Saatus: Kus on, sealt tuleb võtta

19.01.2020 21:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
0
Foto:

Nõukaaja inimestel on kombeks võtta ja ­varastada sealt, kus ­vähegi saab. Mine tea – äkki läheb vaja ja saab sõbralegi anda.

„Päris nõukaaja inimene ma ise küll ei ole. Olen sel ajal sündinud, kuid üles kasvanud juba praeguse Eesti ajal ja kombedki seetõttu pisut teistsugused. Küll aga olen ma enda vanemate, tuttavate ja sugulaste pealt näinud, kuidas hirm millegi puuduse ees sõna otseses mõttes varguseni viib. Samas öeldakse ju, et kus on, sinna tuleb juurde ja kus on piisavalt, miks mitte sealt siis juba endalegi võtta, kui asjad niisama ripakile on jäetud. Ja asju jäetakse ripakile tihti, sest need ei ole ju omad. Siinkohal võib näha ju paradoksi,“ jutustab 40ndates Marta Ida-Virumaalt.
„Olen ise olnud alati korraarmastaja ja asjad on mul läbimõeldult paika pandud. Loomulikult on tähtsad asjad võimalusel lukustatavas kohas. Aga kodus tuleb ikka aeg-ajalt ette, et unustan mõne tšeki köögilauale või kõrvarõngad vedelema. Samas on see normaalne, siiski oma kodu ja joont mööda käima ei pea ning võõra kätt karta ei ole. Siiski pean nentima, et nii mõnedki vidinad on jalutama läinud – ilmselt pean iseenda hajameelsust süüdistama. Lapsena oli mu mälu väga hea, kuid teismelise eas jäin haigeks – mul oli ajukelmepõletik ja pärast seda on mälu kohati lünklik ja asjad ei jää nii kiiresti ja püsivalt meelde nagu varem.“

Püüd elu parendada
„Kuid siiski. Olen püüdnud oma elus teha ümberkorraldusi lähtuvalt enda võimalustest ja vajadustest. Lapsepõlvest saadik on üks vajadus olnud loomulikult raha. Olen pärit üpris vaesest ja lihtsast perest, kus ametinimetused muljet ei avalda, ja majast möödudes need neli seina silma ei hakka. Samas olen püüdnud ise sellest olukorrast välja rabeleda. Olen käinud varajasest east tööl. Käisin kõrgkoolis, lõpetasin selle korralike tulemustega ja vihun nüüd tööd teha. Ikka mitmel kohal. Kuna see kõik ei ole mind otseselt tulemuseni viinud, siis olen püüdnud lisaks siit-sealt tulu saada. Olen teinud käsitööd ja seda turul müünud. Samuti lapsi hoidnud ja neile abitunde andnud – sellega teenib küll suhteliselt hästi, kuid ma ei ole ikka spetsialist ja mingil hetkel tuleb piir ette. Olen proovinud ära kõikvõimalikud soovitused ja nipid, kuidas raha ligi tõmmata ja ka igaks juhuks lotopileteid ostnud. Enda meelest olen kasutanud ära kõik ressursid.“
„Hoolimata kõigest eelnevast olen ikka seal, kus varem. Ida-Virumaal, küll mitte enam sünnikohas, kuid siiski väikelinnas. Pean tunnistama, et kui mehe leidsin, siis läks elu kohe kergemaks, sest ainuüksi kommunaalkulude jagamisel kahega hakkas lisaraha tekkima. Nõnda olen ma püüdnud olla säästlik ja rahanatukese kokku kogunud. Ja mis seal salata, ka toidu pealt on saanud kokku hoida, sest kahele süüa tehes ei lähe nõnda palju raisku, kuid sellest jääb ikka väheks,“ selgitab särasilmne naine.

Sõltuvus innustab
„Aga rahalise seisu parandamine sai mulle mingi hetk kinnisideeks. Lisaks kõigele eelnevale lõi ka minus mingil hetkel see nõukainimene välja. Püüdsin töölt kõik väärtusliku, millest otseselt puudust ei tuntud, koju vedada ja selle internetis maha müüa. See isegi õnnestus ja oli justkui stabiilne lisasissetulek, kuid selle lisaraha eest otsustasin alati osta lotopileti, kasvõi sellise, mille saab ära kraapida väiksema summa võitmiseks. Ja ma võitsin – peaaegu iga teise piletiga, mis innustas mind pileteid järjest juurde ostma.“
„Aga minu mehele see ei meeldinud. Kõik oli hästi, kui raha koju tõin – ükskõik mis viisil, kuid kui seda välja andsin, tekkis probleem. Ta isegi ütles, et peab selle tõttu suhtesse ja elamisse ise rohkem raha panustama. Mis minu meelest küll nüüd tõele ei vastanud, aga eks igaühele jäägu oma arvamus. Mina ajasin oma rida edasi ja lotopiletite ostmine oli mul muutunud justkui hommikuseks kohvijoomiseks. Enne tööle minekut jooksin kioskist läbi ja võtsin paar tükki. Siis oli puhkepausi ajal miskit teha ja lotokolmapäeva õhtu oli nädala tipphetk, mida oodata.“



Raha innustab
„Kuna elu muutus meie jaoks üha kallimaks ja mis seal salata - ka suhe hapramaks, siis otsustasime mehega, et ta läheb rekkajuhina Euroopasse tööle. Leidsime mõlemad, et see on võimalus. Mina sain rahulikult kodus oma asja teha. Kui mees Eestisse sattus, püüdsin talle igati meelejärele olla. Muidugi lasi ta endale restoranis välja teha ja spaanädalavahetusegi maksin mina kinni. Käisime kinos ja suhe lõi kohati justkui taas õitsele. Koju püüdsin ma ka jõudumööda paremat mööblit osta ning muud nipet-näpet korda teha. Mehe palk aitas nii mõnegi asja ära teha, kuid mina panustasin kindlasti rohkem.“
„Praegu ma ausalt öeldes kahetsen seda, sest seda kodu mul enam ei ole. Nimelt oli see maja meil mehega koos ostetud ja ühisomandisse ehk lepingus pooleks jaotatud, kuid me pidime selle maha müüma nii-öelda kummituse tõttu. Ahh et mis siis juhtus? No olin taaskord lotopileti ostnud. Kauaoodatud lotokolmapäev oli käes ja kujutate ette - ma mängisin ja võitsin. Mitte mingi suvalise summaga nurkademängu, vaid täismängu. Võidusumma tundus sel hetkel ikka müstiliselt suur. Aga kuna meest kodus ei olnud, otsustasin uudist perega kohe mitte jagada ning võidupileti jätsin öökapile - magama minnes oli teadmine, et olen üleöö rikkaks saanud ikka väga magus.“

Mehe näoga kummitus
„Teadsin, et mees tuleb rekkaga umbes nädala pärast ja otsustasin talle üllatuse teha. Olin ootusärev. Kraamisin päevad läbi kodu ja tegin ettevalmistusi tähistamiseks. Mida ma aga teps mitte oodata ei osanud, oli see, et mees koju ei naase. Ja mis kõige hullem, teatas mees vaid telefonikõnes, et tal on sellisest elust ja minust villand ja tema Eestisse enam naasta ei kavatse. Aga seda ma ette näha nüüd küll ei osanud, et mees mu järelt varastada võiks.“
„Kuigi mees Euroopast koju ei naasnud, oli kadunud vaat et mulle kõige tähtsam vara - mu võidupilet oli haihtunud – otse kui vits vette. Täiesti võimatu. Ma otsisin nagu segane. Teatasin tööle, et olen haige. Vaatasin kõikjale, kuhu olin aegade jooksul lotopileteid mehe eest varju pannud. Otsisin juba absurdsetest kohtadest nagu külmkapp, aga mida ei olnud, seda ei olnud. Helistasin mehele ja rääkisin, et olin võitnud ja nüüd on pilet haihtunud - mees vaid hurjutas, et olen ära pööranud, lihtsalt rahaihast segaseks läinud ja kujutan endale asju ette ning sellise naisega ta enam tegemist ei taha teha. Hakaku ma kohe maaklerit otsima. Olin nagu puuga pähe saanud, hakkasin endas kahtlema, mõistsin et suhe on lõplikult läbi, et olen kõik kaotanud,“ ahastab Marta.

Elu õpetab
„Aga teate, ma usun siiani, et pilet ei kadunud lihtsalt ära. Olen veendunud, et mees naasis varem ning varastas mu pileti ära. Ma isegi uurisin lotovõitude väljastamise keskusest, kas võit on välja võetud ja sain kinnituse, kuid nime keelduti mulle avaldamast. Olen püha viha täis, et tol hetkel ei olnud veel piletid isikutunnistusega seotud. Mind ajab marru, et jätsin pileti vedelema, sest teadsin ju omast käest, et mis laokil, see ära. Mida ma ei mõista, on see, kuidas ma mehe koduskäiku ei märganud.“
„Panen kõikidele hingele, et mitte kedagi ei saa usaldada. Isegi mitte oma varju. Vähe sellest, et tööl peab asju töötajate eest varjule panema, peab väärtuslikku vara peitma ka oma inimeste eest. Ei tohi usaldada isegi mitte oma varju. Eriti rumal on kodus hoida väärisesemeid. Minu elust on kadunud usalduse tõttu kindlustunne, raha, suhe.“

Marta loo pani kirja
Elizabeth Kroon

Vaadatud 1540 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi