Saatus: Lahkuminek viis hunniku raha ja lontrusest mehe

15.05.2022 23:00
Anne-Mari Alver Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Kõik need aastad armastust olid muutunud olematuks, sai Veera ühel ootamatul tunnil teada. Kuidas nii kaugele jõutakse? Mis saab edasi?

Veera on olnud mu hea sõbratar palju aastaid. Imetlesin tema välimust, head maitset ja omanäolist stiili. Tema mõtteid ja lahendusi, tema erudeeritust, tundeõrnust ja südamega elu vaatamist.
Ühel hetkel kadus ta mu vaateväljast. Vist oli leidnud mehe...
Aastad läksid ja sõprus Veeraga jäi üha kaugemale minevikku. Suur oli aga mu rõõm, kui teda ühel õhtupoolikul linnas kohtasin – täpselt sama kauni ja omanäolisena, nagu ta alati olnud oli. Ilusa naise puhul, tõdesime me teineteist kallistades, ei loe paarkümmend aastat aega midagi!
Loomulikult oli meil teineteisele nii palju öelda, et seda polnud võimalik teha liigjahedas õhtupoolikus tänaval seistes.
Kohvik oli hulga parem mõte. Kui koogitükk ja tassike lattet nina ees, sai taas teineteisele pika pilguga otsa vaadatud ning ma ütlesin ausalt ja pisut kadedaltki: „Sa pole ikka üldse muutunud!”
Veera vaatas mulle pika pilguga otsa ning sõnas siis: „Kui sa vaid teaksid, kui palju ma vahepealsetel aastatel muutusin... Praeguseks olen teinud lihtsalt tagasipöörde.”
Ja ta alustas oma lugu...

Kõik plaanid tehtud
„Oma mehega tutvusin ülikoolis käies. Tema õppis majandust, mina olin, nagu alati olen olnud, veendunud humanitaar. Vanad raamatud, vanad teatrietendused ja kontserdid on olnud minu jaoks kütkestavamad tänapäevasest närvilisest tingel-tangelist. Veetsin meeleldi aega raamatukogudes vanal ajal kirjapandut lapates ning seltsisin kõige meelsamini inimestega, kellega sain oma armastatumatel teemadel vestelda.
Rauno polnud üldse sedasorti huvidega. Ja ei tahtnud üldse mind kuulata – tema rääkis muudkui ise. Ja mina kuulasin. Ning kuna kõik, millest see noormees rääkis, oli minu jaoks küllalt tundmatu maa, pakkus tema kuulamine mulle lausa intellektuaalset pinget.
Ühel hetkel tuli mul enesele tunnistada, et mitte ainult kuulamine, vaid ka vaatamine ja puudutamine. Ja mitte ainult intellektuaalset, vaid märksa mitmetahulisemat.
Lühidalt – meist sai paar. Koos käest-kinni käimistega, hoogsate tantsuõhtute, mõnusate kaisus lesitud tundide, kirgliku seksi ja kõige muuga, mis ühe hea suhte juurde käib.
Me lõpetasime ülikooli ja teadsime mõlemad, et tahame kokku jääda. Raunol olid kõik plaanid tehtud ja valmis, kaasa arvatud need, mis puudutasid mind.
Teda ootas töökoht pangas. Minu unistuste töö oli olla mõnes meie teatris kirjandusala juhataja, kuid kuna ühtegi sellist kohta parajasti vaba polnud, olin rahus ja rõõmus valmis ka mõnes koolis kirjandust õpetama.
Rauno ei tahtnud aga koolist kuuldagi. Teatrist ka mitte. Tema oli mulle juba leidnud töö oma sõbra ettevõttesse – kindlustus­agendina. „Neljakordne õpetajapalk poleks ju paha,” veenis ta mind.

Üllatav töövalik
Uskumatu, et poisid mu ümber rääkisid! Mina – ja kindlustusi müüma! Hämmastav oli see, et too kummaline töö tuli mul väga hästi välja. Kahe aastaga olin müügitöötajast arenenud osakonna juhiks.
Veel uskumatum, et see töö hakkas mulle meeldima. Ma ei oleks arvanud, et ma üldse kellelegi midagi müüa suudan, aga, nagu mu ülemus mulle ütles, ma ei müügi – ma pigem toetan ja nõustan.
Minust sai väga hea müügi-­inimene. Vähemalt selle järgi, et mu sissetulek oli alati plaanitust suurem, kiidusõnu pudenes tihtipeale nii ülemustelt kui ka neilt, kelle allkirjad poliisile olin saanud. Ma ei määrinud pähe, ma ei müünud, ma aitasin inimestel tagada nende turvalisust, elada rahulikult ja teostada oma unistusi, muretsemata homse pärast.
Ise olingi oma töös kõige enam uhke selle üle, et suutsin sõlmid lepingud, mis andsid inimestele jõu ja võimaluse pühendada end sellele, millega nad kõige enam tegeleda tahtsid, võttes neilt ära hirmud nende materiaalse turvalisuse pärast. Kui nii mõelda, siis tõepoolest, kindlustussumma pole just kuigi suur väljaminek...”
Vaatasin Veerat jahmunult. Nüüd võtab kotist kausta ja ulatab poliisi... Teadsin juba, et kirjutan alla – sisuliselt ükskõik millele, sedavõrd oli Veera argumentatsioon mu endasse mähkinud.
Aga kausta ei tulnud. Hoopis Veera jätkas oma juttu, jõudes nüüd kindlustuselt edasi eraelulisemate teemade juurde.

Raha ja laenud
„Ka Rauno teenis Eesti olude kohta enam kui korralikult. Ja teadis täpselt, mis me edasi teeme – nüüd ehitame me endile ilusa kodu!
Aknast peab paistma meri, teadsime me mõlemad. Vaatasime ringi Pirita ja Viimsi kandis, kuid meid hirmutasid igahommikused ummikud. Nii suunasime oma pilgu hoopis Kakumäe poole ja leidsime sealt, koha väärikust arvestades, küllalt soodsa krundi. Seal olnud vana ehitise lasi Rauno maha võtta, meie jutustasime arhitektile kõigest, mida kodus näha tahtsime ning protsess võiski alata.
Maja ehitamine, eriti Kakumäele ja eriti eriprojektiga, pole siiski odav lõbu. Ka mitte kahe hea palgaga inimese puhul.
Rauno võttis laenu, mille teenindamiseks kulus arvestatav osa tema sissetulekust. Ma tean, et kui ta ise pangas poleks töötanud, poleks ta eales nii suurt laenu saanud, nii väikese, puhtalt kättejääva rahaga igas kuus.
Aga toime me tulime, sest oli ka minu palk. „Üks meist peaks olema pangaorjusest vaba,” ütles Rauno ja ma olin talle tema ettevaatlikkuse ja säästvuse eest väga tänulik.
Loomulikult tulime me minu palgaga kenasti toime ning kuna ma olen küllalt säästlik majandaja, sain valminud majasse osta oma käe järgi nii mõndagi kaunist, olgu mööblit või tehnikat.

Valmis lapsevanemateks saama
Olime ühel nõul, et tahame olla õnnelik pere. Olema valmis saama lapse või kuni kolm, jääma kokku, kuni surm meid lahutab.
Ühel hetkel lõpetasin ma rasestumisvastaste vahendite kasutamise, sest teadsin – olen nii emotsionaalselt kui ka materiaalselt valmis emaks saama. Samas ei teinud järeltulija puudumine mulle vähimatki muret. Me polnud veel kolmekümnesedki!
Elu kulges igati meeldival viisil. Meie abielu oli hea, isegi väga hea. Tõsi, me polnud ametlikult abiellunud, kuid kumbki meist ei pidanud seda oluliseks. Olime sellest rääkinud – et kui on vaja, näiteks kui lapseootele jään, või kui kumbki meist seda väga tahtma hakkab, saame kiiresti vastavad lepingud sõlmida.
Aga kummalgi meist polnud sellega kusagile kiiret. Ega ka mitte millegi muuga. Masu jättis pangad ja kindlustajad suuremast räsimisest puutumata. Krooni vahetumine euro vastu pigem parandas meie majanduslikku seisu. Maksta oli jäänud numbrite poolest 15,6 korda väiksem summa ja see tekitas meis hasarti. Elasime kohati ülisäästlikult, andsin suurema osa oma sissetulekust mehe kätte, tema aga kasutas seda laenumakse vähendamiseks.
Teadsin, et kui laenu makstud saame, elame iseendile. Olime arutanud, et alustuseks teeme ühe tõeliselt vinge reisi – näiteks Maldiividele...
Pidasin arvestust meie laenu kohta ja teadsin, et kvartali pärast oleme vabad. Ja see ilus maja, mille nimel mõlemad olime tööd rabanud oma võimete piiridel, on seejärel meie oma. Aegade otsani meie ja meie järeltulijate oma. Olin kindel, et kui laenupaine maas, õnnestub kiiresti ka rasedaks jäämine.”

Rõõmu polnud kauaks
Vaatasin Veerat ja tundsin tema edust rõõmu. Ma polnud küll olnud majanduslikus mõttes nii tubli, kuid kaevata polnud minulgi põhjust ning sõbratari tublidus tegi üksnes rõõmu.
Paraku ei jagunud rõõmu kauaks...
„See oli laupäeva hommik,” meenutas Veera. „Meil oli kokkulepe – laupäeviti teeb kohvi ja hommikusöögi Rauno, pühapäeviti mina. Nii et ma lesisin teki all ja nautisin ootust ning teadmist, et täna ei pea ma kusagile kiirustama ega mingit tööd tegema.
Aga mõnusa vestluse asemel ootas ees hoopis ebameeldivam hommik. Nimelt teatas Rauno, et ta on leidnud teise, et nad saavad lapse ning et sellega seoses peame meie minema lahku ning mina pean kolima välja mehe majast.
Ütlen ausalt, see oli tõeline šokk. Kõik need aastad armastust ja usaldust olid korraga muutunud olematuks. Ja minu kodu, mille nimel ma olin aastaid pingutanud, polnud enam minu kodu. Oli võõra mehe võõras maja, kust ma pidin kiiresti lahkuma. Et mitte selle võõra mehe pereelu segada.”
Veera rääkis, et loomulikult pidas ta nõu ka juristidega, kuid seis oli lootusetu. Maja oli mehe nimel. Abielus ei oldud. Veeral polnud alles mingeid tšekke, ei mööbli, ei millegi muu peale. Polnud võimalik tõestada, et mees oleks tema arvelt alusetult rikastunud.
„Ausalt öeldes oli see materiaalne pool väiksem pauk kui meie suhte lõppemine,” nentis Veera.
* * *
Vaatamata sellele, et mu sõbrataril oli olnud väga raske, sai see krahh aluseks tema uuele pöördele, ehk siis tagasipöördele.
Ta naasis sünnilinna, sest sealne teater vajas kirjandusala juhatajat. Kunagine hiilgav haridus ning kirjandusvaist polnud, erinevalt truudusetust mehest, Veerat hüljanud.
Ta kolis esmalt üürikorterisse, kuid suutis peatselt endale kodu osta. Lihtsa korteri, mitte merevaatega villa, kuid see-eest täiesti oma.
Ranged kontorikostüümid asendusid taas talle nii omaste boheemlike riietega. Veera oli tõesti tagasi – ilus, tark ja nüüd ka elukogemusega, mis, nagu ta ise ütleb, aitab teistegi tragöödiatest paremini aru saada. Pandeemia ajast näiteks kõndis Veera läbi püstipäi ja teisi toetades, Ukraina kriisis tegutseb samuti pühendunud vabatahtlikuna – ikka ilusa ja targa ja toetavana, nagu ta juba verinoorenagi oli.
„Mis ma siis kaotasin? Hunniku raha ja lontrusest mehe! Aga parem osa elust on veel ees,” kinnitab Veera rahulikult.

 

Vaadatud 1513 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

NAISED on lollid ,mehed on sead ,vana tõde.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi