Saatus: "Kriminaalist" on saanud minu ustav sõber

Elu kujunes nõnda, et 31aastasena jäin lasteta leseks, sest pärast vähem kui kaks aastat kestnud õnnelikku abielu viis hirmus haigus mu armsa mehe. Pikka aega pärast seda oli elu pelgalt vegeteerimine, mis sest rääkida... Elasin minevikus, olevikus lihtsalt olin, tulevikust ei mõelnud.

Kuna vanemaid polnud mul siis enam ammu, vähesed sugulased kaugel, elasin meie linna-äärses suures vanas majas üksinda. Loomult üldse inimpelglik, muutusin tasapisi veelgi eraklikumaks. Pole ma kunagi olnud nn naistejuttude vestja, kergem oli olla iseenesega. Sest kellega iganes tuli ju ikka kõne alla, et oh kui kahju, et kõik nii läks... Ega seda saa inimestele pahaks panna, aga mulle tegi see pigem haiget kui trööstis.
Sõbranna eest oli mul naabrinaine, minust veidi vanem, kes meie linna koos mehe ja pojaga mõne aasta eest kolis. Temaga klappis meil jutt hästi – niisama maastilmast, aiatöödest, üldse olmest. Kuni minust sai tema trööstija, sest ta mees, tubli ja töökas, sattus mingite kõveriti aetud äriasjade pärast kaheks aastaks vanglasse.
Eks sellega seoses tuligi siis mingil ajal jutuks, kui kole on üksi olla. Et ärgu mina ometi igaveseks üksi jäägu. Ei peagi nimelt mehele minema – lihtsalt hea elukaaslane oleks ikkagi toeks, majapidamises abiks, jne. Puhtast südamest soovitatud muidugi, aga mul läksid need jutud paraku küll ühest kõrvast sisse, teisest... Pealegi teadsime ju mõlemad: kust sa meie mudilas sellise leiaksid? Head mehed on kõik kas juba kellegi omad, liiga noored või liiga vanad, või lihtsalt „mööda”...

Aga naabrinaine ei jätnud
Ükskord,kui ta oma mehega kohtumast tuli, rääkis pikad lood sellest, et mehel on konginaabriks hästi tore ja intelligent mees. 40aastane vanapoiss, samuti oma ärioperatsioonide ohver, kes pidada ohkama lootusetu üksilduse üle. Sõbrad läind, äri ja kodu läind jne. Aga üks asi äratas mus huvi – mees olla palju lugend ja rääkivat „nagu mina”. Nii et miks ma ei võiks talle kirjutada, või las tema kirjutab mulle. Oleks tollele suureks rõõmuks, ja mis vaev see mulle siis ära ei ole. Tõrjusin pakkumise kohe tagasi, aga järgmisel korral tõi naabrinaine mulle tollelt kirja. Lühikese ja väga korrektse – igal juhul nö mõistusega inimese mõtteavaldused.
Kaalusin kaua, kuni kirjutasin vastu. Sellest sai alguse tõesti huvitav kontakt. Enne ärisse minekut oli mees teeninud leiba inglise keele õpetajana, armastuses ammu pettunud, ja üldse – aimasin tas hingesugulast. Käpardist äriajajana oli ta patuks veel kakluses tekitatud kehavigastus, tänu millele 7 aastat isolatsiooni.
Edasi käisin koos naabrinaisega teda ka külastamas. Telefonikõne läbi klaasi oli kõhe, aga elamus. Järgnevad kolm aastat, mis tal veel istuda tuli, suhtlesime juba nagu sõbrad. Ja loomulikult ütlesin talle ammu enne ta vabanemist otse: kui tal vabaduses peavarju pole, olen rõõmus seda pakkuma, kuni ta oma saatusega uuesti otsa peale saab.

Sõprusest sai armastus
Esialgu panin sellele visalt vastu, aga kui ta juba minu katuse all end sisse seadis, olin initsiaator pigem ma ise. Sest ta osutus veelgi toredamaks inimeseks kui lootsin. Ei mingit pealetükkivust, tegi ühe aastaga mu logiseva majapidamise korda, sai töö ühes kohalikus remondikojas, püüdis mulle aina iga vähimatki kulutust kinni maksta. Igatahes mina temas küll mingit kahekeelsust ei tunnetanud, vaatamata nn külajuttudele, põhimõttel „ei sa tea ühti”. Õnneks sai ta õige pea valdavalt kõigi lemmikuks – sõbralik, viisakas ja abivalmis.
Konkreetsest paariminekust me ei rääkinud, aga sõnadetagi olime seda meelt, et jääme kokku. Minule oli see selline ilus vaikne lähedustunne, nagu kunagi oma mehega. Sest tõesti – selleks ajaks teadsime ju mõlemad, et ei oota meid kumbagi kuskil keegi, kuna olime oma elukäigud vastastikku põhjalikult ära pihtinud. Ja kiiresti teineteisele nii omaseks saanud.
Käis meie kooselu kolmas aasta, ja enam polnud see kellelegi kõneaineks, sest polnud vähimatki, mille ajel nö hõlma hakata. Kuni juhtus imelik lugu. Paar korda käis ta pealinnas, arutamas juristidega mingite temalt „ärastatud” varade tagasisaamise asju. Mina nende kohta üksikasju ei pärinud, ja tema ei rääkinud.
Mingit murelikkust polnud ta juures küll kunagi täheldada, aga ühel õhtul töölt tulles teda polnud, kuigi pidi terve päeva kodus olema. Hilisõhtu käes, mingit teadet temalt ei tulnud, kõnedele oli vastuseks ikka „telefon, millele te helistate...”
Šokini jõudsin järgmisel hommikul, kui avasin selle laeka, milles seisis meie ühine tagavararaha. Viimase asemel oli seal kirjake: „Ära ehmu, pean kiirustama. Ülehomme olen tagasi, koos rahaga.”

Tunnistan: see oli alles nagu mõne IDx loo algus...
Oli raskusi püstipüsimisega, mitte ainult sel hetkel, vaid lausa järgnevatel kuudelgi. Kuna ta sedasi päris kaduski, ütlesin naabritele, et ta sai ootamatult hea tööpakkumise Soome. Rahast ei hinganud kellelegi, sest see veel puudus – külaraadios levis niigi: seda võis ju arvata... Naabrinaine muudkui hädaldas, et tema süü – tema meid kokku sokutas. Naabrimees raius ühte: see mees pole pettur! Üldiselt hoidusin taas maksimaalselt oma urgu ja püüdsin pea püsti hoida. Pärast esimest nädalat ei teinud enam ainsatki katset teda kuidagi otsida. Ja tunnistan sedagi: tühja sest rahast, sest ega see mu päris ainuke kah olnud, aga hing nuttis. Mitte iialgi poleks temast sellist reetmist uskunud...
Sügisest sai kevad, kui mu ussaia taha ilmus üks võõras mees. Küsis, kas olen see-ja-see, ja palus luba jutuajamiseks, osutades, et ta on mu põgeniku saadik. Jalgade värisedes kutsusin ta sisse.
Võõras, ka ise ilmselgelt kohmetuses, ütles kõigepealt, et tema usaldusisikuga on kõik korras, et saadetud aruandes on kõik kirjas. Ja võttis siis põuest paki, mainides, et selles on üksiti ka võlg, mille ta mult omavoliliselt võttis – vast kontrollin kohe. Ise jumala segi, kobisesin, et usun, et teen seda pärast. Mees ei pärinud, kas tahaksin vastuse saata, midagi edasi öelda... Osutas vaid, et saatja kontaktandmed on saadetises kirjas. Tänas ja vabandas ja koogutas (nagu minagi), ja jättis hüvasti.
Tagantjärele olen (naeruga!) mõelnud, et esimestel hetkedel arvasin: kohe-kohe kargavad sisse mingid maskidega maffiad, murravad mu maha, teevad maja puhtaks... Aga aknalaual säutsusid varblased, päike säras, lahtisest aknast levis toomingate õitsemise mõrkjat lõhna – kõik näis ikka nagu ikka...

Mis siis tegelikult juhtus
Järgnev seisis tema ilusas pikas kirjas. Tol kadumise päeval saabus autoga tema sõbrast jurist, viimaks teda kohtuprotsessile, mis tegelikult (kujutada vaid ette) kandiski eneses potentsiaali tema äri ebaseaduslikult ärandatud omandit. Võttis temalgi aega enese kogumine, edasi siis veel mitu kurnavat protsessi, tänu millele on ta nüüdseks „läbi raskuste tähtedeni” jõudnud. Ei võtnud minuga ühendust, kujutledes, kui pettunud temas olen, aga siiski lootuses, et saab ükskord kõik ise üksipulgi ära jutustada, milleks nüüd luba küllatulekuks palub... Lõpetuseks tema uued kontaktandmed.
Raha selles pakis oli kolm korda rohkem kui laekast kadus. Küllakutse saatsin paar päeva hiljem, määrates kuupäeva ja aja. Täpselt vastavalt sellele ta ka saabus.
Kõigest vahepealsest (mis siia ära ei mahuks) rääkisime pea kaks järgmist ööpäeva ühtejutti. Muuhulgas meenutas tema seda, et kui ta ükskord enne mult küsis: kui ta peab vahepeal mõneks ajaks ära minema, mis ma siis teen, ja mina ütlesin: ootan, kuni tagasi tuled. Oli küll nii, kuigi vahepeal polnud see mulle endale kordagi meelde tulnud.
Nende pikkade juttude peale tundsin aga korraga imelikku asja: ma ei näinud temas üldse enam armastatud meest, vaid väga lähedast, omast, ustavat inimest. Sama paistis kogevat temagi, sest sealtpeale me enam voodit ei jaganud – polnud sellist kiusatustki kummagi poolt, mis tekitas imeliselt kerge, justkui vabanemistunde kõigest rusuvast.
Lähiajal pidasime läbirääkimisi selle üle , et kuna tema pealinna end sisse seada ei tahaks, kas võtaksin ta kui üürilise oma katuse alla. Loomulikult olin nõus – see tundus lausa ideaalse lahendusena.
Kokkuvõttes ei saanud ta küll mingiks rikkuriks, aga selleks pole ta saada tahtnudki. Nüüd teevad nad naabrimehega kahasse puu- ja elektritöid, mida iganes, kavatsevad mesila rajada. Mina elan maja ühes, tema teises pooles. „Üüriline” kipub omapoolsete arvete tasumisega ikka üle pakkuma, aga ma ei lase tal seda teha – olgu aumeeste mäng! Suurimaks rõõmuks see, et mul on sõber, kelle seltsis tunnen end kui vanajumala selja taga.
¤ ¤ ¤
Teame küll, mida publik meist (eriti mõistagi minust) arvas. Et olen ikka ohmu, millele ma loodan... Armsad inimesed – ei looda ma millelegi, lihtsalt usun, et maailmas on veel ausaid inimesi! Tean, et mõnda aega peeti “näitemänguks” seda, et elame kumbki oma majapooles, tean, et meid peeti imelikeks (ja küllap peab mõni praeguseni).
Aga kes ilma suud jõuab kinni panna, pealegi – võib-olla mõtleksin kõrvaltvaatajana ka ise nii... Sellepärast maailm nii huvitav ongi, et inimene on tükikaup – igal meist oma kiiksud! Peaasi, et ise rahul, ja et ühelegi teisele liiga ei tee!
(Omavahel öeldes: ma ei reklaami, aga igatahes ei kahetse iialgi oma „vanglaromaani”...)

Miralda jutu pani kirja
Imbi Käbi