Saatus: Liikumispuudega naine tutvumissaidil meheotsingul

Eleanora on 38aastane naine, kes on sünnist saati erivajadusega. Tal on liikumispuue, mis paistab hästi välja, nimelt ta lonkab ja tal on jalad väljapoole ja n-ö spastilised jalad. Ta jagab oma kogemust, kuidas ta tutvumisportaalides meest otsis ja deitimas käis.

"Mul on tutvumiskogemusi juba sellest ajast kui polnudki veel tutvumisportaale, vaid olid lehe kuulutused. Soov või Nelli Teataja, need olid põhilised. Pidi minema peapostkontorisse kirja järele ja siis said vastata ja kokku leppida kohtingu. See oli päris pimekohting, ega siis keegi googeldada ka veel ei osanud. Praegu on pilt ja on profiil ja saad nime või numbri järgi päris palju infot inimese kohta juba internetist. Tookord aga ei olnud midagi. See oli enne mu esimest abiellumist. Sõbrannaga kirjutasime seal kirju. Vastuseid saime küll igasuguseid. Peamiselt vanglast ja maapoistelt. Kui ema avastas, siis viskas ahju need kirjad, põletas ära. Küsis, et mis see veel on, et vanglast armastuskirjad.
Üks oli selline kunstnik, saatis ikka oma maale või joonistusi, mängis malet ja kabet ja oli väga tark, luges Goethet, aga oli natuke ära keeranud. Selline nohik. Kui ta välja sai, siis istus koguaeg toas, ja ütles, et ta põhimõtteliselt ei liigugi väljas, tellib toidu ka kõik koju. Imelik selline. Läbi TV chati ma tutvusin oma lapse isaga. Ma olin maalt, noormees Tallinnast. Kui ma kutsekooli läksin Tartusse, siis ta sõitis sinna iga nädal ja käisime kohvikus. Kohe hakkasin talle meeldima. Bussist juba saatis sõnumi, et oli armunud. Nii tore! Sedasi võib ka minna. Kahjuks kaua meil see armastus ei kestnud, aga vähemalt on temaga meil tore ühine tütar.
Kui oled tutvunud portaalis, siis on see risk, et suhe laguneb minu meelest palju tõenäolisem, sest tõenäoliselt nad jäävad tutvumisportaale edasi kasutama. Nii minu abikaasa ja lapse isa tegi. Alguses oli tal minust küllalt, kuid kui me juba abielus olime, hakkas tal ilmselt igav ja ta logis sinna uuesti sisse. Mina sellest ei teadnud. Kui teada sain... Tuli lahutus kiirelt.

Imelikke inimesi on kohatud
On ka selliseid mehi, kes tahavadki proovida erinevaid naisi, puudega naist ka. Nägin ükskord dokumentaalfilmi sellest, kus oli mingi kommuun mehi, kellele meeldisid naised amputeeritud jalgadega. Teatud poosid on vist siis nendega paremad või ma ei tea. Või noh, kui ei ole käsi, siis ei saagi ju emmata. Eks tänapäeval on kõigele sellele mõeldud ja loodud palju erinevaid abivahendeid. On olemas ka näiteks soojendavad linad ja tekid, sest mõnel, kellel on muidu keha krampis ja eelmäng ei aita „kuumaks kütta”, saab elektriliste linade vahel ettevalmistatud. Geele ja kreeme, kõike on. Meestele on rohkem rõhku pandud, just neile, kel selgrookahjustused. Isegi raamatud on välja antud. "Seks ja spastilisus." Mu meelest on täitsa hea, et selliste eripärade puhul saab uurida ja teada, kuidas leevendada seljavalu ja milliseid asendeid proovida.
Norras pidi olema isegi prostituudi teenus neile, kellel on vigastused ja siiski see inimlik vajadus nagu seks ju alles jäänud. Riik toetab seda, sest seal saadakse aru, et seks on sama vajalik nagu hambapesu vms.
Kui ise ei saa, siis ostab teenust. See on just peamiselt ratastoolimeestele. Sotsiaalmajas kohe pakutakse, naised käivad neil kodus teenindamas. Hooldajad ja nõus invapensionist maksma. Sugutung ju on, ja samas inimesel on niigi raske. Ma ikka mõtlen, et mis need terved inimesed, kel käed-jalad otsas ja kõik töötab, üldse vinguvad, näiteks kui on mõned üle kilod, et nüüd ei leia kedagi või et siit on nina konksus või silmad valet värvi. Nad ei oska elu ja oma tervist üldse hinnata!
Eestis ei räägita puuetega inimeste seksi teemal ka eriti. See on justkui tabu. Kuidas meie riigikogu reageeriks kui nõuaks prostitutsiooni teenust? Aga meie elu sõltub meie abistajatest. Pesemisel ju aitab.

Puudega naine ei vaja halastusseksi
Samas, ma olen kuulnud koledaid lugusid, mis maha vaikitakse... Kord olla invatakso juht pimeda tüdrukuga seksinud. Lihtsalt sõidutas ta Stroomi randa ja metsa ning n-ö pakkus võimalust. Kerge saak muidugi see pime tüdruk. Ja lahke mees. Tema arvates see oli halastusseks, aga mida pidi see pime tüdruk tundma? Tema tahtis konkreetselt koju sõita.
Muide, ma olen märganud, et Hispaania ja isegi Rootsi on palju liberaalsemad erivajadustega inimeste suhtes. Seal ei pane keegi isegi mitte tähele, et sa oled erinev.
Meie juures Eestis kohe hakatakse imelikult suhtuma, kui haaran esimesel kohtingul käest, sest mul on tasakaaluhäire. Mõtlevad, et kraban ja tikun liiga ligi, olen liiga klammerduv.
Tema mõtleb, et juba poen külje alla ja tahan kohe seksi. Teine asi on see, et kui oled puudega, siis arvatakse kohe, et standard meeste suhtes on madalam. Miks 38aastane olen ja täna vallaline? Tänu sellele, et see ei ole nii. Minu standard on just kõrgem, mitte madalam. Ei ole nii, et kui puudega oled, siis sobib iga joodik. Ükskord ma kohtasin tutvumissaidil üht meest, kes tuli mulle külla ja ütles, et tuli just Paldiski mntlt, oli depressioonis, nüüd istub kodus, diivanil, vaatab telekat. Vanas pintsakus, mis pole kunagi pestud, istub mu ees ja pakub end ideaalse abikaasana. Ütlesin seepeale, teate, te lehkate. Lilled, mis ta tõi, olid kunstlilled ja habe oli ajamata. Miks te arvate, et olete mulle sobiv?
Arvavad, et kes teistele ei kõlba, kõlbavad puudega naistele? Mees lahkus sõnagi lausumata.
Ükskord oli tutvumissaidil väga ilus noormees. Ilusas valges ülikonnas. Elas Tartus. Pilte vahetasime ja siis saime temaga kokku. Ma ütlesin talle et olen liikumispuudega, aga ta vist ei saanud aru sellest. Hakkasime jalutama, ta nägi, et ma nii käin, aga juttu me sellest ei teinud. Küsis siis, et millal sul see jalg ära paraneb. Mispeale ma nagu tegin nii suured silmad et kohe hüppavad peast välja. Ta otsis endale tantsupartnerit ja ta ei saanud üldse aru, et ma ei ole selleks sobilik. Mis kohaga ta küll mõtles?

Puue ei muuda mõtlemist
Haigla on olnud mulle nagu teine kodu. Oleksin võinud käega lüüa. Aga ei, ma mõtlen nii, et milline ma siis oleks, kui mul poleks neid kõiki läbielamisi? Pool oma elust olen ma kulutanud operatsioonide ja taastumise peale. Aga vaatamata sellele, ma olen elus kõik selle saavutanud, mida olen soovinud ja mida paljud igatsevad.
Ma olen mõelnud, et millise mehega, ma siis üldse suhet loon? Kui ta on ikka arusaamiselt nii palju tagapool minust. Tänan, ei. Nii nagu tervetel inimestel, on ka erivajaduste maailmas inimestel samad mured ja rõõmud – armastus ja lahkuminek, kärgpered, perevägivald, partneri otsingud, vaimse ja füüsilise tasakaalu hoidmine, töö ja pereelu ühitamine, palgaläbirääkimised, vaba aeg ja meelelahutus jne.
Kuid tõenäosus, et erivajadusega naine kogeb hülgamist või tõrjutust, on minu hinnangul kindlasti suurem. Kindel on see, et siin ühest reeglit jällegi pole, sest elus sõltub väga palju inimesest endast, tema suhtumisest eelkõige iseendasse ja maailma. Kui inimene väärtustab ennast, on vähem ka hülgamist ja tõrjutust väljastpoolt. Inimese puhul, kes end armastab, jääb puue tahaplaanile.
Enda naiselikkust tunnetav puudega naine võib olla väga särav ja sisemiselt vaba, sama kehtib tervete naiste puhul. Kuid kuidas seda sära naises tekitada? Õnneks on väga palju toredaid mehi, kes ka näiteks meie tööd ja püüdlusi mitmetahuliselt toetavad. Suur kummardus neile!

Armastust ei saa keelata
Sõltumata soost või puudest, on armastus ainuke asi maailmas, millest kirjutatakse, lauldakse, räägitakse, mida igatsetakse. Ja siin on kõik tegelikult võrdses seisus. Inimene ei ole loodud elama ilma läheduseta, helluseta, tunnustuseta. Kui inimese elus pole armastust, jääb ta haigeks. Armastus on midagi väga erilist ka erivajadustega naiste jaoks – see on kindel.
Mehel tuleb erivajadusega naise kõrval olla lihtsalt mees. Nii lihtne ongi. Elus ei ole probleeme, mida ei saa lahendada. Tuleb teha end kuuldavaks, oma probleemi sisu arusaadavaks ja rääkida oma partnerile mõtetest ja tunnetest, olla avatud ning julge. Ning tegelikult – erivajadus või puue pole ju probleem. Probleem võib olla ainult peas ehk mõtlemises. Ja armastus ju ei küsi. Väga tobe oleks jätta kedagi armastamata ja oma ellu lubamata üksnes selle tõttu, et teisel poolel on näiteks punased juuksed või talle meeldib jazz-muusika. Sama rumal on endale keelata armastust puude tõttu. Minu moto on, et kõik võivad armastada ja olla armastatud."

Eleanora jutu pani kirja
Marta Roosipuu