Saatus: Lõpuks mõistsin, mis elus tõeliselt tähtis on

Ma ei ütleks, et mu lipukirjaks oleks maastmadalast lausa teadlikult olnud nimelt edukus. Lihtsalt nii mind kasvatati: mida iganes ette võtad, tee ära oma parimal viisil, või ära parem alustagi...

Ma ei mõelnud, mida see peaks andma, aga klassis lihtsalt pidin olema parim – see tõstis enesetunnet. Keskkooli lõpetasin kiitusega, ülikooli sain mängeldes sisse, sellegi õigustamiseks lõpuks vastavate kaantega diplom. Ei tundnud end puudutatuna, kui mind (kerge irooniaga) perfektsionistiks tituleeriti. Sellal, kui teised mööda diskoteeke ja baare lustisid, istusin mina raamatukogus, või muidu konspektide taga – mulle pakkus see lihtsalt mõnu.
Mõistagi kroonis seda ka vastav tasu – kohe pärast lõpetamist sain väga tasuva ja meelepärase töö mainekas firmas. Seal vajati mitte vaid asjatundjast ökonomisti, vaid üksiti sellist, kel oleks loomingulist soont ja head organisaatorivõimed, mis mul juba algkoolist peale alati varnast võtta olid olnud. Nii et mulle pakuti töölaua taga koha sissevõtmist juba esimese tööintervjuu lõppedes.

Armu ma enesele ei andnud
Kollektiivi elasin sisse tõrgeteta, sest loomult pole ma kaugeltki nina püstiajaja. Nii kolleegid kui vahetu ülemus veendusid peagi piisavalt, et ma ei istu töölaua taga 9-21ni mitte sellepärast, et pugejana muljet avaldada, vaid et ma ka tõeliselt midagi teen ja seda naudin. Ei teinud ma kellelegi märkusi, vaid oskasin delikaatselt nõu anda, kui mõni meie osakonna lüli natuke logises.
Et mind tööhulluks kutsuti, selles oli rohkem lugupidavat tunnustust kui kadedust või hukkamõistmist. Kui mõni minuealistest vahel läbi lillede küsis, kuidas ma küll eraelu jaoks jõudu ja aega leian, oli see mulle ausalt pigem mõistetamatu. Mu enese meelest oli mul eraeluga kõik hästi paigas – mugav kodu, kuhu minna, et kõht täis süüa, duši all käia, riideid vahetada, end välja puhata. Kallis elukaaslane Tõnn, kellega olime aasta väga üksmeelselt koos elanud, oli sellega harjunud. Ise kindlalt riigipalgaline, normeeritud tööaja ja kindla sissetulekuga, ootas ta mind alati meelepärase õhtueinega, arvestades mu maitseid ja eelistusi. Mõnikord nagu torises, et nii ei saa, jälle on toit jahtunud, aga mina olin alati tänulikult rahul kõigega, mis ette anti, olgu soojalt või külmalt.
Tõnn kannatas välja sellegi, et harva kuskil koos käisime. Isegi nädalavahetustel tuiasin niisama ringi, justkui asu leidmata, sest seegi vähene, mis üldse koristamist vajas, oli Tõnnil alati tehtud, pealegi ei keelanud mina tal iialgi sõpradega kalale minemist, nende seltsis väljaskäimist. Mulle tuli elu õieti sisse ikka esmaspäeva hommikuks, kui tuli taas oma kontorisse startida.

„Mul on sellest kõrini...”
Pärast napilt paar aastat end oma tööpostil igati õigustanud, juhtusin teenistusliftis koos üles sõitma meie firma peadirektoriga. Üldiselt olin temaga vähe kokku puutunud. Seda, kuivõrd rahul ta mu tööga on, kiitis ta enamasti ikka suurema publiku kuuldes kui mulle isiklikult, kui harva ja asja pärast „vaibale kutsus”. Ja nüüd korraga uuris, kas olen kuulnud, et peaökonomist (kelle tiitel oli meie firmas „art-direktor”) pensile läheb.
Mina polnud kuulnud ega osanud midagi öelda, aga tema arvas, et sellele postile võiksin nüüd kandideerida mina. Mul jäi hetkeks hing kinni, sest mõistagi üllatas ja rõõmustas see mind üpris väga. Ja kohe selsamal päeval lõimegi nö käed.
Nüüd sain omaette kabineti, uksel kõik puha nimeline silt ja... Mu ind enese sisu nüüd maksimaalselt tõestada tõusis mõistagi apogeeni. Loomulikult venisid mu tööpäevad sageli koidunigi, pluss ametisõidud, aga see kõik pigem tiivustas kui kurnas. Seda ma nagu ei märganudki, et Tõnn muutus üha mornimaks, sest meie suhtlemine piirdus põhiliselt mu juhistega „osta seda-ja-toda”, „riputa pesu tagaaeda kuivama”, „täna on kindlustusmaksu viimane tärmin” vms. Tõsi küll – enam ta mind õhtusöögiga alati ei oodanud, aga ta ei teadnud ju ka kunagi, millal täpselt koju jõuan.
Kuni kord Saksamaalt komandeeringust saabudes (nautides ette, kuis Tõnn rõõmustab disainerjope üle, mille talle tõin ja mis maksis terve varanduse), leidsin ta koridoris oma kottide lukke kinni tõmbamas. Mu imestamise peale, kuhu minek, ütles ta tuimalt: „Mulle aitab, mul on kõrini... Isegi seda pole sa märganud, et oled must universaalse teenri teinud... Vabanda, aga armastuseks pole mul enam jõudu...” Äsas oma kotid selga ja läkski. Alles paari päeva pärast jõudis mulle kohale, et nüüd olen siis täiesti üksi. Aga Tõnni hästi tundes ei teinud ma katsetki teda veel keelitama hakata. Et mitte näidata, kuivõrd valusasti mu eneseuhkus pihta sai, saatsin talle paar nädalat hiljem, tema sünnipäevaks, tervituse. Soovides, et ta kohtaks naist, keda armastaks ja kes teda hindaks nii, nagu ta väärib. Vastuseks tänas ta ja soovis mulle, et kunagi mõistma hakkaksin, mis elus tõeliselt tähtis on.

Lohutust leidsin muidugi vaid tööst, kuni...
Tunnistan, et aeg kaotusvalu ei leevendanud, see pigistas aina valusamalt. Sain aru küll, kui palju olin selle mehe lahkumisega kaotanud, ei kujutanud ette, et võiksin veel kunagi talle väärilise järglase leida. Loomulikult ei otsinud kah, ja poleks ilmselt osanudki, ega teadnud, kust. Sellepärast sai ainsaks meeleturgutuseks mõistagi töö. Raha oli mul ju rohkem kui vaja, aga lihtsalt selleks, et oma olemasolu õigustada ja tontidest pääseda, võtsin enese peale igasugu lisakohustusi, käisin ametisõitudel igas ilmajaos, saavutades hiilgavaid tulemusi. Ainult et see, kuis mind kiideti, kuis must lugu peeti, muutus enesestmõistetavuseks, mis üha vähem rõõmu tegi.
Püüdsin end trööstida sellega, mida kõike enesele nüüd lubada sain. Puhata kus ja millal iganes, maailma metropolidest eksootikani välja. Osta väärisasju ja disainerrõivaid, nautida anonüümset metseenlust. Vahel mõnes pargis istudes ja mängivaid põnne jälgides tuli küll mõte, et mul võinuks ammu paar sellist olla. Samas teadsin: see pole minu jaoks, arvestades kõiki neid pingutusi ja loobumisi, mis emaks olemine nõuab.
Kuni tutvusin lennukis (sest kus mujal minusugune ikka tutvuda võis!) mitte midagi ütleva välimusega mehega, kellega jutlemine kuidagi kosutavalt mõjus. Nagu muuseas vahetasime telefoninumbrid, ja nagu automaat läksin temaga varsti kohtama – tema esimese kutse peale.

Edasine kulges nagu ­isevooluteed..,
Jaanus osutus lihtsaks meheks, asjalikuks väike-ettevõtjaks kodutehnika vallas, 33aastaseks vanapoisiks. Rääkisime temaga rohkem tavalistest kui tööasjadest, justkui ei millestki huvitavast, aga iga järgmist kohtamist hakkasin ootama aina kannatamatumalt. Lihtsalt ta sisendas mingit isemoodi rahu, mida sõnadega ei oskakski kirjeldada, aga millist polnud ma üle aegade kogenud. Ta ei avaldanud mulle otse armastust, ammuks ei rääkinud kooselust, ka siis, kui juba tõelise läheduseni jõudsime. Tõsi küll – ajuti murdsin üsna asjalikult pead selle üle, et äkki olen nüüd, kolmekümneselt, kohanud seda tõelist armastust, samas enese üle ka naerdes. Kuni ükskord avastasin vastava testiga need maagilised kaks kriipsu, ja maa kadus jalge alt.
Kuidas edasi, mis nüüd teha, mis mu tööst, ja üldse mu järgnevast elust, üldse saab?! Kas pean sellest kohe Jaanusele rääkima... Samas ei tulnud pähegi pääseda sellisest ootamatusest jubeda operatsiooni läbi. Täiskasvanud, täiearuline naine ju, aga otsustada ei osanud midagi... Ka töö juures varjasin, millisesse putru olen sattunud, kuni oli ülim aega sellest siiski ka Jaanusele teada anda. Tema võttis seda uudist täiesti rahulikult naeratades, mainides vaid, et oli ju meil mõlemal selleks just paras aeg. Ja mul ei tekkinud kiusatustki hakata midagi vastu väitma.
Poja sünd sai mu siseilmas otsustavaks pöördepunktiks. Jällegi olin enesest vaimustuses – lihtsalt uskumata, et mulle selline õnn osaks sai. Tööga jätsin hüvasti kerge südamega. Juba lausa kirjeldamatult õnnelik, kui veel enne emapuhkuse lõppu ilmnes, et olen taas rase. Tütar sündis juba pärast meie abiellumist.
¤ ¤ ¤
Sestsaati ma ei tööta. Oleme nüüd viis aastat perekond olnud, mida kõik koos aina enam naudime. Selles elus pole midagi ülepakutut, ammuks luksuslikku. Ajapikku oma garderoobi tarbetust puhtaks rookides imestan oma endist mina – mida see kõik mulle siis andis? Mitte midagi, mida tõelise rahuldustundega meenutada.
Elame lihtsat elu, sõidame pruugitud autodega, sööme ja lõbutseme nagu normaalsed inimesed, tunneme rõõmu laste kasvamisest ja nende kasvatamisest. Meil ja lastel on toredad sõbrad, kelle seltsis on alati kosutav aega veeta. Aga ma ei häbene tunnistada, et Tõnn on mul siiski meeles. Mõtlen talle sügavas tänutundes, loodan, et tal on hästi läinud. Ja saadan talle mõttes alati ausa tõdemuse: lõpuks ometi olengi aru saanud, mis elus tõeliselt tähtis on!

Evely jutu pani kirja
Imbi Käbi