Saatus: Lapsena olin pere häbiplekk, nüüdseks „tänamatu lurjus”

11.11.2018 17:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Ikka tavatsetakse ­korrata, et saatus ei lao kellegi turjale suuremat koormat kui ta kanda jaksab. Paistab küll nii, aga üsna sageli tundub natuke nagu mõistetamatu, mille põhjal see valik käib...

Juttu tuleb muidugi mu enese elukäigust, mis on kokkuvõttes olnud rohkem kui keeruline, kusjuures minu meelest küll mitte otse mu enese süül. Ajast, mil end mäletan, olin tõrjutu, ei vastanud nö pere standardile, erinevalt mu kaks aastat vanemast vennast. Tema oli ilus ja armastatud – kõik, mida ta tegi või kuis oli, vääris ainult kiitust. Mina olin terviselt kidur, loomult tagasihoidlik, „prillipapa” juba alates esimesest klassist... Vend kiusas mind kuis iganes, valetas oma kelmused minu kaela, nii et neid tunde, mis olen nurgas veetnud, ei jõuaks kokku lugedagi. Kõige valusam oli see, et mu karm isa tarvitas mu enese kuuldes samu määranguid kui vend: igavene hädapäkats, milleks sellised küll maailma sünnivad... Üsna jube oli nii umbes 10aastasena kogemata kuulda, kui ema isaga vesteldes püüdis minu eest välja astuda ja isa märkis: „Sinu süü – kas ma küll ei käskinud aborti teha!” Siis juurdlesin mõnda aega selle üle, et äkki polegi ta mu pärisisa, kuigi tegelikult tõesti oli...

Justkui olnuks sellest veel vähe
11aastaselt põdesin pikalt meningiiti, mis lõppes lastehalvatusega. Esialgu nii rängas vormis, et arvati minust enam üldse mitte elulooma saavat. Kuna see oli vabariigi taassünni algusaeg, leidus samariitlastest entusiaste, kelle sekkumisel ja toetusel tõusin paari aastaga siiski kahele jalale, millest üks ei kuulanud nö teise sõna. Veel paar aastat mööda haiglaid ja hooldeasutusi, kuni jõudsin tasemeni, millel olen põhiliselt praeguseni: raamist karkude, siis kahe, lõpuks ühe kepiga liikumiseni.
Isa ei käinud mind kunagi külastamas, vend harva koos emaga. Viimane oskas praktiliselt vaid ohkida, vend aga tegi mulle salaja nägusid, ähvardas, et temaga ühte kooli ma enam ei tule, tema „sandist hädapätakat” oma vennaks ei tunnista jne. Kuueteistkümneselt kirjutati mind lõplikult kodukosumisele, ja sestpeale algaski paras põrgu.
Paralleelselt põdemise ja ravilatega olin seks ajaks lõpule jõudnud põhikooliga, kui ema siis kord teatas, et nad (!) on otsustanud: parim eelkõige mulle, kui lähen invaliidide kodusse, kus ameteid õpetatakse, kus mu tervis on pideva valve all jne. Seda kuulsin taas kogemata oma kõrvaga, kui isa raius: mis mõte on mind kodus pidada, kui must meie talumajapidamises mingit abi pole, muret ja närvide tapmist aga päevast päeva. Kui sellest ümberasumisest siis konkreetselt mulle teatati, olin kergenduse ja isegi omamoodi rõõmuga nõus – peaasi, et siit pääsen.

Viis aastat täis meeleheidet ja lootust
Nende käigus viibisin mitmes turgutusasutuses. Sain üsna hõlpsasti maha keskharidusega ja hakkasin kaugõppes metsandust õppima. Bioloogiahuvi oli mul lapsest saati, nii et pühendusin metsakahjuritele ja tegin päris rõõmustavaid edusamme.
Sellal oli mu truuks toetajaks üks meie medõde, vanuselt mu ema ja sisuliselt ka sellise suhtumisega. Mu optimism sai järkjärgult julgustust just temalt, kes juhtis mind kokku väga toredate ja tarkade inimestega, kes leidsid mu vägagi nutika olevat. Pakkusid tööd, juhatasid kätte aina köitvamaid (ja toitvamaidki) enesearendamisvõimalusi. Kui siis 22aastaselt sain nö päris töö, kerkis ka probleem, et aeg mul koju tagasi pöörduda. Nimelt „probleem”, sest vastupidiselt mu ootustele andis pere nüüd varjamatult mõista, et nimelt sinna peetakse mind täielikult non grataks.
Kõigepealt katsus ema mulle ilusti (?) selgitada, et mis mul seal teha on, kellelgi pole aega „mind poputada” (mida ma omameelest üldse ei vajanud). Vend nimetas mind „pere klouniks”, kuna ma muud ei suuda kui „putukaid torkida ja liblikaid püüda”. Need paar nädalat, mis kodus veetsin, kuulsin isalt päevast päeva, et nüüd on nemad (!) mu iseseisvaks kasvatanud ja edasi otsigu ma enesele ise elupaik (mis oli ka mu enese suurim soov)

Head inimesed pole ilmast otsas
Heaks ingliks osutus seesama mu armas medõde, kellega viimastel aastatel tegelikult tõesti nagu päris emaga suhtlesin. Tema pakkus mulle oma majas (kus elas juba paar aastat üksi, kuna tütar Helje Tartusse kolis) häämeelega ulualust, aitas heale tööle keskkonnaametisse, oli targaks nõustajaks kõiges. Palk oli mul siis rohkem kui küllaldane, nii et võisin vaid rõõmustada, et olin oma olukorras saavutanud justkui parima.
Pärast paari korda oma pere külastamist enam ei üritanud, sest isal must abi polnud, ka sain temalt selgesõnaliselt kuulda, et aeg tal testament teha, ja loomulikult venna nimele, sest minule polnud perspektiivi panust teha, pealegi saan enesega hakkama. Loomulikult polnud mul mõttessegi tulnud neilt veel midagi tahta, nii et üldiselt ei puutunud ei mina enam neisse ega nemad minusse. Aga siis andsin neile taas põhjust meelehärmiks.
Nimelt saime me Heljega (minust kaks aastat vanemaga) ajapikku aina lähedasemaks. Tunnistasin endamisi ammu, et temasse aina sügavamini kiindun, samas ei söandanud ju unistadagi pere loomisest. Aga ikka sünnib imesid – õigupoolest oli tema ema see, kes esimesena mulle ütles, et annaks oma tütre mulle rahulikult naiseks, veendumuses, et minust saaks tõeline isa tema lapselastele. Sellest ei mahu rääkida, kuis me Heljega kahekesi sama mõtteni jõudsime. Kui olin oma rohketelt arstideltki igati julgustust saanud, et lapsi võin saada nagu iga normaalne mees, omakorda järjekordse ametieduni jõudnud ja Helje rasedaks jäi, andsin oma perele asjadest viisakalt teada ja saatsime neilegi pulmakutse.

Üürikese vaikuse peale ­puhkes pööristorm
Isa tuli ette teatamata meile külla, pani (aplombiga!) lauale oma testamendi koopia venna nimele, tõendamaks, et meil pole neilt midagi oodata. Aga vähe sellest – oma osa sai mu armas perenaine, kes isa sõnutsi lootis oma vanatüdrukust (!) tütre abil neilt „tubli noosi” saada, aga näe – ei lähe läbi! Et minusuguse sandi sigitatud värdjaid tema toitma ei hakka ja ärgu me kunagi end tema perekonnaga mingite juttude tasemelgi parem sidugu. Nii hull jõhkrus oli šokiks isegi mulle, kõnelemata mu inglitest pererahvale.
Pulmad said peetud ilma mu „pereta”, meile sündis imearmas, igati terve tütretirts, ja oleks liigne öelda, et lõpuks ometi olin ma üdini õnnelik. Järgnevatel aastatel olime väga käsutäitlikud ses mõttes, et juhindusime täpipealt mu isa nõudmistest. Mingid rikkurid me muidugi polnud, aga võin julgesti väita, et küllus oli majas, pealegi sündis midagi ilmootamatut. Nimelt sai Helje päris kopsaka päranduse ema sugulaselt Austraaliast, kellest mina ei teadnud enamat kui et ämm oli tal korra isegi külas käinud (kui piirid lahti läksid) ja olnud seni regulaarses kirjavahetuses. Tegemist oli üksiku vanatädiga, kes oli oma vanematega titena välja rännanud juba pärast viimast ilmasõda.
Meie võtsime selle tänuga teatavaks ega rääkinud eriti kellelegi, aga või siis naaskel kotis seisab. Oma vanemate käekäigust ei teadnud ma mitu aastat niisama hea kui midagi, kui korraga sain isalt südamliku (!) kirja, kutsega tulla neile koos perega külla. Et annan ehk vennale nõu kui tark inime, sest tollel läheb majapidamine üle kivide ja kändude. Ja lõpuks sic! – pealegi nüüd võiksin tänumeelt üles näidata, kuna olen kuulu järgi „veelgi rikkamaks” saanud!
Asja oma peres arutanud, kirjutasin tänuga ja keerutamata vastu, et vaevalt me visiit neid eriti rõõmustaks, et talu majandamises pole mina kindlasti arvestatav nõuaandja, et mul niigi palju tööd, ja – kui ta rikkamaks saamise all mu naise saadud pärandust silmas peab, siis sellega mina ei opereeri. Lõpetuseks katsusin veel küll ilusti siluda, et edaspidi, ehk järgmisel suvel, võiksime ju kokku saada. Et küllap isa ise kui tubli ja sõnakas mees aitab venna kindlasti joonele, ja ega nii kindlustatud talu nagu see nende oma nüüd lausa hääbumist küll pea kartma. Mõne aja pärast sain kirja vennalt, lühikese ja konkreetse „nõuandega”: käigu ma kuradile igavesest ajast igaveseks!
¤ ¤ ¤
Lapsepõlve kodukülast suhtlen pisteliselt paari koolikaaslasega, harva isa ühe sugulasega (keda ta kah alati alavääristas). Nende sõnutsi kurtvat isa nö nii kirikus kui kõrtsis, et mille eest teda küll minusuguse „saatanast sandiga” karistati. Selles vaimus, et näe, milline tänamatu lurjus – sai temaga vett ja vilet nähtud, poputatud, üles turgutatud nii kodu- kui välismaal, makstud miljoneid (!) kõige eest. Ja nüüd, kui ise haljal oksal, annab nokaga pähe!
Paratamatult mõtlen ja meenutan... Miljoneid nad minu auks küll ei kulutanud. Isa kui autoriteetse maine ja samaväärse tutvusringkonnaga mees sai tihti abi (sh ka tervisekeskus Aadria mere ääres) vastavatelt fondidelt ja anonüümsetelt annetajatelt. Seda kuulsin lapsena vahel ise, kuis mõni arst osutas vanematele millelegi, mida võinuks juba varem teha. Ja juba noormehena emale, et parem jäägugi ma invaliidide turvakoju pesupulki tegema...
Kole lugu, ja ega olnud minust ehk ilus sellest ka rääkida. Aga ma ei valeta, ja valus on ikka. Nagu seegi, et kodukandis on küllalt neid, kes on isaga ühte meelt. Vaid ühte võin kindlalt vanduda: no ei mina neist kedagi leiva ega peavarjuta jätaks, kui asi peaks kunagi vastava olukorrani minema...

Kauri jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 2031 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Tõprad!

Kahjuks oma vanemaid ei saa valida.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi