Saatus: Ma ei taha oma emast midagi teada

Mind adopteeriti nii, et ühel päeval jalutas mu isa mööda teed, ja talle tuli vastu noor naine, beebi süles. Too rääkis isale, et ei suuda beebi eest hoolitseda, ja küsis, kas tema ei tahaks last endale...

Olin nelja-aastane, kui isa selle loo mulle jutustas. Tookord tegi see ainult nalja, mul polnud mingit tahtmist sellest naisest rohkem teada saada. Kujutlesin teda väljapeetud olekuga ja kaunina, kõrgekontsalistes kingades, otsimas vastutustundlikku meest, kes suudaks hoolitseda tema erilise beebi eest. Minu isa näol tegi ta suurepärase valiku.
Kaks aastat tagasi, veidi enne surma, küsis isa, kas ma pole huvitatud oma pärisvanemate otsimisest. "Ei," vastasin napilt, hirmul ja süütundega, vihates paljast fakti, et ta selle küsimuse esitas. Ma ei tahtnud isegi mõelda sellele, mida ta küsis. Soovisin vaid, et isa teaks - tema oli mulle kõik, nemad - mitte midagi! Olin vihane, et mu lihased vanemad, nagu neid on moeks nimetada, olid tema teadvuses pinnale kerkinud pärast kõiki neid aastaid, ja tundus - talle mõju avaldanud. Sellele mehele, kes armastas mind ja oli mu eest hoolitsenud kogu elu. Kuidas nad söandasid?!

Pärisvanemaid mind ei huvita
Kõigile oli tõeliseks üllatuseks, et ma pärisvanemaid otsida ei taha (andestage, et ma sõna "oma" ei kasuta!). Kas ma ei taha teada, kust nad pärit on, tavatsetakse küsida. Eriti nüüd. Arvates ilmselt, nagu oletan, et pärast isa surma peaksin ta asendama nn. originaalmudeliga. Tänan, ei! Mul oli ainult üks isa, ja tema on nüüd surnud - seda ei korva miski!
Hiljem kohtusin oma nõustajaga. Tema ütles: "Ma pole kogu elu kohanud ühtegi sellist adopteeritut peale sinu, kes ei ilmuta huvi oma lihaste vanemate leidmise vastu!"
Ma ei tea... Igast ajakirjast leian mõrumagusaid saagasid lastest, kes on prügikasti visatud ja kes meeleheitlikult nende viskajate jälgi ajavad! Nagu ütleb mu abikaasa - see on, nagu püüaksid leida röövlit, kes sulle noa selga lõi, et tal kätt suruda!
Mu nõustaja kahtlustas, et võib-olla pean mitte-otsimise põhjenduseks oletust, et olen nö. ühe-öö-seikluse vili, või oli ema alkoholisõltlane. Mina pole sellele mõelnud, aga tema ilmselt mõtleb, mõistmata, et sedasorti info võiks mu praegust seisundit kahjustada. Sest kõige tähtsamad inimesed elus on mulle ema ja õde: nemad on mu allesjäänud perekond, ja ainuüksi mõte nende häirimisest täidab mind vihaga. Mu ema kaotas abikaasa ja õde isa; neil pole vajadust kaotada veel ka mind, iseäranis võõrastele inimestele!

Hirmutab pärisvanemate jultumus
Lugesin ühest ajakirjast juttu naisest, kelle lihane ema helistas talle 24 aastat pärast seda, kui oli ta ära andnud. Ise jätkas pärast seda abielu tema isaga, ja alles nüüd sai naine teada, et tal on veel kolm õde-venda, ning et ema on lühikest kasvu nagu temagi. Naine kirjutas: "Tänan saatust nii väga - esmakordselt naersime emaga koos!"
Mind vapustas, et ta suutis naerda koos selle persooniga! Põlgan tema vanemate äkilist soovi teda näha! Naine kirjutas edasi, et kõik pigem julgustavad kui taunivad teda lähedaste suhete taasloomise pärast lihaste vanematega... Mul on hirm niisuguse jultumuse ees - tegelikult minetasid tema vanemad oma õigused juba pea veerand sajandit tagasi!
Tunnen õudu, kui mind tänaval kõnetab mõni vanem naine. Kardan, et ta võib olla mu bioloogiline ema ja otsib nüüd minuga kontakti. Püüan siis ennast rahustada mõttega, et ta kindlasti ei ela minuga samas linnas ja äkki teda polegi enam elavate kirjas. See natuke aitab...

Olen liialt kättemaksuhimuline
Aga võib-olla ei meeldi mulle eemaletõukamine, väljaheitmine, võib-olla ei suuda ma unustada minevikuvarje? Võib-olla ei meeldi mulle inimesed, kes sekkuvad teiste ellu?!... Tahan olla ausameelne - ma pole nii jäik, et ma neid ei mõistaks. Löön oma mehe embuses aeg-ajalt päris nurru, kui ta mu juukseid sasib ja nendib: "Su pärisema pidi olema tõeline iludus..." Aga mõttetust uudishimust tugevam on terasest ja jääst sein, mis mind mu vanematest lahutab, olgu nad kes tahes. Mina tean, kes olen - nende inimeste laps, kes mu üles kasvatasid, ja ma ei vaja minevikutonte, kes püüavad mult seda veendumust võtta!

Lea jutu pani kirja
Imbi Käbi