Saatus: Kuhu sündisid, seal on ka su õige koht!

Mu armsaim mälestus lapsepõlvest on ikka see, kuidas ema mulle enne und lugusid jutustas. Esialgu muinasjutte, kui juba suuremaks sain, siis nimelt lugusid oma lapsepõlvest, mida mäletan tänini.

Kuuesena oskasin juba ise lugeda. Vahel, kui ikka mangusin, soovitas ema mul enesele ise lugeda. Kui kavaldasin, et pole midagi uut, soovitas: loe meie pudulojuseid, ja kui valmis saad, hakka jälle otsast peale. Minu meelest polnud see üldsegi huvitav...
Kuna elasime alevi lähedal maal, oli meil päris arvukas „loomade õu”, kanadest ja küülikutest hobuseni välja. Vanemad olid elupõlised maainimesed ja kuna oli taasloodud vabariigi esimene õitseaeg, rabasid seda entusiastlikumalt. Eriti isa, napisõnaline ja läbinisti maausku rügaja nagu Vargamäe Andres, rõhutas igal sobival juhul: see jalg on ikka õigel teel, mis adra taga käib. Kooliplikana olid minulgi oma kohustused, aga mida suuremaks sain, seda vähem mind selline müttamine vaimustas. Ootasin pikisilmi põhikooliga mahasaamist, et siis pealinna majanduskooli minna, tööle hakata, edasi ülikool lõpetada... Vanemate jälgedes minna ma küll ei kavatsenud, õige elu sai olla üksnes pealinnas, kus kõik uhkem ja parem ja õigem.

„Diil”, mis jäi teostamata...
Kuigi olin rohkem nö isa tütar ja temaga lähedasem kui emaga, tõmbas just isa mu plaanidele kriipsu peale, kui põhikooli lõpetasin. Ei mingit pealinna – vara veel täiskasvanuks hakata! Lõpetad keskkooli ära, siis alles mõikad, mida tahad ja kes sust võib saada. See oli seadus, mis vaidlustamisele ei kuulunud. Uuesti tegin sellest isaga juttu kevadel pärast 10. klassi, aga vastus oli ikka sama. Polnud parata – tuli jätkata samal vaol.
Kord tahtsin paariks päevaks naaberkülla kooliõe juurde minna, ja isa lubas, aga mitte enne, kui sigade sulud on puhtaks tehtud. Peaaegu vihapisarates läksin „tööpostile”, kust lõi näkku selline hais, mis hingetuks võttis. Mu mõõt sai täis. Tormasin sealt välja, ja ummisjalu jõe poole, läbi metsatuka, et endamisi plaani pidada, kuidas kodust pääseda, kuis edasi... See lapsepõline mõnus supluskoht oli uuematel aegadel tasapisi moest läinud. Polnud seal õnneks hingelistki, nii et võisin end tühjaks nutta.
Varsti tuli põõsate tagant välja, õngeritv õlal, ei keegi muu kui ma põnnipõlve suurim vaenlane – naaberküla poiss, keda vist ta tõmmu jume ja nõgimustade juuste pärast Must-Peetriks kutsuti. Algklassides oli mu pea ainus suhtlemisviis temaga kaklemine. Tema lõpetas põhikooli aasta enne mind ja läks Olustverre mingit masinatevärki õppima. Praktiliselt polnud me teineteisega kokku puutunud terve viimase aasta.
Irvhammas, nagu ta oli, soovitas teretamise asemel „natuke tasemini ulguda”, et mitte tema kalu põhja peletada. Siis küsis, kas sain isalt kere peale või. Kui karjusin, et isa pole mind eluaeg isegi tutistanud, kiitis Must-Peeter ilkudes: „Oleks sa minu tütar, saaksid iga päev ühe korraliku nahatäie...”
Ju ma ikka nii liimist lahti olin, et kurtsin talle ühe hooga kogu oma ahastuse ära. Tema pakkus „diili”: ta aitab mul sealauda puhtaks rookida, ja mina tulen õhtul tema ja Mikuga õitsile: rääkima elust ja inimestest. (Siinkohal selgituseks: meil oli hobune Miku, juba töövõimetu, keda isa keeldus tapamajja viimast. Käis temaga, või käisime koos õitsil, et Miku pensionipõlve sisustada.­) Kuna isa lähedal traktoriga põllul oli, läksime temaga kaupa tegema.
Traktor seisis. Isa istus, kukal seljatoel, silmad kinni. Kui teda käest rapsasin, langes see lõdvalt rippu. Mu isa oli surnud...

Läbi raskuste tähtede poole
Emaga kahekesi, pidime oma „loomade õue” miinimumini vähendama. „Avastasime” lillede, varaste juurviljade ja maitsetaimede kasvatamise. Tööga saime hakkama, leib oli laual, aga mu keskkooli lõpetamise eel oli emagi ammu seda meelt, et mingu ma rahumeeli oma kooli, sest ega must õiget maainimest ikka saa. Seda ma siis tegingi.
Sain ökonomistikutse, siis töö külmutusseadmetega äritsevas erafirmas. Kaugõppe korras asusin ka ülikooli kallale, aga selle jätsin pärast II kursust katki. Aastate jooksul pidasin igasugu lisaameteid, tegin lepingulisi töid, kuni ostsin kahetoalise korteri. Armusin ja pettusin, kuni 26aastasena peaaegu pulmakelladeni jõudsin. Paraku pelgalt kumaga need piirdusidki.
Selle mehega sain tuttavaks laevas. Minust natuke vanem, ajas äri Soomega, elas vahaledumisi nii seal- kui siinpool lahte, kavatsusega koju jäädagi. Mingi pöörane armastus see küll polnud, aga mind köitis tema ettevõtlikkus ja lahe olek. Tahtis paari heita juba poole aasta pärast, mida mina pidasin sutsu kiireks. Järgmisel aastal ta enam Eestisse naasmisest eriti ei rääkinud, agiteeris hoopis mind Soome. Lõpuks tegime maha, et viime siis need pagana avaldused, laseme end ära õnnistada ja eks siis näe.
Ükskord, kui jälle laevast maha astusime ja tänavakohvikus jalga puhkasime, juhtus sinna mu kunagine klassiõde, kellega polnud aastaid näinud. Rõõmus üllatus, enamgi veel see, et nad osutusid mu tulevasega tuttavateks. Seda tungivamalt pakkusin, et ta meiega natuke istuks, aga tal oli kiire. Sellepeale hakkas mu peiul veelgi kiirem: leidis, et parem läheb tema, meil ju teineteisega oma jutud, ja läinud ta oligi. (Siis ma ju ei aimanud, et päriseks!)
Nimelt jäi mu klassiõel suu lahti, kui kuulutasin, et abiellume. Tema imestas kõigepealt, kust ja kui kaua ma teda tunnen, sest sel mehel on ju Helsingis naine ja kaks lasteaia-last. Klassiõde oli tema naisega Helsingis kunagi koos töötanud ja nende pulmaski käinud. (Niipalju siis sellest, et mitte üksi Eestis ei tunne kõik kõiki, vaid otsapidi juba Soomeski!)

Tagasi juurte juurde
Öelda, et selline uudis mind ei rabanud, oleks jumala vale, aga no sedavõrd küll mitte, et olnuks päris sadulast lendamise tunne. Asja õnnelik iva oli see, et emale polnud ma oma meheleminekuplaanidest veel rääkinud. Just kavatsesin, et võtan paariks nädalaks palgata puhkuse, valmistan ema ette ja siis toon peiu talle näha... Tundsin end ema ees päris süüdi, sest viimastel aastatel olin maal käinud häbemata harva. Olin rahul, et ta hästi hakkama saab, võib suviti palgalisi abilisi pidada, muretsedes: peaasi, et minul kõik hästi on. Pluss häbelikud ohked, et küll tema veel lapselapsedki ära ootab.
Nüüd istusin ja tegin oma elu bilanssi: kuhu olen siis jõudnud, ligi 29aastasena? Kesine haridus, osakonnajuhataja (5 alluvaga!) tundmatus firmakeses, ei meest, ei lapsukesi, ei sellist sõpruskondagi, milles end iseenesena tunda... Vilets värk. Ründasid kujutelmad, kui ilus võib maal praegu olla. Kuni saigi küpseks mõte just praegu see puhkus küsida, mille ka sain. Ema rõõmustas pisarateni, kui teatasin, et tulen mõneks päevaks, hüüatades: „Tule või päriseks!”
Juba järgmisel päeval pakkisin kohvri. Polnud mingeid tulevikumõtteid, lihtsalt tundsin ehedat hingerahu. Kuna kohvrit olnuks bussist maha astudes mööda künkalist otseteed vilets vedada, tuli paari kilomeetri asemel mööda asfalti kolm minna. Olin ühega neist valmis, kui selja tagant tuli must maastur ja mõnekümne meetri pärast kinni pidas. Kui selle kõrvale jõudsin, lükkas juht ukse lahti ja küsis, kas tütarlapsele ehk küüt ära kuluks. Keeldusin, tänades, et mul lühike teekond... Ega ma muud näinud kui ta nokamütsi, aga mees hüppas autost välja, tuli mulle järele ja imestas: kas teen, nagu ei tunneks teda, või on ta juba tõesti nii hirmsaks muutunud, et polegi äratuntav...
See oli Must-Peeter. Issake – oli tohutu rõõm teda näha. Hiljem mõtlesin, et oligi raske ära tunda, sest ta oli ütlemata ilusaks läinud! Mu koduväravas, kui telefoninumbrid vahetasime, küsis, ikka nagu naljatades, kas tulin korraks või päriseks. Juba poolenisti üleõla hüüdsin vastu: „Päriseks!”
Emalt uurisin pärast muuhulgas, kas ta Must-Peetrist kah midagi teab. Just ema oli see, kes käskis mul lapsepõlves tollest pigem eemale hoida. Nüüd rääkis vaimustatult, et näe kui tubliks meheks kasvas. Lõi paari aastaga uhke maja üles, pulmad olid juba ukse ees, aga linnatüdrukust pruut pani plehku, kui mees polnud nõus maaelu maha jätma ja linna kolima. Nüüd laiendab oma karjakasvatust ja kavatseb mingite piimatoodetega pihta hakata. (Õhtul tuli meelde, kuis mingil äriasutamise seminaril rääkis lektor, et kui enesele tulevasi mänedžere otsite, ärge käige mööda ülikoole, vaid spordiplatse, parke ja hoove! Panemaks märgile, kes marakrattidest seal füürer on...)
Järgmisel õhtul kutsus Must-Peeter mu kalale, ja juttu jätkus järgnevatekski. Meenutasime, pihtisime, naersime, poetasime pisaragi... Eluplaanide valiku osas meenutas tema oma vanaisa, kes olevat talle kunagiste linnaminekumõtete peale osutanud: vanemaid ei valita – kõige rohkem kõlbad ära seal, kuhu sündisid! Nüüd on meil esivanemate tarkuse paikapidavus praktikas järele proovitud juba viisteist aastat, kaks tublit poissi kaelakandjaiks kasvatatud, äri edeneb talutavalt. Kes teab, mille lapsed ükskord valivad, ja arvatavalt me neile kätt ette panema ei hakka. Aga meie ise tunneme end täielikult õigel kohal! Kui need linna-aastad meelde tulevad, siis ei suuda isegi aru saada, mis nimelt mind seal nii kaua kinni hoidis...)
(Kui pealinnas, eriti suvel, asju ajamas käin, mõtlen vahel, et on see homo sapiens ikka üks isemoodi elukas. Kitib emakese maa kinni, ehitab sinna peale klaasist ja betoonist mürakaid, elab ja sebib neis, kulutab kondiauru liikumiseks järjest vähem, ja hingamiseks piisab talle kohati lausa lämmatavast tossust kohe küll ja küll...)

Ingeri jutu pani kirja
Imbi Käbi