Saatus: Lollusest lõhutud elud

10.03.2019 22:00
Maria Johanson Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

„Sirts oli seksapiil, nii paljudele näis...” Kui ma raadiost seda laulu kuulen, ajab see mind nutma. Ja tahaks ka kõiki teisi hoiatada – seksapiil ilma mõistuseta on suur õnnetus.

Kui ma noor olin, kutsuti ka mind Sirtsuks. Nagu ilmselt kõiki Sirjesid ajast aega. Seksapiil olin ma ka, vähemalt meeldisin paljudele.
Meeldida meeldis mulle väga. Olin edev tüdruk – keerutasin saba, kus vähegi sain. Tegin enese näolapi ja juuste peal läbi kõik need koledused, mida vastavate teadmisteta, väheste vahendite ja suure pealehakkamise plikad ikka teevad. Kord silmalaud paksult sinised, kord pandarõngad ümber silmade, kord templivärvist sirelilillad kiharad... Mu teismeiga jäi 80ndate lõppu ja 90ndate algusesse – kes seda aega mäletavad, küllap muigavad...

Kahest vähe, võtaks kolmanda!
Igatahes olin ma populaarne tüdruk paljude jaoks. Plaanisin noorelt mehele minna ning peikasid oli mul tervelt kaks.
Siitmaalt läkski asi keeruliseks. Ma ei teadnud, kumba valida! Mõlemad meeldisid. Ja solvata ei tahtnud ma ei üht ega teist. Liiatigi olid nad omavahel kui mitte sõbrad, siis vähemalt head tuttavad.
Ma ei tea, millisest filmist või raamatust võtsin ma idee, et panen oma peiukandidaadid armukadedusega proovile. Aga mitte teineteise vastu, vaid kellegi neutraalsega flirtides, et aru saada, mida nad teevad.
Ma ei tea sedagi, mida ma ootasin. Mis oleks pidanud olema selle eksperimendi tulemus? Kindlasti ei oodanud ma seda, mis tegelikult juhtus.
Aga kõigest järgemööda... Mul oli tore kirjasõber, nimi Valmar, keda ma usaldasin, ent kellesse ma armunud polnud. Tema – loodetavasti! - minusse ka mitte. Kutsusin teda enesega klubisse diskole. Et lähme, oleme koos... Loomulikult ei rääkinud ma talle „oma poistega” seotud dilemmadest.
Samas teadsin, et nii Rene kui ka Markus on samal diskol.
Ja nagu öeldud, tahtsin ma näha, mis saab, kui ma ilmun välja täiesti uue, täiesti tundmatu kutiga. Ise, nagu ikka, üles löödud ja armas nägu peas.
Klubis oli rahvast palju. Võtsime Valmariga kokteilid, toona oli kõige popimaks joogiks Vana Tallinn šampusega. Jõime need ära ja tantsisime – küll koos ja kaelakuti, küll lahus. Viimane tantsustiil oli muuhulgas hea võimalus oma keha painduvust ja saledust demonstreerida.
Ma ei näinud ei Renet ega Markust. Võisin vaid oletada, et nad on seal, sest toona käis „pidu auulis” ühes kohas korraga ning kõik, kes kedagi või midagi olla tahtsid, olid alati kohal.

Maskides kurjategijate rünnak
Ühel hetkel olin ma väsinud ja veidi purjus ning palusin Valmaril end koju saata. Mida ta lahkesti ka tegi.
Mu toonane vanematekodu asus kolhoosikeskusest, kus oli klubi, mõned kilomeetrid eemal. Minna tuli nii läbi metsatuka kui ka põldude vahelt läbi.
Jalutasime Valmariga ja rääkisime juttu. Et mul oli veidi jahe, oli tema tagi minu õlgadel. Tean täpselt, et ümbert kinni ta mul igatahes ei hoidnud. Olime ju tegelikult ainult sõbrad.
Põlluveeres oleva kivikangru juures ootas meid äärmiselt ebameeldiv üllatus. Kaks maskides meest kargasid välja ning tormasid Valmarile kallale.
Valmar ei andnud alla ega põgenenud. Ausalt öeldes ma ei teadnudki, et see põllumajandust õppiv kutt on nii hea kakleja – vähe puudus, et ta oleks mõlemale kallaletungijale tuule alla teinud.
Ent saatus polnud tema poolt. Poiss kukkus, ja sedavõrd õnnetult, et lõi pea vastu teravat kivi.
Kummardusin ta kohale, ta oli kuidagi... vales asendis. Ja tema kõrvast tuli natuke verd. Muidu oli Valmar nagu tema ikka, ainult kahvatu... ja õige veidi teist nägu.
Mingi sisetunne ütles, et nüüd on läinud midagi äärmiselt valesti.
Tõstsin pilgu, olles kindel, et nüüd juhtub midagi halba ka minuga. Ent kallaletungijad olid võtnud maskid eest – ja ma tundsin ära Rene ja Markuse.
Jah, me püüdsime päästa, mida võimalik. Rene jäi koos minuga Valmari juurde. Markus kui kooli parim jooksja kihutas lähima talu poole, kus oli telefon, et kiirabi kutsuda.
Aga kõigega oli juba lootusetult hilja. Valmar suri sealsamas, minu kõrval. Kiirabil jäi üle surm kinnitada. Ja kutsuda politsei.
Viimane organ oli alles hiljuti nõukogude miilitsa asemele moodustatud. Meid kolme – ka Markus oli meie juurde tagasi tulnud – viidi trellitatud autoga jaoskonda.



Minust sai alevi paaria...
Me ei salanud midagi. Tunnistasime kõik üles ja kirjutasime avaldused. Polnud ju midagi salata. Valmar oli surnud ja mõlemad poisid selles süüdi.
Püüdsin ka uurijale öelda, et tegelik süüdlane kogu loos olen mina, aga ta ei kuulanud. Jah, mina polnud tõuganud. Jah, mina polnud kutsunud poisse Valmarit ründama. Jah, maskide kasutamine tõestas, et tegu oli planeeritud kuriteoga. Kaasas olnud kasteedid ja metallist nukid kinnastes samuti.
Sellest hoolimata tundsin ma end täiesti ja kohutavalt süüdi.
Poisid jäid vahi alla. Minust sai kohalik paaria. Keegi ei tahtnud minuga suhelda, ega ka minu vanematega. Ega nemad minugagi enam suhelda tahtnud. Aeg oli selline, et inimesi polnud õpetatud hingehädadega üksteisele toetuma ega enesele abi otsima.
Edasi tuli kohus. Advokaate poistel polnud. Kohtu poolt antu soovitas kõik omaks võtta ja kahetseda. Et sedasi tulevat karistus kergem.
Ma ei tea, kas kaheksat aastat kinnist vanglat saab kergeks pidada. Minu arvates mitte. Enne kohut olid nad mitu kuud olnud eeluurimisvanglas, Tallinnas Patareis.
Olin tunnistajana kohtus. Kui ma neid nägin, oli see mulle šokk. Kahvatud, pekstud, veidi loomastunud pilguga. Mul polnud aimugi, mida nad läbi olid elanud, aga selge oli see, et midagi head selle hulgas polnud.
Edasi saadeti nad tsooni. Millest mina siis mitte midagi ei teadnud ja normaalsetes oludes poleks kunagi teadma pidanudki.

... ja eeskujulik õpilane
Mina läksin linna õppima. Valisin kutsekooli ja õmblemise eriala. Sealgi oli palju noori ja palju ahvatlusi ja kutseid, ent mind need enam ei huvitanud.
Midagi minus oli vahepealse poole aastaga katki läinud. Pole ka ime – olin ilma kolmest imetoredast kaaslasest. Üks neist oli surnud, teised kaks vangilaagris.
Ilma olin ka kodukandi sõpradest ning põhimõtteliselt isegi vanematest. Ja süüdistada oskasin ma selles kõiges küll ainult iseennast.
Tegin palju tööd ning vähemalt selles olin ma hea. Kutsekooli lõpetasin kiitusega ning praktikakoht oli joonelt valmis mu tööle võtma. Läksin – ja õige pea edutati mind osakonnajuhatajaks.
See tähendas muuhulgas sedagi, et pidin oskama ja suutma palju enam, kui vaid õmblemist. Õppisin ja lugesin väga palju, ehkki kooliajal polnud kumbki kuulunud mu eelistatud tegevuste hulka. Targemaks sain ka, muuhulgas lugesin ju ka juhtimist ja inimeste psühholoogiat ning käitumist puudutavat kirjandust.
Kuna töö õmblusmasina ja kirjutuslaua taga ning pidev õppimine hakkasid seljale liiga tegema ning diskodel ma enam ei käinud, hakkasin trenni tegema. Töö eeldas ka stiilimuutusi ning õmblusfirmas stilistidega suheldes hakkasin aimu saama, et linlik viisakas välimus on väga midagi muud, kui kodukandi diskodel ja kutsekoolis nähtu.
Rene ja Markusega olin kirjavahetuses. Ka hoolitsesin selle eest, et nende elu oleks vanglas veidigi talutavam – viisin pakke ja käisin kõigil lühiajalistel kohtumistel, mis neile lubatud olid.
Tean, et olin palju muutunud, ka poisid ütlesid seda – isiklik valu oli sillutanud teed tööalasele edule.

Üksinduse pitser elul
Kahest sõbrast jäi alles üks. Markus sai tsoonis mingis kakluses surma. Ma ei tea, kes ta surmas süüdi oli. Rene ka ei teadnud, ta ei näinud toimunut.
Minu jaoks oli see üks löök veel. Tõmbusin veelgi enam enesesse. Kui Rene karistusaeg läbi sai, kolis ta teise Eesti otsa. Oli vanglas hakanud ühe tütarlapsega kirjutama ning ilmselt sobis neil läbisaamine piisavalt hästi.
Mina olen senimaani üksik. Praegu, neljakümnendate teises pooles ka loobunud mõtlemast, et ehk võiks keegi tulla ja...
Mu isa on surnud, emaga suhtlen sedavõrd, kui hädapärast vaja. Kuni ta tervis on korras, on seda vajadust vähe. Edasist ma ei karda, olen piisavalt heal järjel, et talle võimaldada, mida vaja.
Töös olen endiselt edukas, olen teinud hea karjääri ühe suurettevõtte personalijuhina. Minust arvatakse, et olen üksi, sest arvan enesest liiga hästi. Tegelikult on vastupidi – liiga halvasti arvan. Noorepõlve lollused on senimaani enesele andeks andmata.

Sirje loo pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1363 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi