Saatus: Lumel lamas mees, ise midagi segast kuuldavale tuues

03.12.2017 10:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Realistid kinnitavad, et imesid elus ei juhtu, aga isegi nemad ootavad ja ­loodavad – aegajalt ja salamisi, sellest kellelegi mõistagi kõssamata. Selliste seltsi kuulusin minagi, kuni... ikkagi juhtus.

See oli aastat viis tagasi umbes samal ajal, kui korraldasime viikesi kunagiste kursusekaaslastega ämbrisse astunud naiste koosistumise. Kõigil kolmkümmend sammu kaugusel: kaks meist lahutatud, üksi lastekasvatajad, kaks aktiivset, enesekindlat vanapreilit, ja mina – teiste meelest mitte täpselt „kvalifitseeritav”.
Minu lugu oli nimelt selles, et enne suurkooli lõppu oli minul kohe pärast diplomit paariminek kindlaks määratud. Mina tegelesin mõtteis juba õhinal enese kujundamisega ja otsisin kleiti. Aga just siis, kui pidime minema avaldust viima, teatas peig, et peame vähemalt paar aastat ootama. Tema nimelt sai kutse USAsse, lausa peaaegu nn Silikooniorgu, kus programmistile tingimused tiigrihüppeks, mida kodumaa ei paku... Ja nimelt tuli õige pea startida, et suure lombi tagused eestkostjad ümber ei mõtleks.
Minu jaoks sai sellest selged piirjooned tont, millega olin võidelnud vähemalt aasta – armukadedus ühe sealt pärit kaunist mulatitarist nooremakursuslase suhtes, kellega ta oli viimasel ajal aina intensiivsemalt „sõbrustanud”. Milliseid iganes selgitusi ja tõotusi polnud ju nüüd enam mõtet ära kuulata...
Muidugi elasin seda raskelt üle, täielik introvert nagu olen, hakates mehi veelgi enam pelgama. Midagi, mida otse armulooks või suhteks võiks nimetada, polnud mul järgnevatel aastatel ühtegi. Üldiselt harjusin aina enam mõttega, et olgu mu elu sisuks siis nüüd ja edaspidi karjäär. See edeneski tasapisi, ja ega ma enam end õnneliku pereemana ette kujutanudki.

Tunnustamata ekstrasenss...
Nii me siis nüüd viiekesi ühe meist õdusas kodus istusime ja veini trimbates olevikust enam minevikumälestusi heietasime. Talutavalt eluga hakkama saime kõik, aga oli ju võimatu vältida teemat „mehed ja armastus”, kui vein juurde arvata. Lastevanemad rääkisid kõige meelsamini lapsukestest, meie kaks vaba (ja vabameelsemat) agiteerisid üha enam armastusele vilistama ja elu nautima. Mina ei osanudki eriti sõna sekka öelda, ja loomulikult sain portsu manitsusi ja õpetussõnu kõigilt: ärgu ma olgu nii oma teadustes kinni, ärgu lasku elul enesest mööda voolata. Tagatipuks: ise süüdi, kui liialt valid.
Kui südaöö juba lähenes, tuli ühel neist vabadest meelde, et aastavahetus lähedal,et mäletame ju, kuis ta meile nooruses (!) ennustas... Jah, ta oli koolipõlves naljanumber oma kaardipanemiste jm nõiatrikkidega, tuletades nüüd meelde, kuivõrd täpselt tema nägemused ikka tõeks said! Meie ei mäletanud küll ainsatki, aga tema muudkui osatas: me ise pole osanud tema sõnumitest õiget iva ära tunda ja vastavalt käituda. Kuni nõustusime, et võtku siis oma tuntud tarokaardid ja lasku käia!
Nagu kunagi ammu, olid ennustused ikka niisama segased, aga vähemalt oli lõbus. Teiste omi enam ei mäleta, aga „minu kaart” edastas sõnumi: oma õnne korjad maast! Selle peale meenutasin neile, kuis tahtsin teisel kursusel ülikooli pooleli jätta ja kolida päris maale, ja kui jabur mõte see nende meelest oli. Nüüd siis naersime: saab näha – ehk pole veel hilja...
Muidugi oli see kõik nali, ja kõrgendatud meeleolus läksime laiali, lootuses niisama toredalt kunagi jälle tingimata kohtuda.

Südametunnistus ei andnud rahu
Koju läksin taksoga, lastes sel tänava ääres minna, kuna lausa mu kortermaja ukseni tulnuks tal veel terve ring teha. Läbi väikese põõsastiku sammudes kuulsin sealt korraga imelikku häält – nagu mõmin või pomin... Ma pole argade killast, pealegi on meie rajoon väga turvaline, sestap sammusin lähemale. Hästi valgustatud paigal lamas lumel mees, ikka justkui midagi segast kuuldavale tuues. Kummardusin ta kohale, küsides, kas ta ehk abi vajab. Külili maas, vehkis too käega, käskides selges maakeeles end rahule jätta. Pakkusin veel, et vast kutsun takso, aga vastust ei saanud.
Lõin käega, jõudsin oma kööki ja tegin teed. Peas ringlemas mõtted äsjasest kokkutulekust, aga ikka meenus ka see imelik mees. Justnagu korralikult riides, ilmselt mitte kodutu... Purjus muidugi, aga äkki on ristiinimene, kellega tont teab mis veel juhtuda võib... Tõmbasin jope ülle ja läksin tagasi.
Nägin juba eemalt, et ta nüüd istus. Niipea, kui ta ees seisma jäin, tõrjus päris selgelt, et ärgu ma teda kartku ega jumala pärast politseid kutsugu – tema on kahjutu ja küll ta koju saab. Mu pärimise peale, kus see kodu on, küsis minult, kus ta praegu on...
Muidugi oli mu tarmukuse oluliseks turgutuseks vein, aga ulatasin talle käe ja panin ette, et tulgu korraks ulu alla, pakun ehk teed, ja küll siis selgeks teeme, kuis ta kodutee kätte leiab. End püsti ajanud, tunnistas mind üsna inimese ilmel, ja taarutas minuga kaasa, laskmata endal käest kinni võtta. Üle läve tulles käis mõte läbi pea, et no peaks ta mulle kallale kargama, saan nii „pehmest” vastasest ikka jagu küll! Mantli sai seljast ära juba küllalt osavalt...
Istus lauda, vahtides ühte punkti, ja vaikis, kui talle tee viisin. Kui võileivaga uuesti tulin, magas diivanil puhinal kui kott, käed üle pea nagu beebil, kingad viksilt diivani ette seatud. Oli mingi totter tunne, aga ei mingit hirmu. Ei ka mõtteid, kui oma toas riides magama jäin.



Mis see siis nüüd oli...
Kuna oli laupäev, kella ma särisema ei pannud. Ärkasin veel pimedas, justkui tajust, et midagi on teisiti. Kohvi lõhn! Nüüd ei usu keegi, et polnud ma purjus ega midagi, aga mingid hetked tõesti nagu robot. Tormasin kööki, kus võõras mees häbelikult laua taga istus ja sedamaid vabandas, et omavolitses.
Eilne oli mul otsekohe mälus, aga ei püüdnudki vahele segada, kui ta muudkui rääkis. Paljusõnaliselt vabandades, segamini selgitustega, et on käpardist „pruukija”, et eile oli, millest sõbraga rääkida... Et vist läksid tülli ja tema ei tea, kuidas meie linnaossa sattus. Edasi muudkui vabandused, segamini ülevoolava tänu ja kinnitustega, et on valmis mulle „oma süü” heastamiseks tasuma kuis iganes.
Kui sõnad suhu sain, jutustasin tallegi ausalt tema „leidmise” loo. Peale eesnimede tasemel tutvumise ei esitanud me kumbki teineteisele mingeid isiklikke küsimusi. Kui olin talle vastavad liikumis suunad ära seletanud, nentisime lävel hüvasti jättes humoorikalt, et meil mõlemal vedas: mina osutusin samariitlaseks ja tema mitte pätiks. Lõpuks pistis ta mulle pihku nimekaardi, millel seisis tema täisnimi ja telefoninumber, ei enamat. Koos saatesõnadega, et oleks hästi rõõmus, kui teda kunagi veel mäletaksin.
Uu-uhh – kui lõpuks argiellu sukeldusin, oli ei muud kui primitiivne vabanemistunne. Lihtsalt käsitasin juhtunut kui ühte väikest episoodi... Kord tundsin rõõmu, et mul nii läks. Mööndes ausalt, et päris päevase ja selge aruga oleksin sellist maaslamajat (!) mitte tähele pannud, samas tänumeeles, et too nö normaalseks osutus... Küsimus, mis see siis oli, kummitas üha harvemini, kuni enam üldsegi mitte. „Vana viisikuna” (nagu end määratlesime) järgneva aasta jooksul kontaktis polnud ega oleks mina juhtunut kõneväärseks pidanudki, kui olnuksin.

Tundsin ta otsekohe ära...
See oli ühel erialasel foorumil, kui üks esineja eriti mu tähelepanu köitis. Mitte vaid oma jutu sisu, vaid ka välimuse poolest – olin veendunud, et see on tema! Tunnistan, et tahtsin kangesti ta tähelepanu orbiiti sattuda (kas tunneb ära?), aga ei osanud arutluste käigus välja mõelda ühtegi küsimust, mida talle esitada. Ta tuli mu juurde ühel vaheajal, ütles tere, hakkas kõrval kõndima. Vastasin samaga... Muudkui kõndisime, kuni ta arvas, et võiksime vast kohtuda väljaspool nn territooriumi, et kogu tema tänumeelele vaatamata võiksin talle ju ometi lubada mõned enesevabandused, kui ma ka millessegi sellisesse ei usu ega üldse hooli...
Mitte siis, aga järgnevate kuude jooksul suutsin talle selgeks teha, et usun ja hoolin. Tean küll, kui uskumatult ja tobedalt see kõlab, aga justkui teadsin, et tema on mu päris, kui ta meie esimest kohtumist meenutades mainis (vähimagi helluseta, seksuaalsuseta, kui soovite: et tulin talle jätkuvalt meelde kui kõige iseäralikum naine ta seni kohatutest. See õhtu olnud finaaliks tema pihtimusele oma lahutusprotsessist sõbrale, kellega nad lõpuks kooris tervet naisssugu vandusid ja ühteviisi meelemürgi mõju alahindasid...
¤ ¤ ¤
Rohkem heietada pole mõtet. Nüüdseks oleme peagi kaks aastat abielus olnud. Tegutseme ühes ja samas riigimajandussfääris, kinnitades teineteisele peamist – oleme sõbrad. Koos, kuni selles veendunud oleme, lahkume sõpradena, kui kumbki meist ei peaks enam suutma. Mina suudan, tõestuseks mitte tema avaldus abieluettepaneku põhjenduseks üüratu armastus, vaid teda pärast seda kummalist ööd vaevanud ahastus: miks ma talle ei helista – see kõige kummalisem naine kõigist...
Läinud suvel kohtusime nelikuna – meie ekstrasensist „vanapreili” abiellus veidi enne mind kooliaegse esimese armastusega. Õnne talle seniks selle pihtimuse kaudu – vähemalt minu (meie) tunnustus tema selgeltnägemisele: oma õnne „korjasin” tõepoolest maast!

Elli jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1075 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
halloo

naised! Printsid vedelevadki maas. Vaevuge vaid kummardama.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi