Saatus: Leidsin mehe tänu ­väikesele koerale

20.09.2020 21:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
13
Foto:

Olen üksik ja vaba naine, selles eas, milles naisi vähemalt tagaselja vanatüdrukuteks tituleeritakse. Lugu, millest tahan rääkida, sai alguse ülemöödunud suvel, kui olin just puhkusele minemas.

Selle veetmiseks olid mul juba ammu plaanid tehtud. Kuna olin talvel ostnud vana maamaja Peipsi ääres, siis tahtsin puhkuse pühendada selle ülevaatamiseks ja kõpitsemiseks. Viimasel töönädalal juhtus aga nii, et pidin oma kavatsustesse muutusi tegema.

Puhkusele vanas majas
Üks mu lähematest lapsepõlve­sõbrannadest, kel on, erinevalt minust, olnud õnn juba mehele ja emaks saada ning lahkugi minna, sai ootamatu ettepaneku paarinädalaseks välislähetuseks. Olnuks kahju sellist võimalust kasutamata jätta, sestap ei jäänud mul üle muud kui võtta oma hoolde tema 6aastane tütar Kristel ja roosakasvalge bolonka, totaka nimega ­Dulcinea.
Ega ma seda sõbrannagi eest varjanud, et ainuke, mis mind kõige selle juures ei rõõmusta, on koer, sest ma pole mingi loomafänn, ammuks nii­suguse nässaka nagu bolonka. Aga kuna too pidi niikuinii jääma peamiselt Kristeli hoolde, leidsin lõpuks, et minu “mõisas” on ju laialt ruumi kõigile, ja lõpuks – ongi mul võõras paigas ­nendega hoopis seltsim.
Nüüd pean rääkima natuke sellest majast, kui seda üldse nii võib nimetada. Ta on ürgvana ja pehkinud, aga kuigi seisab veel vaevu püsti – väga ilus. Nimelt on ta selles kandis, mida juba mõned aastasajad tagasi asustasid peamiselt vene vanausulised, möödunud sajandi esimestel kümnenditel rajas sinna aga peatus- või elupaiku ka Venemaa aadlisoost kodanikke, keda jälitas või kellele ei meeldinud aina ähvardavamalt laiutama hakanud kommunismitont. Ma ei teadnud, kes ja kunas täpselt selle maja ehitas, aga arhitektuuriliselt (kui nii kõlavalt võib väljenduda) kuulus ta igatahes tsaariaega.
Kitsaste, puupitsiliste ornamentidega kaunistatud aknaraamid seisid veel vaevu koos. Länguvajunud katuse ja pehkinud põrandalaudadega väikesele verandale julgesin vaid tänu sellele astuda, et see oli nii maadligi, et põrandast läbi polnuks sealt enam kuhugi kukkuda. Kuna olin seal vaid maja ostes korra käinud, siis uurisime kõigepealt järele, millises neljast toast on end kõige ohutum sisse seada. Midagi remontima hakata polnud mul plaaniski, sest ostsin maja maatüki pärast, millele oli plaanis sugulastega kahasse ehitada korralik suvekodu.

Bolonka alustas väljakaevamis­töid...
Kui paar sisseelamispäeva said seljataha, hakkas tuju aina tõusma. Paik nagu paradiis, rand kiviga visata. Korrastasime Kristeliga aeda, päevitasime ja hullasime. Inimestega lähiümbrusest oli natuke raske kontakti saada, aga seda huvitavamad nad mulle tundusid, ja igatahes olid nad heasoovlikud. Bolonka aga nautis vabadust täiel rinnal, nii et peale söögi- ja joogikausi täitmise polnud mul temaga üldse mingit asja. Teisi koeri, kes võinuks “linnapreilile” ohtlikuks saada, polnud kilomeetri kauguseski, ja toakoerana ei söandanud ta ise lävest ja aiast kaugemale minnagi. Aga varsti tekkis tal üks iseäralik pruuk, mis mulle närvidele käima hakkas.
Nagu juba mainisin, oli veranda põrand niisama hea kui vastu maad, vundamendiks ainult vast pehkinud ristpalgid. Ja päevast päeva tabasin ma Dulcinea selle alla siinseal auke kraapimas. Muudkui turtsus ja kraapis, ja kui ma ta minema kihutasin, oli varsti jälle tagasi. Kristel arvas, et võib-olla haistab ta seal hiiri või rotte, mis meile mõlemale nalja tegi. Sest ma ei usu ilma pealgi, et bolonka, või üldse mõni koer, eriline rotifänn oleks. Pealegi – ümber terve maja-aluse oli igasugu unkaauke, kuhu olnuks võimalik sisse pugeda. Kristeli teine variant oli niisama naljakas – et äkki peitis sinna mõne kondi ära ja nüüd otsib taga! Sest meil polnud üldse mingeid konte, ja kui olnuks, siis miks pidi ta selle nii ära peitma, et ise ka enam üles ei leia!
Mina muudkui taplesin, vajutasin mättaid kinni, aga too nähvits kraapimist ei jätnud. Mõni auk oli juba üsna sügav, ja siis hakkasime Kristeliga jälgima, milleni ta oma kaevamisega ükskord jõuab.
Ühel päeval, kui parajasti süüa tegin, kisas Kristel väljast, et siva kohale tuleksin. Seisis võidukal ilmel niisama rahuloleva Dulcinea kõrval ja osutas: maas lebas tõepoolest peaaegu mullamust, nähtavalt pehkinud kont!

...ja leidis aarde
Niipalju kui mina “kondindusest” taipan, võis see kunagi kuuluda mõnele kassile-­koerale või rebasele. Inimese omade mõõtu see, tänu jumalale, välja ei andnud! Naersime siis Kristeliga, et võib-olla on Dulcinea esivanemad olnud koer-arheoloogid, sest kuidas muidu ta seda konti haistis – süüa see ometi ei kõlvanud. Sinnapaika ta selle sedamaid jättiski ning lippas mingeid muid koeraasju ajama. Mina võtsin labida, et seni kõigist sügavam auk kinni ajada, lootuses, et ehk on neil väljakaevamistel sellega ka lõpp.
Kui esimese labidatäie liivasegust mulda tagasi viskasin, puutus labidas augu põhjas kogemata millegi kõva vastu. Koputasin korra ja tõdesin, et ilmselgelt on see kivi või midagi metalset... Ja et mitte pikalt heietada – kaevasin sealt välja roostetanud metallkarbi, mõõtudelt umbes nagu pool telliskivi!
See polnud lukus, vaid ainult läbiroostetaunud haakidega kinni. Emotsioone pole mõtet kirjeldada... Karbis olid iseloomuliku Nikolai-profiiliga hõberublad, mingid medalid-ordenid, paar prossi, hõbeuur nimelise pühendusega, mis oli selgesti loetav – ilusas kalligraafilises kirjas, jättidega ja puha... Pehmelt öeldes olin ikka täiesti vapustatud.

Tagasi ajalukku
Kaks järgnevat ööd ei saanud sõba silmale – mõtlesin, mida edasi teha. Kristelile ma karbist ei rääkinud, sest lapsesuu ausameelsusest polnud ma huvitatud, enne kui ise asjasse selgust saan. Ja linna tagasi jõudes hakkasin seda tasa ja targu otsima.
Tuli kõvasti riigiasutustes käia ja arhiivides tuhnida, tegemaks kindlaks maja ajalugu, enne kui see minu omandiks sai. Ja jõudsin välja esimese omanikuni, maja rajajani, tsaari-aegse riigiametnikuni. Tolle järglaste elukäigu uurimiseks tuli käia Eestist nii läände kui itta, kuni leidsin Sankt-Peterburgist üles tõepoolest otsese pärija – maja esimese omaniku lapselapselapse Aleksei.
Too osutus minuga täpselt üheealiseks sümpaatseks meheks, kes polnud Eestis sündinud ega kunagi elanud, aga kes räägib küllalt arusaadavat eesti keelt ning on aktiivne tegija Sankt-Peterburgi eesti kogukonnas. Humanitaarharidusega nagu minagi, ja vanapoiss nagu minagi!
Kuna lugu käib inimese saatuse rubriiki, siis ei hakka ma kirjeldama aarde peitmise lugu. Ütlen vaid sedapalju, et see läks õige omaniku kätte nii nagu seadused ette näevad. Aga mu enese saatus kipub nüüd põhjalikult pöörama, ja ma ei tea, kas ikka oskan, riskin või tahan seda tüürida nii, et see õnnele viiks.

Mõtlikuna teelahkmel
Meist on Alekseiga saanud head sõbrad. Pikka aega ei söandanud ma sellest loost üldse kellelegi rääkida, olles kindel, et kes tahes ütleb: nii lihtsalt ei või juhtuda! Ja seda korrataksegi mulle nüüd, mil olen sellest juba rääkinud. Aga see huvitab mind vähe, hoopis keerulisem on Alekseiga hakkama saada.
Minu vaatevinklist sai lahendus olla ainult see, et ta ostab maja soovi korral minult ära. Sellest mõttest on ta liigutatud, sest tahaks maja algsel kujul taas üles ehitada. Hiljuti aga võttis ta minuga ette n-ö põhjaliku jutuajamise, mille eesmärgiks oli mulle selgeks teha, et mina kuulun nüüd iseenesestmõista nii selle maja juurde kui tema ellu, nii et hakakem aga pihta kõige selle seadusliku vormistamisega!
Olen temasse väga kiindunud, usun tema tunde sügavust minu suhtes. Aga ikkagi kardan, et kui bürokraatiast ka läbi murrame, kas ei ilmne karisid, mille olemasolu me praegu ei oska ette aimata? Ta on nõus ootama, kuni lõplikule otsusele jõuan... Ja ju ma ehk lähiajal seda ka teen.
(Aga see bolonka Dulcinea... Omavahel öeldes – alguses ma teda lausa ei sallinud, pärast lihtsalt talusin. Ju vast alateadvus mulle märku andis, et tal on minuga midagi “pistmist”. Kas tegi ta mulle aga teene või karuteene – pagan seda veel teab.)

Liisbeti jutu pani kirja
Dolores Tamm

Vaadatud 1796 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Kuze Taat

Mina leidsin mehe tänu Kohva Ilalrile. Oli teine üks tema endiseid. Aga õllekorgi eemaldab pudelilt sulgurlihasega.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi