Saatus: Lotovõit tegi minust hea mehe

14.04.2019 21:00
Maria Johanson
Kommentaarid
3
Foto:

Minu lugu on lugu ­rahast, mida ma üle tähtsustasin, ning ­armastusest, mille ­äratundmine minult ­väga kaua aega võttis.

Et algusest alustada, pean ma tunnistama, et palju aastaid pidasin ma end mehena kõlbmatuks. Oomega-isane, kui soovite.
Iseloomult olen lapsepõlvest peale olnud nohiklik. Ehkki ma õppisin hästi, puudus minus see „miski”, mis inimesi edasi viib. Selmet oma väärtust tõestada, astusin ma alati sammu kõrvale, jäädes imestava pilguga saatma võitjaid, kes olid minust tublisti ebakompetentsemad.
Nii jätkus see ka ülikoolis, mis mul muuhulgas ka lõpetamata jäi. Minust sai tagasihoidlik põllutööline teiste ettevõtete finantspõldudel, täpselt siis raamatupidaja ühes suures teenust pakkuvas firmas.
Mu esimene abielu purunes, sest ma ei suutnud oma naist rasestada. Ta jäi beebiootele armukesest ning jättis mu maha.
Sama teed läks mu teine abielu – üsna täpselt sama maatriksi järgi.
Uuringud meestearsti juures kinnitasid, et probleem oli minus. Spermapoisid ei lipanud piisavalt kiiresti ja armastavad naised mu voodis loobusid üsna peatselt mind armastamast.

Üksildus ja süütunne
Ma jäin üksinda ning leppisin sellega stoiliselt. Ma pole suur naistekütt ning veeb on täis erinevaid võimalusi juhtudeks, kui keha küsib oma, kuid partnerit ei ole.
Mu eraelu ei pakkunud mulle midagi. Mu töö samuti mitte. Sõpru mul polnud ning mu ainsaks rõõmuks jäid aeg-ajalised külastused kultuuritemplitesse, vahel ka kohv ja koogike mõnes kohvikus. Napsumees ma pole, aga heast magusast ära ei ütle.
Mu isa oli surnud juba ammu, õdesid-vendi ega muid sugulasi ei teadnud ma enesel olevat ning oma eakat ema külastades tundsin end tema ees alati väga süüdi. Viimastel aegadel ta enam isegi ei küsinud midagi – üksnes vaatas mind ja ohkas...
Ma olin küsimuste puudumise eest tänulik ning tema ohetega püüdsin leppida. Nagu iseendaga, nagu terve oma eluga.
Üldiselt sain ma muidugi aru, et ema ei arvanud minust mitte midagi. Jah, järele mõeldes tegi see kahtlemata haiget. Aga ega siis inimene ei pea alailma järele mõtlema!
Vahel lõbustasin end lotomänguga. Võitmata seejuures midagi ning tundmata sellest ka puudust. Mu rahalised vajadused olid küllalt väikesed ning palk kattis need küllaldaselt. Nii lubasin enesele väikest „kultuuritoetust” ilma igasuguste ambitsioonideta.
Kuni...

Aeg otsustada
Võit 420 000 eurot oli minu jaoks nii suur jahmatus, et ma ei suutnud seda mitu päeva uskuda. Aga olemas see oli, kenasti minu pangaarvel ja puha.
Saabus aeg mõtiskleda oma elu üle ja võtta vastu mõni otsus. Viimane sai mu elu radikaalseim – otsustasin loobuda tööst ning vaadata vaba mehena veidi ringi. Esmalt oma koduvabariigis, hiljem aga võib-olla kaugemalgi.
Töölt lahkumine kulges vastastikuste viisakusavalduste tähe all, koos lubadusega alati üksteisele kasulikud olla. Mina sellesse ei uskunud, ilmselt mitte ka teisel pool lauda istuv juhtkond. Aga parem mage rahu kui priske riid, teadis juba vanarahvas.
Kaalusin erinevaid investeerimisvõimalusi, kuid loobusin. Vajan kuus umbes tuhandet eurot. Aastas teeb see 12 000, kümne aasta peale 120 000. Olin seda mõeldes 42-aastane... Viimane kahkjas õis oma suguvõsa pisut pehkinud varrel.
Oma korteri jätsin end tagasi ootama ning alustasin maailmavallutust Tallinna Bussijaamast, valides suvalise bussi ning ostes pileti sihtkohalinna.
Nii lihtne ongi alustada teekonnaga, mille järgmised sammud on teadmata, mõtlesin endamisi, kui buss kohalt võttis ning vaikselt Tallinna tänavaid mööda äärelinna suunas liikuma hakkas.
Sihtkohalinnas võtsin hotelli toa. Odav hotell, aga kenad ruumid.
Siis said ideed otsa. Mida pidanuksin ma edasi tegema?



Ideed ja uudis
Lamasin mõnikümmend minutit täies riides voodil ega osanud midagi ette võtta. Magamaminekuks oli kuidagi vara ja und ka polnud.
Läksin jalutama ning astusin teel tagasi sisse väikesesse tühja kohvikusse. Võtsin tee ja uurisin baaridaamilt, kuhu see mul lähipäevil linnakeses minna soovitaks.
Neiul oli ideid kuhjaga – purjetamine, lainelauad, golf, ratsutamine... Tema säravaid silmi nähes küsisin eneselegi ootamatult, kas ta mõnesse neist kohtadest ka minuga kaasa tuleks.
Vastus oli oodatud. Muidugi ei. Mida oligi ühel oomega-mehel sellise küsimuse peale oodata?
Olin valmis vabandama ja edasi liikuma, kui miski väga ebatüüpiline mu paigale naelutas. Baaridaam nuttis... Suured selged pisarad veeresid hääletult mööda ta põski allapoole, rikkudes kena silmavärvi sootumaks.
See oli küll ootamatu. No nii ebameeldiv ma ometi pole, et pelk küsimus sellise reaktsiooni peaks andma. Või olen?

Jalutuskäik uude ellu
„Andke andeks,” nuuksatas neiu. „Tuleksin meeleldi. Eriti ratsutama, sest ma armastan hobuseid väga. Aga ma ei saa, ma ootan last...”
„Aga miks seejuures nutta,” kohmasin vastuseks.
„Sest mees, kellest uskusin, et ta armastab mind, jättis mu maha, kui rasedusest kuulis,” nuuksatas neiu.
Tundsin temaga teatavat hingesugulust. Minagi olin teataval intiimsel põhjusel mahajäetud.
Sel hetkel läbistas mu teadvust üks mõte. Kas nüüd või mitte iial! Lotovõitja võib! Ma ei ole atraktiivne, aga ma olen rikas... Ja ma võtsin julguse kokku ja küsisin:
„Kas te minuga jalutama tulete? Seda võib last oodates rahumeeli teha...”
Ma ootasin eitust. Aga sain jaatuse, koos pisaratest märja naeratusega.
Me jalutasime tunde. Rääkimata seejuures midagi isiklikku ning leppimata kokku milleski peale selle, et me jalutame homme jälle.
Läks nii, et ma jalutasin end selle noore naise ellu sisse. Tema kenasse kahetoalisesse korterisse. Tema hommikukohvide kaneelimaitsesse ja õhtuste rohelise tee tasside maailma. Tema muusikakogu lappamisse ja tema filmide vaatamisse.
Sain tema kohta palju teada. Ta polnudki nii väga neiu... Ikkagi 34 aastat vana ning selle kohviku ja veel kahe söögikoha omanik. Liiga pühendunud ettevõtlusele, et leida aega eraeluks. Kuni tuli see hea potentsiga tüüp, kes ta viljastas ning maha jättis.
Minul polnud enda kohta palju öelda. Ütlesin, et otsin tööd... Ja sain selle oma uues tähtsas linnas täpselt nelja tunniga. Introvertsel arveametnikul avanes võimalus end logistikajuhina proovile panna.
Hämmastav, kuid rekameeste maailm sobis mulle. Nagu sobis mulle mu kaaslane, kes mõnda aega hiljem mu ühel õhtul oma elutoast magamistuppa kutsus...
Ärge küsige. Ärge andke hinnanguid. Suhte algatamine rasedaga pole tegelikult üldse kummaline. Kui õiged inimesed kokku saavad.

Kena pereelu areng
Lotovõidust me ei jõudnudki rääkida. Polnud nagu seda kohta... Minu hämmastuseks meeldisin ma Leenale iseendana.
Tõsi, teadmine mu arvel olevat rahasummast oli mulle väga oluline. Üksnes tänu sellele olin lahkunud töökohalt ja rutiinsest elust. Tulnud otsima... Ma ei teagi... Oma naist ja last?
Me saime tütre. Kui selleks tungivat tervisega seotud vajadust ei teki, ei peaks ta kunagi kuulma, et ma pole tema isa.
Ma teenin korralikult. Maakonnalinna kesktaseme juhina paremini kui pealinna arveametnikuna. Mind on tööl omaks võetud ning ma tunnen, et kuulun kollektiivi.
Mu naine teenib samuti korralikult. Kohvikud elavad kohtade väiksusele vaatamata hästi, kuid Leena seisab endiselt hea meelega aeg-ajalt letis. Et sõrmed töö pulsil hoida, ütleb ta ise.
Kahetoalise korteri asemel on meil maja. Hämmastav, kui soodsalt võib selle mõnel pool kätte saada. Isegi lotovõitu ei läinud vaja... Ja Tallinna korteri müügist jäi hulk raha veel ülegi. Reisimiseks ja muidu kenaks pereeluks.

Varjudest valgusesse
420 000 eurot seisab endiselt mu kinnisel arvel. Nüüd juba ühes Euroopa pangas. Minu talisman... Jäägu erakorraliseks vajaduseks, veel parem – jäägu tütrele.
Mu resignatsioon ja kibestumine olid jäänud maha. Ma tundsin end hea mehena ja päris õnnestunud isana. Vist mitte ainult ei tundnud, vaid olin seda tõepoolest... Mind pole mitte kunagi nii palju kallistatud, kui mu naine ja tütar seda teevad. Täielikud kallimootorid, ma ütlen!
Kui ma viimast lõppu raseda Leenaga emal külas käisin, jagus ohkamist kõvasti. Aga need olid teistsugused ohked – rohkem nagu ahhetused.
Tõsi, tuleb tunnistada, et päikesevalguses on alati ka varje. Mul oli väga raske uskuma hakata, et Leena võiks mind päriselt armastada. Inimesel, kes end ise ei armasta, on keeruline teise tundeid vastu võtta.
Küllap tegin sellega oma naisele ka omajagu haiget, temal olid ju omad kompleksid. Aga kuidagi saime me neist üle.
Mind toetas kaua teadmine mu rahast. Kuni see asendus sellega, et mu tegelik jõud tuleb naise ja tütre lähedusest ja meie armastusest, mitte numbritest mu arvel.
See oli pikk teekond, mille iga samm on olnud väärt selle astumist.

Raineri jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1371 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Nipi11

Vana tõde. Ja ka laul sellest: Tilkami-tolkami... https://www.youtube.com/watch?v=Cv7hl_oTQUo https://www.youtube.com/watch?v=P3A5wGe9wb8 https://www.youtube.com/watch?v=JH-4uTKDHTM

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi