Saatus: Kuidas ma luuserist mehe kasvatasin

19.09.2021 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

See abielu oli nii untsus, et isegi ämm oli minia poolt. Ja ometi suutis Mariann selle päästa ning lausa õnnelikuks muuta.

Oma tulevase mehega tutvusime, olles 27aastased. Mina olin lahutatud, tema lesk, mõlemad lasteta. Saime kiiresti lähedasteks, sobisime hästi ja abiellusime juba poole aasta pärast.
Tema elas seni koos lesest emaga, intelligentse kunstiajaloolasega, minul oli vanematest jäänud 3toaline korter, nii et enesestmõistetavalt kolis ta minu juurde. Mina töötasin erafirmas, tema konstruktoribüroos. Puudust me ei tundnud, ja mida rohkem teineteist tundma saime, seda enam tänasime saatust, et kokku juhtusime. Olime õnnelikud ja unistasime lastest.
Siis just hakkasid liikuma need kriisi- ja koondamistejutud. Õnneks jäin mina lapsepuhkusele veel sel ajal, mil meie firmat midagi ei ohustanud ja mees piisavalt teenis. Ämmaga, kes alguses minusse küll kerge valvehoiakuga suhtus, leidsime kiiresti ühise keele. Ja olime ühtekokku üks õnnelik perekond, kui sündis tütar. Mina jäin rõõmuga koju, sest puudust me ei tundnud.
Kui tütar sai kaheseks, tahtsin tööle tagasi minna, sest kodusistumisest oli juba villand. Aga kuigi siis värskest pensionärist ja veel töötav ämm heameelega lapselast kantseldas, leidsid nad mõlemad koos pojaga, et pole vaja. Sageli võtsime siis igasugu asju/käike ette koos tütre ja ämmaga, kellega olime seks ajaks juba nagu sõbrannad. Meil oli alati, millest rääkida. Aga siis tekkis olukord, mis senise elukorralduse segi paiskas. See büroo, kus mu mees töötas, lõpetas oma tegevuse ja kogu personal saadeti mõistagi laiali, ilma erilise kompensatsioonita. Majanduslangus oli tuule tiibadesse saanud...

Mure pere tuleviku pärast suurenes
Õnneks sain mina oma töökoha tagasi, sest olin neile ka emapuhkuse ajal vahel ühtteist teinud ja spetsialistina üsna tunnustatud. Rahapuudus esialgu nii väga ei hirmutanudki, sest olid ju ka väikesed säästud, aga kõige suuremaks löögiks oli töö kaotamine mu mehele moraalselt. Nii et ma ei muretsenudki mitte meie tuleviku, vaid tema pärast.
Ta muutus vaikivaks ja tõredaks, hoidus omaette, suhtles kõige meelsamini tütrega. Sain viimase just siis lasteaeda, nii et mees teda hommikuti viis ja tõi õhtul koju tagasi. Mina tegin nii pikki tööpäevi kui aga sain, et näpud põhja ei kisuks. Püüdsin meest trööstida, et ärgu muretsegu, puhaku veidi, mõelgu ja hakaku tasapisi maad kuulama – küll midagi ikka leiab. Nägin, kui valus ja paha oli tal minuga seda teemat üldse puudutada ja jätsin ta rahule. Pealegi oli näha, et mingeid saite ja ajalehekuulutusi ta uuris, pidas telefonikõnesid jne. Aga järgneva aasta jooksul ei muutunud midagi.
Ma ei tea, mida nad ämmaga omavahel rääkisid, aga viimane ütles mulle korduvalt, et ma peaksin teda ikka rohkem tagant sundima. Et mis see siis olgu – laps läheb varsti kooli, kulud kasvavad. Kui ta oma ametit ei leia, võtku ette midagi muud. Aga mina seda talle ei julgenud soovitada. Ainuke, mis väheke tuju tõstis, oli see, et sain lisateenistust raamatupidamistöö näol, millega olin ülikooli ajal vahel päris kobedalt teeninud.
Kui tütrele kooliasju ostmas käisime, panin korvi muuhulgas tavalise vineerpinali. Laps viis selle vargsi tagasi ja sirutas minu poole roosa, pehme kattega analoogi, paludes haledasti, et ta tahaks seda (mis oli umbes kaks korda kallim). Täitsin ta soovi pisaraid tagasi hoides, ja minus justkui murdus miski.

Siis tegin kodus kõvemat häält
Kui tütar juba magas, ütlesin mehele otse välja, et nii edasi enam ei saa, et see pole ju normaalne, et ta juba üle kolme aasta niisama hea kui kodus istub. (Vahepeal pidas mingit brokkeriametit, aga seda ei jätkunud kauemaks kui paariks kuuks.) Sellest tõusis peaaegu tüli, mille käigus ta lausa välja ütles: ta ei saa ju sütt kühveldama minna, või vabrikusse, kuhu teda ei võetakski, sest ta ei oskaks seal midagi teha. Ja kõik jäi endiseks.
Lapse eest ta hoolitses, poes käis, aga majapidamises ei teinud küll peaaegu mitte midagi. Mina tõusin enne kuut, kui tema veel rahumeeli magas. Tegin hommikusöögi nii talle kui tütrele, lõuna, mida soojendada, saatsin tütre kooli, ja jõudsin koju hea kui kella üheksaks. Muutumatult ootasid mind kodus hunnik kasimata nõusid, juba magav lapsuke ja arvutiga „hõivatud“ mees.
Kahju oli enesest ja ämmast, sest nägin, et viimasel oli minu ees piinlik. Tabasin mehe ühtelugu temaga närviliselt ja lühidalt telefoniga rääkimas. Ämmaga kahekesi jäädes katsusin jutu sisse põimida, et asi pole sugugi nii hull, et ma saan oma mehest aru. Ja saagu tema kah – me saame ju seni läbi, ja mis tähtsus sel on, kuidas me kellegi silmis elame. On ju küllalt perekondi, kus töötab ainult naine, ja võib-olla meile lihtsalt istubki praegu selline elustiil.
Armastasin ju oma meest endist viisi, ta oli hea inimene, huvitav vestluskaaslane, ja mind lausa ärritas, kui kes tahes tema aadressil mingeid kriitilisi vihjeid tegi. (Kuigi ausalt öeldes, endistest pikkadest vestlustest polnud enam jälgegi, ammuks koos väljaskäimisest vm ettevõtmistest.)

Lõpuks hakkas minugi mõõt täis saama
Püüdsin aina sagedamini mehega tulevikust rääkida, aga tulemuseks oli ikka solvumine, või lausa omamoodi hüsteeria. Ikka lõppes asi sellega, et tundsin end süüdi, kui ta selgitas: sa ei mõista midagi, sa mõtled ainult iseenese peale ega kujuta üldse ette, mis tema hinges toimub!
Siitpeale oli tegemist, et mitte tütre kuuldes tülitseda, sest kokkupõrkeid oli meil juba iga päev. Kui ühel õhtul palusin, et pesku siis vähemalt nõud ära või tehku midagigi majapidamises – uskugu, et olen lihtsalt surmani väsinud. Sellepeale põlastas tema, et tahan tast koduperenaise teha või, et omameelest on ta ikka veel mees. Ja nagu tavaliselt, seadis end teleka ette või arvuti taha. Konidehunnikud tema nn kabinetis aina kasvasid – ta ei märganud enam isegi neid enese tagant koristada. Ühel hommikul ütles ta mulle nagu midagi enesestmõistetavat: lähen täna korraks välja – jäta mulle suitsuraha, ja (irooniliselt), et ehk oled märganud, et külmkapis pole enam midagi magusat! (Ta oli alati, erinevalt minust, olnud suur magusafänn.)
Ma ei suutnud rooliski pisaraid tagasi hoida, ja siis otsustasin: kurat – viis aastat, ja lõppu pole sellel näha. Rohkem ma seda välja ei kannata! Pärast tööd läksin ämma juurde ja nutsin tal esimest korda elus vesti märjaks. Tema mainis rahulikult, et suurelt osalt on see mu enese süü, ja et nüüd lõpetame selle mängu koos ära.
Ämm tunnistas, et on pojukest korduvalt hoiatanud: küll näed, et su naine seda lõpmatuseni ei kannata, ja arvesta siis, et minu juurde sa tagasi ei tule, vaid otsid enesele ise ulualuse. Mehele ma sellest ei rääkinud. Järgnes paar päeva külma sõda – me ei vahetanud teineteisega pea ainsatki sõna.

Ja siis valmis mul plaan
Ootasin päeva, mil ta järjekordselt „kusagile välja“ läheks. Ja see tuli – tal olla kohtumine ühe kunagise kolleegiga. Ilmselt tahtis mõista anda, nagu oleks töö asjus midagi teoksil, aga sellega ei püüdnud ta mind enam ammu, kuna seda oli ennegi olnud.
Tütre saatsin pärast kooli ämma juurde. Ise võtsin paar suurt kohvrit ja pakkisin need mehe asju pungil täis. Siis tegin õhtusöögi, katsin pidulikult laua, panin küünlad paika. Küsisin mehelt telefonitsi, millal ta saabub, seadsin end parajaks ajaks vastavalt üles, süütasin küünlad ja palusin ta lauda.
Ta oli ebalev, aga ilmselgelt rõõmsalt üllatunud. Hakkas patrama, et loomulikult pole meil mõtet kakelda, et saagu ma aru: praegu pole talle selles riigis lihtsalt mingit tööd!
Mina saingi aru, ja võtsin siis ise sõna. Näitasin, kus ta valmispandud kohvrid on, ja teatasin, et olgu riigiga kuis on, tänasest õhtust alates pole tal ka selles korteris korteris enam elupaika!
Alguses pidas ta seda justkui peenikeseks naljaks, siis ütles, et kui nii, siis nii. Et ta palub luba vaid kohvrid paariks päevaks siia jätta. Läks oma tuppa, istus seal veidi, pani mantli selga ja läks ära. Olin kindel, et oma ema juurde, aga nagu välja tuli, mitte. Kui vastu ööd selle kõik ämmale ära jutustasin, kiitis tema, et lõpuks ometi jumala õigesti tegid!
Mees tuli kolme päeva pärast. Küsis, kas ta võiks paigale jääda, sest läheb esmaspäevast alates tööle, ja et on väljavaateid veel midagi lisakski leida. Sellest jutustas alles hiljem, et ajas paar vana sõpra jalule, käis läbi veel mõned tundmatudki firmad, et kavatseb minna ümberõppesse jne. Palus vabandust ja võimalust tõestada, et mingid järeldused on ta omameelest nüüd teinud.
Praegu on tal projekteerijatöö (koos samalaadse haltuuraga), ümberõpe seonduvalt pangandusega (millega on kunagi tudengipõlves lisa teeninud). Ma ei julge veel kindlalt uskuda, kas tähendab see lõplikku pööret normaalse elu suunas, aga lootust on. Kindlalt tean vaid ühte: kui vanker peaks taas hakkama kraavi poole kiskuma, ei kavatse ma enam üksi ennast rebestades seda sealt välja tirida! (Kuigi – mu kuldse südame ja selge peaga ämmal oli õigus: küllap oli ses loos ka ivake mu enese süüd.) Naised – võtke õppust!

Marianne jutu pani kirja
Dolores Tamm

 



Vaadatud 1133 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

viis aastat ,miks siis varem midagi ette ei võtnud

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi