja sõitsid sellega teise külla peole, küll kakerdasid purjus peaga ringi ja kaklesid.
Timo leidis endale ka pruudi, kellega koos siis pidudel käidi ja kes noore mehe meele rõõmsaks tegi. Pruut Mari oli samuti selline tagasihoidlik ja vaikne tüdruk, mitte eriti jutukas.
Kord sõitis Timo koos õe Anneli, oma pruudi ja sõbra Erikuga viimase autoga peole. Erik tundus juba peole minnes veidi kummaline, kuid seltskond oli lõbusas tujus ning ei teinud Eriku veidrast käitumisest ja imelikest ütlemistest väljagi. Alles hiljem tabasid nad, mida Erik oli tundnud või mõelnud. Näiteks vihjas Erik oma viimasest autosõidust ja kui keegi hakkas sõitma ja soovitas Erikulgi koju magama minna, rähmas ta, et küll ta jõuab sinna viimsele unele.
Peol läks aeg juba hiliste öötundideni või pigem isegi varaste hommikutundideni, kuni ükskord Erik teatas, et tema tahab hakata nüüd tagasi sõitma. Ta oli napsitanud ja tahtis kangesti üksi sõita, kuid Timo ja Mari olid juba arvestanud, et temaga saab Mari koju ja ei jätnud jonni, vaid tahtsid tingimata kaasa sõita. Anneli aga oli juba jalgsi kuhugi lähedalasuvasse tallu sõbranna juurde läinud. Anneli asemel tuli autosse naaberküla poiss Jaan.
Niisiis, hakkas seltskond Erikuga sõitma keset ööd, lootes, et Erik on juba kainenenud. Ega kellelgi siis tol nõukaajal mingit alkomeetrit kaasas polnud. Kaugele nad kahjuks ei jõudnud, vaid peatusid esimeses kraavis kahe puu vahel. Kõik sattusid haiglasse, Timo kergete kriimustustega, kuid sõber Erik ja Mari vaakusid kaua hinge. Jaani tervis ei pidanudki vastu ja tema sellest ei väljunudki.

Õppetund sõbra surmast
Õppetund oli saadud ja Timo oskas hinnata elu ning olla iga päeva eest tänulik. Lein koolis oli selleks ajaks läbi, kui nemad ükskord koolipinki tagasi jõudsid. Timo tahtis elada. Enam ei istunud ta purjuspäi rooli ja takistas seda teha ka oma sõpradel. Paraku jäi pruut lonkama ja sellest peapõrutusest jäid ka pidevad peavalud ning tujukõikumised. Hiljem Erik tunnistas, et ta tahtiski enesetappu teha ja vastu puud sodiks sõita, et Jaanil vedas, ta pääses...
Timo ei teinud sellest jutust väga välja, arvas, et sõber niisama tähelepanu võitmiseks seda teeb ja lasi selle jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kuid mõne aasta pärast, kui sõber seda päriselt tegi, sai Timole selgeks, et ta oli seda tõsiselt mõelnud. Pruutki üritas enesetappu ja istus mitu kuud seetõttu psühhiaatriahaiglas. See õnnetus oli mõjunud kõigi osaliste psüühikale.
Timo elu läks küll peale sõbra kaotust edasi, kuid teda vaevas pidev süütunne. Ta heitis endale ette seda, et ta ei takistanud teda rooli istmast.
Timo oli selline, kes ise kõik probleemid sissepoole elas ja oli nii mõnestki solvumisest üle saanud ega kujutanud üldse ettegi, et Erik millekski selliseks võimeline oleks. Samuti tundis ta pruudi ees süüd, et oli lubanud purjutaja autosse istuda, teiseks tundis ta süüd, et ei võtnud Eriku morbiidseid sõnumeid tõe pähe ja oli kuulanud hoopis neid, kes ütlesid, enesetapjad seda ette ei kuuluta, vaid teevad vaikselt ära. Timo oli kurb, et ta isegi ei püüdnud oma sõpra päästa sellest depressiooniaugust välja.
Niimoodi mõeldes ja kedrates seda teemat muudkui oma peas sattus ka Timo masendusse ega märganud ühel hetkel enam kedagi oma ümber kuigi selle aja peale oli tal pere – neil oli Mariga juba kaks last. Timo kapseldus endasse, käis töö ja kodu vahet nagu robot, tegi täpselt selle, mida oli vaja teha ja ei grammigi rohkem, ei mingeid hobisid ega rõõme, ja koduski vaid õllepurk kõhul, lebas ta diivanil, kuni ühel hetkel avastas, et naine on asjad pakkinud ja ta juurest ära läinud.

Must auk
Timo muidugi andis kõik ära. Laste heaks. Mõni kuu peale lahutust ta veel nägi lapsi, kuid siis ilmus naise majja uus mees, kes leidis, et isa annab lastele halba eeskuju ja temaga ei või lapsi kokku lasta.
Kõik see muserdas meest veelgi ning pall hakkas veerema kiiresti või nagu öelda et allakäigutrepp oli kiire: Timo hakkas veel rohkem jooma ja oma 40ndaks eluaastaks oli ta kaotanud kõik – pere, kodu ja sõbrad. Tema ainsaks joomakaaslaseks olid sotsmaja elanikud, kes elasid peaaegu nagu prügihunnikus.
Mõned korrad käis Timol külas ta lapsepõlvesõber Andres ja püüdis teda rajale tagasi tõugata pakkudes mehele tööd, kuid joomise tõttu vallandati ta peagi või jäi ta ise tööle ilmumata. Samamoodi proovisid august välja tirida teda õed ja vanemad. Kuid tulutult. Tal oli eluisu läinud ja ta võttis oma ainsa vara, milleks oli auto ning sõitis sellega vastu puud ja kraavi, kus ta veetis lausa terve öö, sest maanteekraav oli nii sügav, et möödasõitjad ei märganud teda.
Imekombel jäi ta ellu. Järgmisel hommikul üks põllumees traktoriga sõites märkas teda ja kutsus kiirabi ning sikutas auto kraavist välja. Haiglas ärgates lubas Timo küll muutuda. Lubas eksnaisele ja lastele ning vanematele.
Paar kuud püsis mees kaine, kuid nii kui oli mõni stressirohkem olukord või kui ta sai taas kohtukutse või täituri kirja ja mõistis, et peab naisele midagi maksma, oli tal jälle ikka esimeseks pääseteeks ja tuimastajaks alkohol.
Talle tundus oma elu nüüd üks lõputu valu ja õudus, mille tuimestamiseks ei osanud ta muud teed leida kui end pildituks juua. Paar korda sattus ta seetõttu isegi mitte ainult kainerisse, vaid lausa haiglasse, sest oli end koomasse joonud. Ja nii nagu tihti meiega juhtub, hiilivad sõltuvused ligi tasahilju ja ühel hetkel võtavad võimust, haaravad meid üleni endasse ja sellest võrgust välja rabelemine ei ole enam lihtne, sest on tekkinud lootusetuse tunne ja võrk tõmbub aina koomale ning tunneli lõpus enam valgust ei paista, kui oled täiesti mustas augus.

Helgesse homsesse
Ühel sellisel päeval, kui mees jälle joomatuuril oli, ta palus ahastades, et see kõik lõppeks. Kummalisel kombel ei mäleta ta muud kui üht pikka unenägu, kus ta pidas oma ingliga läbirääkimisi ja kuidas too ütles, et ole rahulik, su elu saab korda. Timo ärkas taas haiglas, talle öeldi, et ta oli nädal haiglas juba veetnud ja tema neerude ning maksa seis pole kiita. Timole meenus unenägu. Ta andis endale lubaduse ronida sellest august välja. Tema oli ju lapsepõlve rumaluse pärast tekkinud õnnetuses ellu jäänud ja nüüd ei tahtnud ta seda elu enam hetkegi raisata. Ta otsis abi. Psühhiaatrilt, psühholoogilt, laenunõustajalt, pereterapeudilt, sõltuvusnõustajalt ja hingehoidjalt.
See rajale tagasi saamise protsess polnud enam lihtne. Oli tekkinud võlgu ja terviseprobleeme, kuid Timo usaldas elu. Ta käis ükshaaval läbi kõik sõbrad, tuttavad, laenuandjad ja pereliikmed, pidas maha südamest südamesse vestlused ja palus andeks. Ta hakkas tööle ja võlgu maksma ning on peagi rajal tagasi. Ka tema eksnaine Mari oli oma uuest mehest lahku läinud ja hoidis rohkem.lapsepõlvesõbra poole. Esiti oli tal rasku Timo usaldad, kuid vaikselt nende head suhted taastusid.
Timo oli lõpuks aru saanud, et saatus püüab talle taaskord näidata, et tal on vaja väärtustada inimesi enda kõrval ja asju, mis on tema elus. Kõik, kes on koos temaga või tema kõrval, vajab armastust ja hoolt. Ta taipas, et tuleb hoida endaga kaasas vaid neid asju, mida tõeliselt armastab ja läbi vaadata kõik inimsuhted enda elus, kas ta on neid piisavalt väärtustatud. Eelkõige iseennast. Oma kogemusest õppis ta seda, et kui elu on antud, tuleb seda elada, mitte heietada seda, mida enam muuta ei saa.

Timo loo jutustas
Marta Roosipuu

Vaadatud 1347 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jaagup

täiesti tüüpiline lugu. allakäigust jatõusust, tõus j mõõn

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi