Saatus: Lihtsalt veidi üleköetud

09.01.2022 22:00
Riina Kangur Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Jaanika teadis, et sellest saab õhtu iseendaga, mõnusasti šampust juues ja telekat vaadates. Aga tegelikult läks kõik teisiti.

Seda hommikupoolset ööd mäletan ma kaua. Kes selle rea on õieti kirjutanud? Millal? Või miks? Aga mina õppisin selle pähe.
Sellest on oma kolmkümmend aastat tagasi, kui ma seda esimest korda lugesin, kusagilt (raamatust?, „Loomingust”?, „Sirbist ja Vasarast”?, kellegi luulekogust?) ja siis ma õppisin selle ka pähe. Ühe reaga kõik ära öeldud. Seda hommikupoolset ööd mäletan ma kaua.
Enne seda juhtus nii mõndagi. Ja juhtub kindlasti veel pärast ka. Aga just seda hommikupoolset ööd mäletan ma kaua. Sina ja mina. Ja külm esimese jaanuari varahommik. Külm, tõeliselt külm, vist oma miinus kakskümmend viis. Aga ma jooksen, sääred paljad, sinu autosse, et sinu juurde sõita.
Mis kell see oli?
Kes seda enam mäletab. Öö oli. Pilkaselt pime – polnud lund, polnud tähti. Must maa ja lõikavalt külm. Väljahingatavat hingeõhku võis näha jäise pimeduse taustal.  Aga ma jooksin Su juurde, sääred paljad, ja mul oli kõigest ükskõik. Ma tahtsin ainult Sind, Sind, Sind. Need polnud ainult mu sääred, mis paljad olid. Ma olin ka paljajalu. Ja ilma aluspesuta. Ja mu hing oli samuti alasti.

Parima pesuga õhtu
Kuigi – kui päris algusest alustada, siis olin ma selleks õhtuks oma parima pesu selga pannud. Tumepunase rinnahoidja. Tumepunased, pitsidega aluspüksid. Iseenda jaoks panin. Mitte kellegi teise. Ise tahtsin end hästi tunda. Et tavaliste riiete all on imeilus aluspesu. Sellest tuleb hea enesetunne. See paneb su hoopis teistmoodi kõndima, hoopis teisel moel naeratama, kõnelema. Sellest saab enesekindluse, millel on hoopis teiselaadne võim siin maailmas.
Ja korraga näen ma sind. Seal sa istud. Ja minu koht on just Sinu kõrval.
Tegelikult ma ei tahtnudki sinna peole minna. Ma olin planeerinud kauni vana-aasta õhtu iseenda seltsis veeta. Kaks pudelit šampust, mina ise ja Eesti Televisioon. Kas mul oli ka midagi pidulauale panna, peale šampuse? Vist mitte. Ma ei mäleta, et ma oleksin mõelnud millestki muust peale šampuse, Eesti Televisiooni ja iseenda. Teinekord on hea omaette olla. Mõnikord on isegi kõige parem omaette olla. Aeg-ajalt ennast šampusest silmini täis juua, üksi olla.
Ei, mitte üksi.
Ma polnud kunagi üksi. Lisaks minu truudele kaaslastele, šampustele, veetsid minuga õhtut koos ka Edith Piaf, Jacques Brel, Toto Cotogno. Ma polnud kunagi päris üksi. Mul oli mina-ise, prantsuse laulud ja see tegi mind mõnikord isegi õnnelikuks. Ma polnud kunagi nii õnnelik teiste seltsis, kui ma olin seda iseendaga. Nii õnnelik ja samas nii õnnetu. Keegi ei näe mind, keegi ei hinda mind, ma olen mina-ise, just selline, nagu ma olen, veidi rikutud, veidi allakäinud, purjus, õnnelik ja õnnetu ühtaegu.

Alateadlik lein
Aga kell kümme õhtul otsustan ma ümber.
Ma panen selga oma parima pesu, vean jalga tumehallid sukkpüksid, selga musta maani seeliku, musta pluusi – must on alati ilus, sobilik, klassikaline.
Must on kohutav värv, ütleb mu ema, ma pole elus armastanud musta kanda, must on surmavärv, leinavärv.
Aga minule on must üks minu lemmikvärve. On alati olnud. Võib-olla olen ma alati midagi oma elus alateadlikult leinanud. Kättesaamatut armastust, näiteks. Olematuid tundeid. Käestlastud võimalusi. Tundetuid embusi. Veel midagi.
Õlgadele sätin ma musta-halli-valgekirju salli. Mul on näol õrn make-up, peaaegu märkamatu. Ainult huuled sädelevad. Huultele olen ma päris ohtrasti läiget peale määrinud. Mul pole plaanis kellegagi suudlema hakata.
Ma lähen ainult korraks, mõtlen ma, vaatan, mis seal on, kes seal on, kuidas seal on. Siis tulen tagasi koju. Šampus on külmas. Ootab mind. Minu truu kaaslane.  Alati ootamas. Alati valmis mind lõbustama. Ma valan endale külma šampust ja joon seda mõnuga. Soovin endale head uut aastat. Vaatan veel natuke telekat. Lähen magama. Vastu hommikupoolset ööd lähen magama. Oma voodisse. Üksinda. Linad on värsked ja lõhnavad. Ma armastan värskelt lõhnavaid, puhtaid linu. Jõuluööl ja vana-aastaööl peavad nad olema puhtad ja lõhnavad. Ma vahetan alati jõulu- ja vana-aasta õhtul kindlasti linad ära.
Aga siis ma näen seal Sind. Ja minu koht on just Sinu kõrval. Saatuse iroonia, mõtlen ma hetkeks. Kas lähen kohe koju tagasi? Ironiseerin saatust vastu?
Ja ma taganengi kaks sammu. Nagu inimene, kes kardab edasi minna, aga kes päriselt tagasi minna ka nagu ei taha.
Ja ei. Ma ei lähegi tagasi. Ma istun otse sinu kõrvale. Värisen. Ei julge su poole vaadata. Ei julge unistada, et Sina mind vaataks. Istun ja mõtlen, milline kohutav saatuse iroonia.

Liiga palju noorem
Sellest on juba üle aasta tagasi, kui ma Sind esimest korda märkasin. Ma ei hakanud mingeid lootusi hellitama. Ta on sinust nii palju noorem, ütlesin ma endale, pole mõtet unistadagi. Ja ma ei unistanudki. Vaatasin Sind eemalt ja ainult imetlesin, lihtsalt imetlesin. Tõeline mees. Ta saab kõigega hakkama, ei virise, ei naera peenikese häälega, ei tee rumalat nalja, mees, kellel on midagi ka hinge taga. Ma vaatasin Sind eemalt kui ammu käestlastud võimalust. See võimalus oli läinud juba siis, kui ma kümme aastat Sinust varem siia ilma sündisin.
Paar sõna ainult vahetame. Head uut aastat ütleme teineteisele aasta vahetudes. Ühe tantsu tantsime. Sina ja mina. Head uut aastat. Üks tants. Siis oled Sa kadunud.
Ma olen sellega juba harjunud. Ma kaotan kõik hea oma elus.
Mul oli ilus lapsepõlv.
Ja siis oli see möödas, kadunud.
Mul oli kaunis noorus. Ja siis oli see otsas.
Mul oli imeilus abielu. Ja siis oli see läbi.
Ma olen kõik ilusa oma elus kaotanud.
Ja nii kadusid ka Sina.
Korraga olid Sa läinud. Ja ma ei teadnud, mida teha, kuidas olla. Kellega rääkida. Või mitte rääkida. Tahtsin koju minna, aga mind ei lastud.
“Jää veel natukeseks,” öeldi.
“Millega ma saan aidata?” küsisin.
“Jää siia,” öeldi, “oma siinolekuga saad aidata.”
Ma seisan ukseavas ja tõmban suitsu. Keset ukseava seisan, ei astu siia- ega sinnapoole. Pahvin suitsu ja mõtlen sellele šampusele, mis mind kodus ootab, minu truu kaaslane.
Ja korraga oled Sa tagasi.
“Sa suitsetad?” küsid Sa imestades.
“Kas see šokeerib sind väga?” küsin ma vastu.
Jälle paar üksikut, mittemidagiütlevat lauset.
Ma tunnen, mul on liiga raske olla, et siia jääda. Need üksikud sõnad, need mittemidagiütlevad laused, need lämmatavad.

Ja nüüd helistan ma tõesti
Ma panen jope selga ja lähen ära koju. Tuigerdan natuke, palju alkoholi, nikotiin ja värske õhk on selle põhjuseks. Aga ma tahaksin veel rohkem purjus olla. Ma tahaksin veel rohkem tuigerdada, paar korda maoli maha kukkuda, mõistusele tulla.
Koju jõudes on maja paksu suitsu täis. Lapsed on omapäi olles ahju tule teinud. Aga siiber on ju ometi lahti, millest see suits siis? Mida ma pean tegema?
Ma helistan Sulle. Ma olen alati tahtnud Sulle helistada. Kui ma olin õnnelik, mõtlesin ma esimeseks Sinu peale, tahtsin Sulle helistada. Kuid ei teinud seda iial. Kui ma olin õnnetu, mõtlesin esimeseks Sinu peale, oleksin tahtnud Sulle helistada, Sinult lohutust saada. Ma ei helistanud kunagi. Aga kui mul abi oli vaja, siis tihtipeale ma siiski helistasin, paludes  Sind appi. Ja Sa tulid alati. Nagu nüüdki.
Ma olen endal selleks ajaks juba pika musta seeliku seljast heitnud, jalast võtnud oma tumehallid sukkpüksid ja tumepunased pitsiga aluspüksid. Oma musta pluusi  alt olin ma end vabastanud ka tumepunasest rinnahoidjast. Ma olin end igati ette valmistanud mõnusaks üksiolemiseks. Kui ma Sulle paanikas helistasin, oli mul seljas vaid pikk must pluus.
“Pole midagi hullu,” ütlesid Sa, “lihtsalt veidi üleköetud.”

Mina mäletan seda ööd veel kaua
Siis me seisame. Vastastikku. Minu väikeses köögis, seisame vastastikku ega tea justkui, mida teha. Mina tean vaid üht: ma ei taha, et Sa ära lähed. Ma ootan. Ma ootan, et sa astud mulle sammu lähemale. Aga mida ootad Sina?
Ja siis korraga olen ma Su käte vahel ning ma tean, et tahan vaid Sind, Sind, Sind.
Paljasääri jooksen ma majast välja. Paljajalu, ilma pesuta, istun ma Su autosse ja palun  end Sinu juurde sõidutada.
Ma tahan ainult Sind, Sind, Sind. Nii väga tahan ma ainult Sind. Kohe. Nüüd. Praegu.
Mingit külma ma ei tunne. Tunnen ainult su käsi, su lõhna. Ma lasen selle ainsagi riideeseme endal seljast võtta ning aitan sinul vabaneda sind kammitsevaist teksadest ja sametpluusist.
Mu suu on Su suul kinni, mu käed avastamas Su keha. Pole midagi ilusamat lõõmavast kirest ja põlevast soovist Sinu omaks saada.
Ja nii ma saangi. Sinu omaks. Terve hommikupoolse öö, järjest ja järjest.
Seda hommikupoolset ööd mäletan ma kaua.
Nii väsinud ja nii rahul, lasen ma end sõidutada ülejäänud hommikupoolse öö mööda poolsaart ringi. Me peatume Paljassaares otsas ja Stroomi rannas, kalasadamas  ja liinide juures.
Sa vaatad murelikult bensupaagi näitajat. Ja mina mõtlen, see polekski nii paha, kui me kütuseta auto vangiks jääksime. Sina ja mina. Korraga siin poolsaare teises otsas, esimese jaanuari hommikul, üks naine ja mees. Naisel on seljas ainult pikk must pluus, musta pluusi all on ta alasti. Aga ta ei tunne külma.
Kui Sa mu lõpuks koju tood, on väljas juba valge. Kell on pool üheksa. Pool üheksa hommikul, esimesel jaanuaril.
Ja ma mõtlen. Ükskõik, mil moel mu elu ka siitpeale edasi läheb, kas Sina seda kunagi veel mäletad või mitte, kas Sulle see midagi tähendas või mitte – mina mäletan seda hommikupoolset ööd veel kaua.

Jaanika jutu pani kirja
Riina Kangur



Vaadatud 715 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
konTservatiit

Kus on su konsakingad

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi